Kuidas kogudus end üles ehitab

„Nüüd oli kogudusel ... rahu end üles ehitada.” (APOSTLITE TEOD 9:31, P 1997)

1. Milliseid küsimusi võiks seoses „Jumala kogudusega” tõstatada?

JEHOOVA tunnistas 33. aasta nelipühapäeval rühma Kristuse jüngreid uueks rahvaks, „Jumala Iisraeliks” (Galaatlastele 6:16). Piibli määratluse järgi sai neist vaimuga võitud kristlastest ka „Jumala kogudus” (1. Korintlastele 11:22). Mis siis sellega kaasnes? Kuidas pidi „Jumala kogudus” olema maa peal organiseeritud? Kuidas pidi see tegutsema, ükskõik kus selle liikmed ka elasid? Kuidas puudutab see meie elu ja õnne?

2., 3. Mil moel näitas Jeesus, et kogudustel peab olema kindel struktuur?

² Nagu eelmises artiklis mainisime, andis Jeesus sellise võitud järelkäijatest koosneva koguduse olemasolu kohta apostel Peetrusele ennustuse: „Sellele kaljule [Jeesus Kristusele] ma ehitan oma koguduse ja surmavalla väravad ei võida seda!” (Matteuse 16:18). Lisaks andis Jeesus veel apostlitega koos olles juhendeid selle kohta, kuidas peaks see peatselt rajatav kogudus toimima ja olema organiseeritud.

³ Jeesus õpetas sõna ja teoga, et koguduses peab olema neid, kes juhivad. Seda teevad nad oma kaaslasi teenides. Kristus ütles: „Te teate, et need, keda arvatakse rahvaste ülemaiks, valitsevad nende üle ja rahvaste suured tarvitavad võimust nende vastu. Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes teie seast tahab olla kõige ülem, olgu kõikide ori!” (Markuse 10:42–44). On selge, et „Jumala kogudus” ei pidanud koosnema pelgalt hajali asuvatest ja omaette tegutsevatest üksikisikutest, kellest kogusummas moodustuks mingi struktuuritu kogudus. Vastupidi, kogudusel pidi olema kindel struktuur ning selle liikmed omavahel tihedalt seotud.

4., 5. Kust me teame, et kogudust on tarvis vaimselt õpetada?

⁴ Jeesus, kellest pidi saama „Jumala koguduse” Pea, osutas sellele, et temalt õpetust saanud apostlitel ja teistel inimestel on ülejäänute ees konkreetseid kohustusi. Milles need seisnesid? Peamiseks ülesandeks pidi olema koguduseliikmeid vaimselt õpetada. Meenutagem, et ülesäratatud Jeesus lausus mõningate teiste apostlite juuresolekul Peetrusele: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?” Peetrus vastas: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallekesi!. . . Hoia mu lambaid kui karjane! ... Sööda mu lambaid!” (Johannese 21:15–17). Milline tõsine ülesanne!

⁵ Jeesuse sõnadest võime näha, et kogudusse kogutavaid inimesi võib võrrelda karja hulka kuuluvate lammastega. Neid lambaid – kristlikke mehi, naisi ja lapsi – on tarvis vaimselt toita ja õigesti karjatada. Kuna Jeesus käskis kõigil oma järelkäijatel inimesi õpetada ja jüngriteks teha, on äsja tema lambaks saanuid lisaks kõigele vaja õpetada välja seda Jumala antud ülesannet täitma (Matteuse 28:19, 20).

6. Kuidas korraldati tegevus vastloodud „Jumala koguduses”?

⁶ Kui rajati „Jumala kogudus”, tulid selle liikmed regulaarselt kokku, et saada õpetust ja üksteist toetada: „Nemad jäid alati  apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse” (Apostlite teod 2:42, 46, 47). Selle ajaloolise ülestähenduse märkimisväärseid detaile on ka see, et pädevaid mehi määrati mõningate praktiliste asjade eest hoolitsema. Neid ei valitud ei hea koolituse ega erialaoskuste alusel. Need mehed olid „täis Vaimu ja tarkust”. Üks neist oli Stefanos, kelle kohta rõhutatakse, et ta oli „mees täis usku ja Püha Vaimu”. Selliselt korraldatud koguduse tegevus andis tulemuseks selle, et „Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas” (Apostlite teod 6:1–7).

