Elulugu

Aaretejaht on toonud meile kadumatuid rikkusi

Jutustavad Dorothea Smith ja Dora Ward

Mis aardeid me olime otsimas? Olime kaks noort tütarlast täis tulist indu täita ka omalt poolt Jeesuse käsku: „Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19). Tahaksime jutustada, kuidas see otsing tõi meile kadumatuid rikkusi.

DOROTHEA: Sündisin aastal 1915, üsna pea pärast Esimese maailmasõja algust pere kolmanda lapsena. Elasime Ameerika Ühendriikides Michiganis Howelli lähistel. Mu isa polnud usklik, kuid ema oli jumalakartlik naine. Ta püüdis mu venda Willist, õde Violat ja mind õpetada kümnest käsust kinni pidama ning oli mures, et me ei kuulu mitte ühtegi kirikusse.

Kui olin 12-aastane, otsustas ema, et mind tuleks ristida presbüterliku kiriku liikmeks. Ristimispäev on mul selgelt meeles. Minuga samal ajal ristiti kaht beebit, keda emad kätel hoidsid. Minu meelest oli hirmus alandav saada ristitud koos beebidega. Vaimulik pritsis mu pea peale mõne tilga vett ja pomises mulle arusaamatuid sõnu. Teadsin ristimisest sama palju kui need kaks beebit!

Ühel 1932. aasta päeval keeras meie sissesõiduteele üks auto ning ema läks ust avama. Ukse taga seisid kaks noormeest, kes pakkusid usulisi raamatuid. Üks neist tutvustas end Albert Schroederi nime all. Ta  näitas emale Jehoova tunnistajate kirjandust. Ema nõustus raamatuid vastu võtma. Nende väljaannete toel saigi Jumala Sõna tõde emale omaks.

Algab aaretejaht

Hiljem kolisin Detroiti õe juurde elama. Seal kohtasin aastates naist, kes käis mu õele Piiblit õpetamas. Need arutelud tuletasid mulle meelde iganädalasi raadiosaateid, mida olime kodus koos emaga kuulanud. Saated kujutasid endast 15-minutist piibliteemalist kõnet, mille esitas tol ajal Jehoova tunnistajate tegevust juhtinud J. F. Rutherford. Aastal 1937 hakkasime käima läbi esimese Jehoova tunnistajate kogudusega Detroidis. Järgmisel aastal mind ristiti.

1940. aastate algul teatati, et Jehoova tunnistajad avavad New Yorgis South Lansingis Gileadi-nimelise kooli, et õpetada välja misjonäre. Kui sain teada, et selle kooli lõpetanuid võidakse saata välismaale teenima, mõtlesin endamisi, et see oleks midagi minu jaoks. Seadsin endale sihiks pääseda Gileadi kooli. Kui vahva oleks otsida võõral maal „rikkusi” – inimesi, kes soovivad saada Kristus Jeesuse jüngriteks! (Haggai 2:6, 7.)

Tasapisi eesmärgi poole

1942. aasta aprillis tulin töölt ära ja asusin Ohios Findlays üheskoos viiest vaimsest õest koosneva rühmaga teenima pioneeri ehk täisajalise evangeeliumikuulutajana. Seal polnud kogudust ega kavakindlaid koosolekuid, ent me toetasime üksteist, lugedes üheskoos artikleid kristlikest väljaannetest. Esimesel pioneeritöökuul jätsin huvilistele 95 raamatut! Umbes poolteist aastat hiljem määrati mind eripioneeriks Pennsylvaniasse Chambersburgi. Töötasin seal koos viie teise pioneeriga, kelle hulgas oli ka Iowast pärit kristlik õde Dora Ward. Meist said pioneeritöökaaslased. Olime ühel ja samal aastal ristitud ning meil mõlemal oli soov õppida Gileadi koolis ja minna välismaale misjonäriks.

1944. aasta algul jõudis kätte tähtis päev. Saime mõlemad kutse tulla õppima Gileadi kooli neljandale kursusele. Registreerisime end kooli sama aasta augustis. Kuid enne kui jätkan, lubagem Doral jutustada, kuidas tast sai minu kauaaegne partner aaretejahil.

