Kas kurjus on kontrolli alt väljunud?

Uudishimulik poisike korjab põllult üles ühe eseme – maamiini –, mistõttu ta kaotab nägemise ning sandistub. Ema hülgab oma vastsündinud lapse ja peidab ta teeäärse prahi hulka. Vallandatud tööline naaseb oma töökohta, tapab kõik, keda kohtab, ning lõpuks ka iseenda. Lugupeetud kodanik ahistab seksuaalselt kaitsetuid lapsi.

TEATED sellistest hirmsatest lugudest on muutunud meie ajal, kurb küll, liigagi tavaliseks. Veelgi kurvem on aga see, et üsna sageli jäävad sellised juhtumid etnilise puhastuse ning terrorismi varju. „Oma halvimast küljest on see [20. sajand] olnud Saatana sajand,” kirjutati 1995. aastal ühe ajalehe juhtkirjas. „Ühelgi teisel ajajärgul pole inimestes väljendunud selline sund ja himu tappa miljoneid teisi inimesi rassi-, religiooni- või klassierinevuste tõttu.”

Samal ajal saastatakse õhku, reostatakse maad, kurnatakse loodusvarasid ning tapetakse niisugusel hulgal loomi, et paljud liigid on väljasuremise äärel. Kas inimestel õnnestub kurjusest jagu saada ning muuta maailm paremaks ja turvalisemaks elupaigaks? Või kas püüd seda teha oleks justkui luuaga tõusuvett tagasi lükata? Professor, kes on kirjutanud kurjuse teemal väga palju, lausub: „Mul on olnud väga tugev soov võtta midagi ette, et seda maailma paremaks muuta, kuid siin ei muutu midagi.” Võib-olla tunned ka sina midagi sarnast?

Praegust maailma võiks võrrelda laevaga, mis seilab üha tormisemaks ja ohtlikumaks muutuval merel. Kuigi keegi ei soovi selles suunas liikuda, ei õnnestu kuidagi suunda muuta. Laev liigub peatamatult surmava raju rüppe.

Mingil määral võib praeguse manduva olukorra kanda inimliku ebatäiuse arvele (Roomlastele 3:23). Kui aga mõelda kurjuse ulatusele ja tugevusele, tundub, et selle taga ei ole vaid inimesed. Kas on võimalik, et inimestega manipuleerib mingi võimas kuid nähtamatu kuri jõud? Kui see on nii, siis millega on tegu ning kuidas end kaitsta? Neid küsimusi käsitleb järgmine artikkel.

[Pildi allikaviide lk 3]

© Heldur Netocny/Panos Pictures