Mehed, keda Jumal kasutab

7., 8. a) Kellena teenisid Jeruusalemma apostlid ja vanemad algkristlaste seas? b) Mis oli selle tulemus, et koguduste kaudu anti juhtnööre?

⁷ Arusaadavalt olid varakristliku koguduse eesotsas apostlid, ent mitte ainult nemad. Kord reisis Paulus oma kaaslastega taas Süüria Antiookiasse. Kirjakohast Apostlite teod 14:27 võime lugeda: „Kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega.” Ajal, mil nad selle kohaliku kogudusega alles koos olid, kerkis küsimus, kas paganatest usklikud on tarvis ümber lõigata. Asja lahendamiseks läkitati Paulus ja Barnabas „Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde”, kellest kahtlemata moodustus juhtiv kogu (Apostlite teod 15:1–3).

⁸ Kui „apostlid ja vanemad tulid kokku seda asja arutama”, oli selles kogus eesistujaks kristlik kogudusevanem Jakoobus, kes oli Jeesuse poolvend, kuid polnud apostel (Apostlite teod 15:6). Pärast asja hoolikat püha vaimu abiga kaalumist jõudsid nad otsusele, mis oli kooskõlas Pühakirjaga. Nad saatsid selle kohta kohalikele kogudustele kirja (Apostlite teod 15:22–32). Asjakohase teabe kätte saanud võtsid selle omaks ja rakendasid ellu. Milline oli tulemus? See aitas vendi ja õdesid vaimselt üles ehitada ja tegudele innustada. Piibel teatab: „Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt” (Apostlite teod 16:5).

9. Millistel vastutavatel kohtadel olid ametikõlblikud kristlikud mehed vastavalt Piiblile?

⁹ Ent mil moel käis koguduste tavapärane  tegevus? Vaadelgem näiteks Kreeta saarel tegutsenud kogudust. Olgugi et paljud sealsed elanikud olid halvas kuulsuses, muutsid mõningad end ning neist said tõsikristlased (Tiitusele 1:10–12; 2:2, 3). Kreeta kristlased elasid mitmes linnas, mis kõik jäid Jeruusalemma juhtivast kogust üpris kaugele. Kuid see polnud kuigi suur probleem, sest nagu mujalgi, määrati Kreeta igas kohalikus koguduses ametisse vaimselt küpsed „vanemad”. Sellised mehed vastasid Piiblisse kirja pandud ametikõlblikkuse nõuetele. Nad määrati kogudusevanemateks ehk ülevaatajateks, kes olid võimelised „niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited” (Tiitusele 1:5–9; 1. Timoteosele 3:1–7). Teised vaimselt küpsed mehed olid pädevad toetama kogudusi teenistusabilistena (1. Timoteosele 3:8–10, 12, 13).

10. Kuidas tuli vastavalt kirjakohale Matteuse 18:15–17 lahendada tõsiseid probleeme?

¹⁰ Sellisele struktuurile viitas ka Jeesus. Meenutagem kirjakohta Matteuse 18:15–17, kus ta märkis, et mõnikord võib Jumala rahva kahe liikme vahele kerkida tõsiseid probleeme, kui üks on teise vastu mingil moel patustanud. Kahju kannatanu pidi minema venna juurde ja teda nelja silma all noomima. Kui see samm probleemi ei lahendanud, pidi kutsutama appi veel üks või kaks faktidega kursis olijat. Mida tuli teha siis, kui asi ikkagi lahendamata jäi? Jeesus lausus: „Kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner.” (Meie kursiiv.) Ajal, mil Jeesus seda ütles, olid juudid ikka veel „Jumala kogudus”, seega käisid tema sõnad algselt nende kohta. * Ent kui rajati kristlik kogudus, käisid Jeesuse juhendid selle koguduse kohta. See on järjekordne tõend sellest, et Jumala rahval pidi olema organiseeritud kogudus iga üksiku kristlase usu ülesehitamiseks ja juhatamiseks.

