Lugejate küsimusi

Millal lõppeb kristlastele taevase lootuse kutse esitamine?

Piibel ei anna sellele küsimusele täpset vastust. Me teame, et Jeesuse jüngrite võidmine, mis andis neile lootuse saada taevane pärand, algas aastal 33 m.a.j (Apostlite teod 2:1–4). Samuti on meile teada, et pärast apostlite surma hakkasid kasvama ühtlaselt mõlemad, nii võitud tõsikristlaste „nisu” kui võltskristlaste „luste” (Matteuse 13:24–30). Kuid 19. sajandi lõpus hakkasid võitud kristlased taas oma aktiivsusega silma paistma. Aastal 1919 hakati koguma „maa lõikust”, kaasa arvatud viimaseid võituid (Ilmutuse 14:15, 16).

Alates 19. sajandi lõpust kuni aastani 1931 oli kuulutustöö peasihiks Kristuse ihu järelejäänud liikmete kogumine. Aastal 1931 võtsid piibliuurijad endale piiblilise nime Jehoova tunnistajad ning 1933. aasta 15. novembri „Vahitornis” toodi ära mõte, et see harukordne nimi on „teenar”, millest räägib Jeesuse tähendamissõna kirjakohas Matteuse 20:1–16. Arvati, et tähendamissõnas mainitud 12 tundi vastab 12 aastale alates aastast 1919 kuni aastani 1931. Veel hulk aastaid pärast seda arvati, et kutsumine taevasesse Kuningriiki lõppes aastal 1931 ning et aastatel 1930 ja 1931 Kristuse kaaspärijaiks kutsutud olid kutsututest „viimased” (Matteuse 20:6–8). Ent aastal 1966 esitati selle tähendamissõna parandatud arusaam, misläbi sai selgeks, et võitute kutsumise lõppemisega pole tähendamissõnal mingit seost.

Aastal 1935 hakati mõistma, et Ilmutusraamatus 7:9–15 mainitud „suur hulk rahvast” on maise lootusega kristlased, „teised lambad”, kes ilmuvad maailmaareenile „viimseil päevil” ning elavad grupina üle Harmagedooni (Johannese 10:16; 2. Timoteosele 3:1; Ilmutuse 21:3, 4). Selle aasta järel koondus inimeste jüngriteks tegemise töö põhiraskus suure rahvahulga kogumisele. Seetõttu arvati eriti pärast aastat 1966, et taevane kutsumine lakkas aastal 1935. Seda  näis kinnitavat asjaolu, et peaaegu kõik, kes ristiti pärast aastat 1935, uskusid, et neil on maine lootus. Kõiki, kes pärast seda said taevase kutse, arvati olevat asendajad neile võitud kristlastele, kes olid osutunud ustavusetuks.

Pole kahtlustki, et kui keegi võitutest langeb ära tõest ega kahetse, kutsub Jehoova tema asemele teise inimese (Roomlastele 11:17–22). Kuid tõenäoliselt pole nende tõeliste võitute arv, kes on osutunud ustavusetuks, kuigi suur. Ent siiski on aja möödudes ilmnenud, et on olnud pärast 1935. aastat ristitud kristlasi, kes on saanud püha vaimu tunnistuse, et neil on taevane lootus (Roomlastele 8:16, 17). Niisiis näib, et me ei saa kehtestada kindlat daatumit selle kohta, millal lõppeb kristlastele taevase lootuse kutse esitamine.

Kuidas peaks suhtuma inimesse, kes on jõudnud südames otsusele, et nüüd on ta võitu, ning hakkab saama osa mälestusõhtu sümbolitest? Teda ei tohiks arvustada. See on tema ja Jehoova vaheline asi (Roomlastele 14:12). Siiski ei nõua tõelised võitud kristlased endale erilist tähelepanu. Nad ei arva, et kuna nad on võitud, on neil mingi eriline tunnetus, mis ületab isegi suure rahvahulga kogenud liikmete oma. Nad ei arva, et neil on ilmtingimata enam püha vaimu kui nende teistest lammastest kaaslastel, ka ei oota nad erilist kohtlemist ega väida, et sümbolitest osasaamine seab nad ametissemääratud kogudusevanematest kõrgemale. Nad peavad alandlikult meeles seda, et esimesel sajandil oli võitud mehi, kes polnud kõlblikud teenima kogudusevanema või teenistusabilise ametis (1. Timoteosele 3:1–10, 12, 13; Tiitusele 1:5–9; Jakoobuse 3:1). Mõningad võitud kristlased olid koguni vaimselt nõrgad (1. Tessalooniklastele 5:14). Õed ei õpetanud kogudust, ehkki nad olid võitud (1. Timoteosele 2:11, 12).

Niisiis püüavad võitud kristlased koos oma teistest lammastest kaaslastega jääda vaimselt tugevaks, arendada vaimu vilja ja edendada koguduse rahu. Kõik kristlased, olgu nad võitud või teised lambad, teevad juhtiva kogu juhatusel hoolega hea sõnumi kuulutamise ja jüngrite tegemise tööd. Võitud kristlased on valmis seda tegema senikaua, kui see on Jehoova tahe, et nad oleksid Jehoova teenijad maa peal.