Ohvrid, mis meeldivad Jumalale

„ELU sai alguse surmast – nii uskusid asteegid, kes tõid sellisel määral inimohvreid, mis oli Mesoameerikas ennenägematu,” öeldakse raamatus „The Mighty Aztecs”. „Impeeriumi kasvades oli veri ja ainult veri see, mis kinnitas usaldust selle hapra impeeriumi vastu,” lisatakse raamatus. Ühe teise teatmeteose sõnul tõid asteegid aastas kuni 20 000 inimohvrit.

Hirmust, ebakindlusest või süütundest ajendatuna on inimesed läbi ajaloo toonud oma jumalustele mingit laadi ohvreid. Teisalt aga näitab Piibel, et mõnede ohvrite toomise seadis sisse kõikvõimas Jumal Jehoova. Seega tekib küsimus, millised ohvrid on Jumalale meelepärased ning kas ohvrite toomine peaks ka tänapäeval kuuluma jumalateenimise juurde.

Ohvrid õiges jumalateenistuses

Siis kui moodustati Iisraeli rahvas, andis Jehoova üksikasjalikud juhised, kuidas teda tuleks teenida, ning nende juhiste hulgas olid ka nõuded ohvrite toomise kohta (4. Moosese ptk 28, 29). Mõnedeks ohvriteks olid põllusaadused, teisteks aga sellised loomad nagu veised, lambad, kitsed või tuvid (3. Moosese 1:3, 5, 10, 14; 23:10–18; 4. Moosese 15:1–7; 28:7). Toodi põletusohvreid, mis tules täielikult ära põletati (2. Moosese 29:38–42). Samuti tänuohvreid, mille söömises ohvritooja ise osales, pärast seda kui see oli Jumalale ohverdatud (3. Moosese 19:5–8).

Ohvrite toomine, mida Moosese seaduse all tehti, oli osa Jumala teenimisest ning sellega tunnustati, et tema on Kõiksuse Suverään. Niisuguseid ohvreid tuues näitasid iisraellased, et hindavad Jehoova headust ja kaitset, ning sel moel said nad ka oma patud andeks. Niikaua kui rahvas pidas kinni Jumala seatud nõuetest, mis puudutasid tema teenimist, tasus Jehoova sellele rikkalikult (Õpetussõnad 3:9, 10).

Jehoova jaoks oli ohverdamise juures kõige tähtsam ohvritooja hoiak. Jehoova lausus prohvet Hoosea kaudu: „Mulle  meeldib osadus, aga mitte ohver, ja Jumala tundmine rohkem kui põletusohvrid!” (Hoosea 6:6). Seega, kui rahvas lakkas Jumalat õigel viisil teenimast, hakkas elama lodevat elu ning valama süütut verd, kaotasid Jehoova altaril toodud ohvrid oma väärtuse. Seetõttu lausus Jehoova Jesaja kaudu Iisraeli rahvale: „Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ... Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast! Värsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle!” (Jesaja 1:11).

„Mida mina ei ole käskinud”

Vastupidi iisraellastele ohverdasid Kaananimaa elanikud oma jumalatele lapsi, sealhulgas ammonlaste jumalale Moolokile, keda tunti ka nimega Milkom (1. Kuningate 11:5, 7, 33; Apostlite teod 7:43). „Halley’s Bible Handbook” ütleb: „Kaananlaste jumalakummardamine toimus ebamoraalseid ihasid rahuldades usulise riitusena nende jumalate ees ning seejärel oma esiklapsi mõrvates, et tuua nad ohvriks neile samadele jumalatele.”

Kas sellised teod meeldivad Jehoova Jumalale? Kindlasti mitte. Kui iisraellased olid sisenemas Kaananimaale, andis Jehoova neile käsu, mis on toodud kirjakohas 3. Moosese 20:2, 3: „Ütle Iisraeli lastele: igat Iisraeli last või võõrast, kes asub Iisraelis, kes annab mõne oma lastest Moolokile, karistatagu surmaga; maa rahvas peab teda kividega surnuks viskama! Mina ise pööran oma palge selle mehe vastu ja hävitan tema ta rahva seast, sellepärast et ta on andnud oma lapse Moolokile, millega ta on roojastanud minu pühamut ja on teotanud minu püha nime.”

Nii uskumatu kui see ka pole, hakkasid mõned õigest usust taganenud iisraellased samuti oma lapsi ebajumalatele ohverdama. Selle kohta ütleb Laul 106:35–38: „Nad segasid endid paganrahvastega ning õppisid nende tegusid! Nad teenisid nende ebajumalaid ja need said neile püüniseks! Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid haldjaile ja valasid süüta verd, oma poegade ja tütarde verd, mida nad ohverdasid Kaanani ebajumalaile!”