11. Milline oli kogudusevanemate roll probleemide lahendamisel?

¹¹ Seega oli sobiv, et probleemide arutamisel või lahendamisel või patustamisjuhtude käsitlemisel olid kohaliku koguduse esindajaiks vanemad ehk ülevaatajad. See on kooskõlas kogudusevanemate ametikõlblikkuse nõuetega, mis tuuakse ära kirjakohas Tiitusele 1:9. Tõsi küll, kohalikud kogudusevanemad olid ebatäiuslikud inimesed, nagu seda oli ka Tiitus, kelle Paulus saatis kogudustesse ’ajama korda, mis jäi vajaka’ (Tiitusele 1:4, 5, UT 1989). Tänapäeval peavad need, kelle määramist kogudusevanemaks kaalutakse, olema oma usku ja pühendumust aja jooksul tõestanud. Seetõttu on teistel koguduseliikmetel alust sel kombel korraldatud suunamist ja juhtimist usaldada.

12. Milline kohustus on kogudusevanematel koguduse suhtes?

¹² Efesose koguduse vanematele ütles Paulus: „Pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi” (Apostlite teod 20:28). Võib sama kindlalt öelda, et ka nüüdisajal on koguduse ülevaatajad pandud „karjastena hoidma Jumala kogudust”. Seda peaksid nad tegema armastusega, mitte isandaina kogudusi valitsedes (1. Peetruse 5:2, 3). Ülevaatajad peaksid püüdma kogu karja usku üles ehitada ja karjale abiks olla.

Tihedalt koos kogudusega

13. Mida võib vahetevahel koguduses ette tulla ja miks?

¹³ Koguduses on nii vanemad kui ka kõik teised ebatäiuslikud, mistõttu kerkib  vahetevahel arusaamatusi või muid probleeme, nagu see oli ka esimesel sajandil, mil apostlid veel kohal viibisid (Filiplastele 4:2, 3). Ülevaataja või keegi teine ütleb ehk midagi, mis näib ebaviisaka, lahkusetu või kaheldavana. Või ehk arvame, et toimumas on midagi pühakirjavastast, ent näib, et kohalikud kogudusevanemad ei võta asja parandamiseks midagi ette, kuigi nad on probleemist teadlikud. Võib muidugi olla, et küsimust on juba Pühakirja ja meile teadmata faktide alusel käsitletud või siis käsitletakse seda parajasti. Ka siis, kui asjalood on tõepoolest sellised, nagu me arvame, võiksime mõelda sellele: mõnda aega esines tõsist väärkäitumist ka Korintose koguduses – koguduses, mille eest Jehoova hoolt kandis. Kui saabus temale õige aeg, hoolitses ta selle eest, et õiguserikkumist käsitleti nõuetekohaselt ja kindlakäeliselt (1. Korintlastele 5:1, 5, 9–11). Oleks hea endalt küsida: „Kuidas oleksin mina enne seda reageerinud, kui oleksin tol ajal Korintoses elanud?”

14., 15. Miks loobusid mõningad Jeesusega kõndimast ning mida me sellest võime õppida?

¹⁴ Mõelgem veel ühele võimalikule olukorrale koguduses. Oletagem, et keegi leiab, et mingit Pühakirja õpetust on raske mõista ja vastu võtta. Võib-olla on ta hoolega uurinud Piiblit ja koguduses saadaolevaid väljaandeid ning pöördunud abi saamiseks küpsete kaaskristlaste, ka kogudusevanemate poole. Kuid ikkagi on tal raskusi mõttest arusaamisega. Mida ta siis teeb? Midagi taolist juhtus ka umbes aasta enne Jeesuse surma. Ta lausus, et tema on „eluleib”, ning selleks, et inimene võiks saada igavese elu, peab ta ’sööma Inimese Poja liha ja jooma tema verd’. Mõningatele tema jüngritele oli see liiga ränk kuulda. Selle asemel et otsida selgitust või lihtsalt kannatlikult oodata, ei kõndinud paljud jüngrid enam Jeesusega (Johannese 6:35, 41–66). Niisiis, mida oleksime teinud meie, kui oleksime seal olnud?

¹⁵ Praegusel ajal on mõningaid, kes on lõpetanud kohaliku kogudusega läbikäimise, arvates, et nad saavad Jumalat omaette teenida. Nad toovad ehk põhjenduseks selle, et nende tundeid on haavatud või et nende meelest pole väärkäitumist korrigeeritud või et nad ei saa mingi konkreetse õpetusega  nõustuda. Kui mõistlik on nende käitumine? Ehkki on tõsi, et igal kristlasel peaksid olema isiklikud suhted Jumalaga, ei saa eitada ka seda, et Jumal kasutab ülemaailmset organisatsiooni, nii nagu ta tegi seda apostlite päevil. Lisaks kasutas ja õnnistas Jehoova esimesel sajandil kohalikke kogudusi seeläbi, et seadis koguduse hüveks ametisse pädevad kogudusevanemad ja teenistusabilised. See kehtib ka tänapäeval.

