Ümberlõikamine – kas märk mehekssaamisest?

PALJUDES maailma paikades on kombeks poisslapsi tervislikel põhjustel ümber lõigata. Mujal jälle ei eksisteeri üldse sellist tava. Juutidele ja muslimitele on aga niisugusel riitusel hoopis religioosne tähendus.

Mõningate rahvaste seas lõigatakse ümber meheikka jõudnud noorukeid. Tavaliselt saadetakse noorukid sel ajal kooli, kus nad ümber lõigatakse ja nädalaid ühiskonnast eraldatuna hoitakse, kuni nad operatsioonist paranevad. Sel ajal tuleb neil järgida teatud rituaale ning neile õpetatakse, mida tähendab olla mees. Kas ümberlõikamine on siis tõepoolest märk mehekssaamisest? Vaadakem Piiblist, milline on selles küsimuses Jumala seisukoht (Õpetussõnad 3:5, 6).

Jumala suhtumine ümberlõikamisse

Ka muistsel ajal oli mõnel rahval, näiteks egiptlastel, komme mehi ümber lõigata ehk eemaldada nende suguti eesnahk. Aabraham kasvas aga üles teistsuguses kultuuris. Tema lõigati ümber alles hilisemas eas. Ent Aabraham osutus vapraks meheks ka ümberlõikamatuna. Väikese meestesalgaga ajas ta taga nelja kuninga sõjavägesid, kes olid röövinud tema vennapoja Loti, ning sai neist jagu (1. Moosese 14:8–16). Umbes 14 aastat hiljem andis Jumal Aabrahamile käsu lasta ümber lõigata nii iseend kui kõik oma meessoost kodakondsed. Miks Jumal sellise käsu andis?

Kindlasti mitte sellepärast, et Aabraham oli poisist meheks sirgunud, kuna ta oli tol ajal 99 aastat vana (1. Moosese 17:1, 26, 27). Jumal andis teada põhjuse, öeldes: „Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu minu ja teie vahelise lepingu märgiks” (1. Moosese 17:11). See Aabrahamiga tehtud leping sisaldas Jumala tõotust õnnistada Aabrahami kaudu „kõiki suguvõsasid maa peal” (1. Moosese 12:2, 3). Seega polnud Jumala silmis ümberlõikamisel mingit pistmist mehekssaamisega. Ümberlõikamise mõte oli hoopis näidata, et mees kuulub Aabrahami järeltulijate ehk iisraellaste hulka, kelle kätte olid „usaldatud Jumala sõnumid” (Roomlastele 3:1, 2, P 1997).

Hiljem aga ei väärinud iisraellased enam Jumala usaldust, kuna nad hülgasid Aabrahami tõelise Seemne, Jeesus Kristuse. Seepärast Jumal hülgas selle rahva ning nende ümberlõikamisel polnud tema silmis enam mingit tähendust. Ometi arvasid mõned kristlased esimesel sajandil, et Jumal nõuab veelgi ümberlõikamist (Apostlite teod 11:2, 3; 15:5). Seetõttu saatis apostel Paulus Tiituse kogudustesse, et „seada korda see, mis korrast ära”. Ühest asjast, mis oli korrast ära, kirjutas Paulus Tiitusele järgmist: „On olemas palju kangekaelseid, tühja jutu mehi ja eksitajaid, kõige enam ümberlõigatute seas [„kes hoiavad kinni ümberlõikamisest”, UM], kelle suu tuleb sulgeda, kes pööravad ära terved pered,  õpetades sündmatuid asju häbematu kasu pärast” (Tiitusele 1:5, UM; 1:10, 11).

Pauluse nõuanne kehtib ka praegu. Kindlasti oleks Pühakirjaga vastuolus nõuda kellegi lapse ümberlõikamist. Selle asemel et sekkuda teiste ellu, laseb kristlane lapsevanematel endil niisuguseid isiklikke otsuseid langetada (1. Peetruse 4:15, P 1997). Peale selle sai Paulus inspiratsiooni kirjutada Moosese Seaduse all nõutud ümberlõikamise kohta: „On keegi kutsutud ümberlõigatuna, siis ärgu ta seda varjaku; on keegi kutsutud eesnahas, siis ärgu ta lasku ennast ümber lõigata. Ümberlõikamine ei ole midagi ja eesnahk ei ole midagi, vaid tähtis on Jumala käskude pidamine. Igaüks jäägu sellesse kutsesse, milles ta on kutsutud” (1. Korintlastele 7:18–20).

Kas saata oma poeg nn ümberlõikamise kooli?

Kas Piibli järgi oleks kristlikel lastevanematel õige saata oma poeg nn ümberlõikamise kooli, millest oli varem juttu, kui nad on otsustanud lasta ta ümber lõigata? Niisugusesse kooli astumine tähendab aga rohkemat kui vaid eesnaha eemaldamist. Noorukitel tuleb elada mitu nädalat koos teiste noorte ja õpetajatega, kes pole Jehoova teenijad. Paljud asjad, mida neis koolides õpetatakse, on vastuolus Piibli kõrgete moraalinormidega. Piibel hoiatab: „Halb seltskond rikub head kombed” (1. Korintlastele 15:33, P 1997).

Sellistesse koolidesse astuvaid noorukeid võib ähvardada ka füüsiline oht. Ajakiri „South African Medical Journal” kirjutas 2003. aastal: „Ka sellel aastal on ümberlõikamisega kaasnenud õudustäratavad tagajärjed, kõik suuremad uudisteagentuurid on andnud teada kogu maailmas asetleidnud surmajuhtumitest ja sandistamistest. ... Lühidalt öeldes petavad paljud tänapäeva nn ümberlõikamise koolid noori ja seavad ohtu nende elu.”

Sandistamisohust veelgi suurem on oht noorte vaimsusele. Kooli õpetus ja tegevus on tihedalt seotud spiritismi ja esivanemate austamisega. Näiteks usuvad paljud, et füüsiliste vigastuste tekkimises pole süüdi mitte hooletud kirurgid ega ebahügieenilised tingimused, vaid nõidus või esivanemate pahameel. Piibel ütleb sidemete kohta valereligiooniga: „Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? ... Sellepärast „minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu”” (2. Korintlastele 6:14–17). Seda nõuannet silmas pidades oleks kristlikel vanematel ülimalt rumal saata oma poeg ümberlõikamise kooli.

Mis teeb kristlasest mehe?

Ükskõik kas kristlane on ümber lõigatud või mitte, ei ole see kuidagi seotud mehekssaamisega. Kristlased on eelkõige huvitatud sellest, et meeldida Jumalale, mitte püüda „meeldida liha poolest” (Galaatlastele 6:12).

Selleks et meeldida Jumalale, tuleb kristlasel lõigata ümber „oma südame eesnahk” (5. Moosese 10:16; 30:6; Matteuse 5:8). Ja seda ei tehta mitte noalõikega. Südame eesnaha eemaldamine tähendab heita kõrvale valed soovid ja üleolevad mõtted, näiteks ka selline arvamus, et ümberlõikamine teeb kedagi teistest paremaks. Kristlase mehisust tõestab katsumustes vastupidamine ja usus püsimine, mitte aga ümberlõikamine (1. Korintlastele 16:13; Jakoobuse 1:12).