 Ind teha täisajalist kuulutustööd

DORA: Mu ema palvetas selle eest, et võiks Jumala Sõnast aru saada. Ühel pühapäeval kuulasime koos J. F. Rutherfordi raadiojutlust. Kõne lõppedes hüüatas ema: „See on tõde!” Ei läinud palju aega, kui me juba uurisime Jehoova tunnistajate väljaandeid. Aastal 1935, kui olin 12-aastane, kuulasin üht Jehoova tunnistajate ristimiskõnet, ning mu südames tekkis soov pühendada oma elu Jehoovale. Kolm aastat hiljem mind ristiti. Pühendumine ja ristimine aitasid mul ülejäänud kooliaastatel pidevalt sihte silme ees hoida. Ootasin väga aega, mil kool läbi saab, et siis alustada pioneerteenistust.

Jehoova tunnistajate grupp, kellega me tol ajal läbi käisime, pidas kogudusekoosolekuid Iowas Fort Dodge’is. Kristlikel koosolekutel osalemine polnud niisama lihtne. Tol ajal polnud „Vahitorni” uurimisartiklite juures küsimusi kogudusele arutlemiseks. Igaühel tuli anda „Vahitorni”-uurimist juhatavale vennale eelnevalt koostatud küsimused. Mõtlesime esmaspäeva õhtuti emaga välja iga lõigu kohta küsimuse ning andsime need küsimused juhatajale üle, nii et ta sai valida, millist küsimust esitada.

Aeg-ajalt külastasid meie kogudust reisivad ülevaatajad. Nende hulgas oli ka vend John Booth, kes tutvustas mulle ukselt uksele kuulutustööd, kui olin 12-aastane. Kui sain 17, palusin, et ta aitaks mul täita pioneeritööavaldust. Siis polnud mul veel aimugi, et meie teed hiljem elus ristuvad ning et temast saab mulle sõber kogu eluks.

Tegin pioneeritööd sagedasti koos õde Dorothy Aronsoniga, minust 15 aastat vanema täisajalise evangeeliumikuulutajaga. Olime pioneeritöökaaslased, kuni ta aastal 1943 sai kutse Gileadi kooli esimesele kursusele. Tegin seejärel pioneeritööd üksi edasi.

Vastupanu meid ei peata

1940. aastad olid Teisest maailmasõjast õhutust saanud patriotismipuhangu tõttu väga rasked. Kui tegime majast majja kuulutustööd, pilluti meid alatasa mädamunade, riknenud tomatite ja mõnikord ka kividega! Veelgi tõsisem katsumus saabus, kui olime tänavanurgal pakkumas ajakirju „Vahitorn” ja „Lohutus” (praegu „Ärgake!”).  Usuvastaste õhutusel tuli meie juurde politseinik ja ähvardas meid arreteerida, kui meid veel peaks nähtama avalikku kuulutustööd tegemas.

Meie muidugi keeldusime kuulutustööd lõpetamast, mistõttu meid viidi politseijaoskonda ülekuulamisele. Vabanenult läksime samale tänavanurgale tagasi ning pakkusime neidsamu ajakirju. Vastutavate vendade nõuandel kasutasime oma seisukohta kaitstes kirjakohta Jesaja 61:1, 2. Kui kord üks noor politseinik minu juurde tuli, tsiteerisin talle seda piiblikohta, olles ise üpris närvis. Minu üllatuseks pööras ta kanna pealt ringi ja kõndis minema! Mulle tundus, et inglid kaitsesid meid.

Unustamatu päev

1941. aastal oli mul õnn käia Missouris Saint Louisis kaheksapäevasel Jehoova tunnistajate konvendil. Sel konvendil palus vend Rutherford kõigil 5–18-aastastel lastel tulla kokku staadioni peasektorisse. Kogunes tuhandeid lapsi. Vend Rutherford tervitas meid taskurätikut lehvitades. Lehvitasime kõik vastu. Pärast tunniajalist kõnet lausus ta: „Tõuske palun püsti kõik lapsed, kes te tahate täita Jumala tahet ning olete võtnud seisukoha Kristus Jeesuse teokraatliku valitsuse poolel, mistõttu olete valmis kuuletuma Jumalale ja tema Kuningale.” 15 000 last – mina nende hulgas – tõusid püsti kui üks mees! Kõneleja jätkas: „Kõik, kes te soovite kõnelda inimestele Jumala Kuningriigist ja selle õnnistustest, öelge jah!” Ütlesime jah, millele järgnes maruline aplaus.

Anti välja raamat „Lapsed” * ning lava juurde kogunes pikk rivi lapsi, kes kõik said vend Rutherfordilt selle uue raamatu. Küll oli põnev! Veel nüüdki teenivad paljud neist, kes said tookord raamatu, kõikjal maailmas innukalt Jehoovat, rääkides Jumala Kuningriigist ja selle õigusest (Laul 148:12, 13).