Väljendades põlgust sellise teguviisi vastu, ütles Jehoova oma prohveti Jeremija kaudu juudalastele: „Nad on asetanud oma jäledused kotta, millele on pandud minu nimi, ja on selle roojastanud! Ja nad on ehitanud Põletuspaiga ohvrikünkad, mis on Ben-Hinnomi orus, et põletada tules oma poegi ja tütreid, mida mina  ei ole käskinud ja mis mulle ei ole meeldegi tulnud!” (Jeremija 7:30, 31).

Kuna iisraellased tegelesid selliste jäledustega, kaotasid nad viimaks Jumala soosingu. Pealinn Jeruusalemm laastati lõpuks ning rahvas viidi Babülooniasse vangi (Jeremija 7:32–34). On selge, et Jumal ei käskinud inimesi ohverdada ning see ei kuulu tõelise Jumala teenimise juurde. Igasugune inimeste ohverdamine on deemonlik ning õiged jumalateenijad hoiduvad kõigest, mis on sellega seotud.

Jeesus Kristuse lunastusohver

Mõni võib aga küsida, miks nõudis iisraellastele antud seadus loomohvrite toomist. Apostel Paulus käsitles seda küsimust ning selgitas: „Milleks siis Seadus? See on üleastumiste pärast juurde lisatud – kuni tuleb „Seeme”, kelle kohta oli antud tõotus ... Nõnda siis on Seadus olnud meie kasvatajaks Kristuse poole” (Galaatlastele 3:19–24, UT 1989). Moosese seaduse all toodud loomohvrid kujutasid ette tähtsamat ohvrit, mille toomise korraldas kogu inimkonna heaks Jehoova, nimelt tema Poja Jeesus Kristuse ohvrit. Jeesus viitas sellele teole, milles väljendus Jumala armastus, kui ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16).

Armastusest Jumala ja inimkonna vastu andis Jeesus meeleldi oma täiusliku inimelu, et lunastada Aadama järeltulijad (Roomlastele 5:12, 15). Jeesus lausus: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!” (Matteuse 20:28). Mitte keegi teine ei oleks saanud lunastada inimesi patu ja surma ahelatest, millesse Aadama patt meid köitis (Laul 49:8, 9). Niisiis selgitab Paulus, et Jeesus „läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse” (Heebrealastele 9:12, P 1997). Kui Jumal Jeesuse vere vastu võttis, kustutas ta „meie kohta käiva võlakirja”. See tähendab, et ta tühistas seaduselepingu ühes seal oleva käsuga tuua ohvreid ning avas meile võimaluse elada igavesti (Koloslastele 2:14; Roomlastele 6:23).

Vaimsed ohvrid

Kuna loomohvrid pole enam osa õigest jumalakummardamisest, siis kas meil tänapäeval tuleb üldse mingeid ohvreid tuua? Tuleb küll. Jeesus Kristus teenis Jumalat ennastohverdavalt ning lõpuks andis oma elu inimkonna eest. Ta ütles: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind” (Matteuse 16:24). Seega tuleb igaühel, kes soovib järgida Jeesust, tuua teatud ohvreid. Millised ohvrid need on?

Üheks ohvriks on see, et tõeline Kristuse järelkäija ei ela enam enesele, vaid Jumalale. Ta seab Jumala tahte ja soovid enda  omadest ettepoole. Apostel Paulus ütles selle kohta: „Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:1, 2).

Lisaks osutab Piibel sellele, et ka Jumala kiitmine on kui ohver Jehoovale. Prohvet Hoosea kasutas väljendit „huulte noored pullid”, mis viitab sellele, et Jumal peab kiituse toomist temale üheks parimaks ohvriks (Hoosea 14:3, UM). Apostel Paulus innustas juudi kristlasi: „Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime” (Heebrealastele 13:15). Tänapäeval kuulutavad Jehoova tunnistajad agaralt head sõnumit ning aitavad kõikidest rahvastest inimestel saada Jumala teenijaks (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Ööd ja päevad toovad nad kogu maailmas Jumalale kiitusohvreid (Ilmutuse 7:15).

Lisaks kuulutustööle on Jumalale meelepäraseks ohvriks ka teistele hea tegemine. „Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi,” kirjutas Paulus (Heebrealastele 13:16). Selleks et kiitusohver oleks Jumalale meelepärane, peab ohvritooja ka kohasel viisil käituma. Paulus õhutas: „Käituge Kristuse evangeeliumi vääriliselt” (Filiplastele 1:27; Jesaja 52:11).

Nagu minevikus, nii kaasneb ka tänapäeval Jumalale ohverdamisega rõõm ning Jehoova õnnistus. Andkem siis oma parim, et tuua selliseid ohvreid, mis tõesti Jumalale meeldivad.

[Pilt lk 18]

„Nad ohverdasid oma poegi ja tütreid ... Kaanani ebajumalaile”

[Pildid lk 20]

Head sõnumit kuulutades ja teisi muul moel aidates toovad tõelised kristlased ohvreid, mis meeldivad Jumalale