16. Millele tuleks inimesel mõelda, juhul kui tal peaks tekkima tahtmine kogudusest lahkuda?

¹⁶ Kui kristlane arvab, et talle piisab vaid isiklikest suhetest Jumalaga, lükkab ta kõrvale selle, mille on seadnud sisse Jumal – nii Jumala rahva ülemaailmse organisatsiooni kui ka kohaliku koguduse. Selline inimene võib küll omal käel edasi minna või käia läbi vaid üksikute inimestega, aga kuidas jääb siis kogudusevanemate ja teenistusabiliste toetusega? On tähelepanuväärne, et kui Paulus kirjutas Kolossa kogudusele kirja, mille ta käskis ka Laodikeas ette lugeda, mainis ta selles ’juurdumist ja ülesehitamist Kristuses’. See sai osaks kogudusse kuulujatele, mitte sellest eraldunud isikutele (Koloslastele 2:6, 7, P 1997; 4:16).

Tõe sammas ja alustugi

17. Mida õpetab kirjakoht 1. Timoteosele 3:15 koguduse kohta?

¹⁷ Apostel Paulus loetles oma esimeses kirjas kristlikule kogudusevanemale Timoteosele kõlblikkusenõuded, millele peavad vastama need, kes on kohalikes kogudustes kogudusevanema või teenistusabilise ametis. Kohe pärast seda mainis Paulus „elava Jumala kogudust”, öeldes selle olevat „tõe samba ja alustoe” (1. Timoteosele 3:15). Pole kahtlustki, et esimesel sajandil oli selliseks sambaks võitud kristlaste kogudus tervikuna. Vaieldamatu tõsiasi on ka see, et igal kristlasel oli võimalik sellist tõde vastu võtta eeskätt kohaliku koguduse kaudu. Just seal õpetati ja kaitsti Piibli tõde, just seal ehitati üles igaühe usku.

18. Miks on koguduse koosolekud väga olulised?

¹⁸ Ülemaailmne kristlik kogudus on samuti Jumala koda, „tõe sammas ja alustugi”. Regulaarselt käia ja osaleda kohaliku koguduse koosolekutel on meie usu ülesehitamise, Jumalaga suhete tugevdamise ja tema tahte täitmiseks valmistumise esmane moodus. Kirjas Korintose kogudusele suunas Paulus tähelepanu sellele, mida sellistel koosolekutel räägitakse. Ta väljendas kirjas oma soovi, et koosolekutel öeldav oleks selge ja arusaadav, nii et see kujuneks kohalviibijate „ehitamiseks” (1. Korintlastele 14:12, 17–19). Ka meid tänapäeval võidakse ehitada, kui tunnustame, et Jehoova Jumal on andnud selle tegemise ülesandeks kohalikele kogudustele ning on seda toetamas.

19. Mille eest me oleme oma kogudusele tänu võlgu?

¹⁹ Kui me tõesti soovime, et meie kui kristlaste usku ehitataks, peaksime hindama oma kohta koguduses. Juba ammust ajast on kogudus osutunud kaitseks väärõpetuste vastu, lisaks on Jumal kasutanud seda selleks, et head sõnumit Messia Kuningriigist kuulutataks tõesti kõikjal maakeral. Kahtlemata on Jumal kristliku koguduse kaudu suuri asju korda saatnud (Efeslastele 3:9, 10).

[Allmärkus]

Kas mäletad?

• Mis annab meile alust arvata, et Jumal kasutab maa peal kogudusi?

• Mida teevad kogudusevanemad koguduse heaks, kuigi nad on ebatäiuslikud?

• Mil moel ehitab kohalik kogudus sinu usku üles?

[Küsimused]

[Pilt lk 26]

Jeruusalemma apostlid ja vanemad tegutsesid juhtiva koguna

[Pilt lk 28]

Kogudusevanemad ja teenistusabilised saavad väljaõpet, et täita oma kohustusi koguduses