Kui rõõmus ma olin, et mind pärast seda, kui olin teinud kolm aastat üksi pioneeritööd, määrati Chambersburgi eripioneeriks! Seal kohtusin Dorotheaga, ja peagi said meist lahutamatud sõbrannad. Meil oli küllaga nooruslikku tarmu ja sitkust. Tahtsime väga kuulutustöös veelgi enam osaleda. Asusime üheskoos aaretejahile, mis on kestnud kogu elu (Laul 110:3).

Mõni kuu pärast eripioneeritöö alustamist kohtasime Gileadi kooli esimese kursuse lõpetanud Albert Manni. Ta oli minemas välismaale teenima ning õhutas meidki võtma vastu töö välismaal, kui meid peaks sinna määratama.

Koos koolis

DORA JA DOROTHEA: Kujutlege, kui rõõmsad me olime, asudes saama misjoniväljaõpet! Esimesel koolipäeval kandis meid õpilaste nimekirja Albert Schroeder, vend, kes oli 12 aastat tagasi andnud Dorothea emale „Kirjauurimuste” raamatud. Kohal oli ka John Booth. Nüüd oli ta farmisulane Kuningriigifarmis, kus ka kool asus. Hiljem said neist mõlemast Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmed.

Gileadi koolis õppisime sügavamaid piiblitõdesid. Koolitus oli suurepärane. Meie kursusel oli 104 õpilast, nende hulgas esimene välisõpilane Mehhikost. Ta püüdis lihvida oma inglise keelt, samal ajal kui meie ponnistasime hispaania keelt õppida. Küll me olime põnevil päeval, mil vend Nathan Knorr meile õpilastele välismaale määramised teatavaks tegi! Enamik määrati teenima Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse, meid määrati Tšiilisse.

 Aaretejaht Tšiilis

Tšiilisse pääsemiseks oli vaja hankida viisa, mis võttis küllaltki palju aega. Niisiis olime pärast kooli lõpetamist 1945. aasta jaanuaris poolteist aastat Washingtonis pioneeritööl. Saime lõpuks viisad kätte ning asusime üheksaliikmelise misjonirühmana teele Tšiilisse. Seitse meist olid Gileadi kooli varem lõpetanud.

Pealinna Santiagosse saabudes oli meid vastu võtmas hulk kristlikke vendi, nende seas ka Gileadi kooli lõpetanu Albert Mann, kellelt olime saanud mõni aasta tagasi innustust. Tema oli tulnud Tšiilisse aasta varem koos Joseph Ferrariga, Gileadi kooli teise kursuse lõpetanuga. Meie saabudes oli kogu Tšiilis napilt sadakond kuulutajat. Olime täis indu otsida ja leida oma värskel tööterritooriumil uusi rikkusi – siira südamega inimesi.

Meid määrati Santiago misjonikodusse. Elada suures misjonäride peres oli meile uus kogemus. Lisaks sellele, et tuli teha kindel arv tunde kuulutustööd, pidid kõik misjonärid kord nädalas perele toitu valmistama. Tuli ette ka piinlikke hetki. Kord tegime näljasele perele hommikuks sooje biskviitkooke, aga kui me koogid praeahjust välja võtsime, lõi ninna väga ebameeldiv lõhn. Olime küpsetuspulbri asemel kasutanud söögisoodat! Keegi oli pannud tühja küpsetuspulbrikarpi soodat.

Kuid veelgi piinlikumad olid vead, mida tegime, kui me hispaania keelt alles õppisime. Üks suur pere, kellega uurisime Piiblit, pidi uurimise äärepealt katkestama, sest sellest, mida me ütlesime, oli üpris raske aru saada. Ent kuna nad otsisid kirjakohad oma Piiblist üles, õnnestus neil ikkagi tõde õppida, nii et viiest neist said tunnistajad. Noil aastatel ei korraldatud värsketele misjonäridele keelekursust. Hakkasime otsekohe kuulutustööd tegema ning püüdsime õppida keelt inimestelt, kellele me kuulutasime.

Juhatasime tervet hulka piibliuurimisi ning meil oli õpilasi, kes tegid kiireid edusamme. Teiste puhul läks tarvis suuremat kannatlikkust. Noor naine Teresa Tello kuulas tõesõnumit ja sõnas: „Tulge palun jälle ja rääkige edasi.” Läksime 12 korda tagasi, kuid ei leidnud teda. Möödus kolm aastat. Siis käisime kokkutulekul, mida peeti ühes Santiago teatrihoones. Kui olime pühapäeval kokkutulekult lahkumas, hüüdis keegi: „Senjoriita Dora, senjoriita Dora!” Pöörasime ringi ja nägime Teresat. Ta oli parajasti külas õe juures teisel pool tänavat ning tuli teatrisse vaatama, mis siin toimub. Milline rõõm oli temaga taas kohtuda! Leppisime kokku, et hakkame Piiblit uurima, ja üsna varsti pärast seda ta ristiti. Hiljem sai temast eripioneer. Nüüd, 45 aastat hiljem, on Teresa  ikka veel täisajalises eriteenistuses (Koguja 11:1).

Leiame aardeid „liivast”

Aastal 1959 määrati meid Punta Arenasesse (Liivaneem), Tšiili 4300-kilomeetrise rannikuala lõunatippu. Punta Arenas on täiesti iselaadne territoorium. Suvekuudel on päevad pikad – päike loojub õhtul pool kaksteist. Saime olla teenistuses palju päevi, kuid oli ka takistusi, sest suvi toob kaasa tugevad antarktilised tuuled. Talvekuud on külmad ja päevad on siis lühikesed.

Hoolimata neist raskustest on Punta Arenasel oma võlu. Suvel rulluvad katkematus voos üle läänetaeva vihmapilved. Aeg-ajalt puistavad nad alla vihma, kuid seejärel tõuseb tuul ja kuivatab kõik ära. Kui päike läbi pilvede tungib, tekib kaunis vikerkaar. Mõnikord võib tundide kaupa näha neid vikerkaari särama löömas ja tuhmumas, kui päiksekiired läbi vihmapilvede paistavad (Iiob 37:14).

Tollal oli Punta Arenases vähe kuulutajaid. Kohalikus väikses koguduses tuli meil õdedel koosolekuid juhatada. Jehoova õnnistas meie pingutusi. Külastasime taas seda kanti 37 aastat hiljem. Mida me nägime? Kuut hästi edenevat kogudust ja kolme kaunist kuningriigisaali. Milline rõõm, et Jehoova lubas meil neil lõunapoolsetel aladel avastada vaimseid aardeid! (Sakarja 4:10.)

Uued aarded „laial rannal”

Kui olime teeninud kolm ja pool aastat Punta Arenases, määrati meid tööle sadamalinna Valparaisosse. Linn asub Vaikse ookeani lahte ümbritseval 41 künkal. Tegime kuulutustööd põhiliselt ühel künkal nimega Playa Ancha (Lai rand). 16 aasta jooksul, mil me seal viibisime, võisime näha terve rühma noorte vendade vaimset kasvamist selleni, et praegu on nad teenimas Tšiili eri paigus reisivate ülevaatajate ja kogudusevanematena.

Meie järgmine misjoniala oli Viña del Mar. Teenisime seal kolm ja pool aastat, kuni maavärin misjonikodu purustas. Pöördusime taas Santiagosse, kus olime 40 aastat tagasi oma misjoniteenistust alustanud. Kõik oli muutunud. Rajatud olid uued harubüroohooned, endisest harubüroost sai aga kõigi riiki jäänud misjonäride kodu. Hiljem hakati seda hoonet kasutama teenistusväljaõppe kooli pidamiseks. Sel ajal võisime taas kord kogeda Jehoova heldust. Viiele meist, kes me olime juba aastates misjonärid, tehti ettepanek asuda Peetelisse elama. Selle aja jooksul, mil oleme teeninud Tšiilis 15 territooriumil, oleme saanud näha töö laienemist – vähem kui sajast kuulutajast on saanud 70 000! Milline rõõm on olnud otsida Tšiilis 57 aastat aardeid!

Tunneme, et Jehoova on meid külluslikult õnnistanud nii suure hulga inimeste – tõeliste rikkuste – leidmisega, keda Jehoova on saanud oma organisatsioonis omakorda rakendada. Olles üle 60 aasta üheskoos Jehoovat teeninud, võime kogu hingest kinnitada kuningas Taaveti mõttetera: „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad” (Laul 31:20).

[Allmärkus]

[Pildid lk 9]

Dorothea aastal 2002 ning kuulutustööl aastal 1943

[Pilt lk 10]

Tänavatööl Fort Dodge’is, Iowa, 1942

[Pilt lk 10]

Dora, 2002

[Pilt lk 12]

Dorothea ja Dora Tšiilis nende esimese misjonikodu ees, 1946