Kas sa jäljendad Jehoovat, kandes teiste eest hoolt?

„HEITKE kõik oma mure [Jumala] peale, sest tema peab hoolt teie eest!” (1. Peetruse 5:7). Milline südamlik üleskutse! Jehoova Jumal isiklikult kannab oma rahva eest hoolt. Tema käe all tunneme end turvaliselt.

Meiegi peaksime omandama sellise hoolitseva hoiaku teiste suhtes ning seda ka üles näitama. Kuna me oleme ebatäiuslikud, peaksime teadma, millistesse püünistesse me võime teiste vastu huvi osutades langeda. Enne kui asume neid käsitlema, vaadelgem, kuidas Jehoova oma rahva eest hoolitseb.

Laulik Taavet iseloomustas Jehoova hoolitsust, võttes appi karjase kujundi. „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge! ... Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga” (Laul 23:1–4).

Taavet, kes ise oli karjane, teadis, mida tähendab karja eest hoolt kanda. Karjane kaitseb oma lambaid selliste kiskjate nagu lõvide, huntide ja karude eest. Ta vaatab, et kari laiali ei jookseks, otsib üles kadunud lambad, tassib väsinud tallesid süles ning ravib tõbiseid ja vigaseid loomi. Ta joodab karja iga päev. See ei tähenda, nagu kontrolliks karjane lammaste igat liigutust. Lambad on vabad, kuid ometi kaitstud.

Sel viisil hoolitseb ka Jehoova oma rahva eest. Apostel Peetrus selgitab: ’Teid hoitakse usu kaudu Jumala väes.’ Väljend „hoitakse” tähendab siin sõna-sõnalt „hoitakse silma peal” (1. Peetruse 1:5, P 1997). Ajendatuna siirast hoolest, hoiab Jehoova meil alati silma peal, olles igal ajal valmis appi tõttama, kui me seda palume. Ent Jehoova on loonud meid vaba tahtega isikuteks, seega ei sekku ta sugugi mitte kõigisse meie tegudesse ja otsustesse. Kuidas me saame Jehoovat selles osas jäljendada?

Jäljendagem Jumalat laste eest hoolitsedes

„Lapsed on pärand Jehoovalt.” Seepärast peaksid vanemad oma lapsi kaitsma ja nende eest hoolitsema (Laul 127:3). See võib tähendada ka seda, et ergutatakse lapsi väljendama oma mõtteid ja tundeid, millega siis lastega tegeldes arvestatakse. Kui vanemad püüavad kontrollida oma laste igat liigutust nende soovidega arvestamata, oleks see, otsekui  püüaks karjane hoida oma lambaid oheliku otsas. Mitte ükski karjane ei karjataks oma loomi sel kombel, samuti ei karjata Jehoova meid nõndaviisi.

Mariko * nendib: „Aastaid ma muudkui aga käsutasin oma lapsi: „Tehke nii” või „Ärge tehke nii”. Arvasin, et see on minu kui vanema kohus. Mult ei tulnud ühtki kiidusõna, ka polnud meie vahel avameelset suhtlemist.” Olgugi et Mariko tütrel oli tavaks oma sõpradega tundide kaupa telefonitsi lobiseda, polnud keskustelud emaga kuigi pikad. „Siis hakkasin mõistma, milles on vahe,” jätkab Mariko. „Sõpradega juteldes tarvitas tütar selliseid empaatiaväljendusi nagu „täitsa õige” või „arvan täpipealt sedasama”. Õhutamaks tütart oma mõtteid väljendama, hakkasin minagi tarvitama sedasorti väljendeid, ning peagi olid ka meie jutuajamised pikemad ja mõnusamad.” See rõhutab, kui oluline on hea suhtlemine, mis tavapäraselt on vastastikune, mitte ühepoolne.

Vanematel tuleb õhutada lapsi oma mõtteid väljendama, lastel aga on tarvis mõista, miks on vanemlik hoolitsus neile kaitseks. Piibel manitseb lapsi oma vanemate sõna kuulama, tuues ära ka põhjuse: „Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!” (Efeslastele 6:1, 3). Lastel, kes on allaheitlikkuse kasulikkuses kindlalt veendunud, on kergem kuuletuda.

Jehoova karja eest hoolitsemine

Jehoova armastavat hoolitsust on näha kristlikus koguduses. Jeesus Kristus kui koguduse Pea käsib kogudusevanematel tema karja eest hoolt kanda (Johannese 21:15–17). Ülevaataja kohta käiv kreeka sõna tuleneb tegusõnavormist „hoolega valvama”. Kogudusevanematele juhendeid jagav Peetrus toob välja, mil moel seda teha: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks” (1. Peetruse 5:2, 3).

Jah, kogudusevanemate töö sarnaneb karjaste omaga. Kristlikel kogudusevanematel tuleb hoolitseda vaimselt haigete eest ning nende mõtteviisi parandada, nõnda et nende elus kajastuksid õiged mõõdupuud.  Kogudusevanemate ülesandeks on organiseerida koguduse vaimset tegevust, korraldada koosolekuid ja pidada koguduses korda (1. Korintlastele 14:33).

Kuid Peetruse eeltoodud sõnad hoiatavad ka ohu eest, et kogudusevanemad võivad hakata kogudust ’isandaina valitsema’. Üheks sammuks selles suunas on see, kui kogudusevanem kehtestab tarbetuid reegleid. Lähtudes sügavast kohusetundest karja kaitsta, võib kogudusevanem minna liiga kaugele. Ühe Aasiamaa koguduses seadsid kogudusevanemad sisse reeglid, kuidas inimesed peaksid üksteist kuningriigisaalis tervitama – kes näiteks peaks rääkima esimesena –, uskudes, et nende reeglite järgimine tagab koguduses rahu. Kas need kogudusevanemad jäljendasid Jehoova hoolitsust oma rahva eest, kuigi nad vaieldamatult lähtusid headest ajenditest? Kui tähelepanuväärselt kajastavad apostel Pauluse meelelaadi tema sõnad: „Ei mitte, et me tahame olla valitsejad teie usu üle, vaid me oleme teie rõõmu kaastegelased; sest teie püsite usus” (2. Korintlastele 1:24). Jehoova usaldab oma rahvast.

Lisaks sellele, et hoolitsevad kogudusevanemad hoiduvad kehtestamast reegleid, millel pole piiblilist alust, väljendub nende siiras hoolitsus ka selles, et nad ei avalda konfidentsiaalset infot. Nad ei unusta Jumala hoiatust „Teise saladust ära ilmuta” (Õpetussõnad 25:9).

Apostel Paulus võrdleb võitud kristlaste kogudust inimkehaga: „Jumal on ihu nõnda ühte liitnud, ... et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest” (1. Korintlastele 12:12, 24–26). Kristliku koguduse liikmed peaksid üksteise suhtes tõesti tähelepanelikud olema (Filiplastele 2:4).

Kuidas saab siis tõsikristlaste juures ilmneda see, et nad ’kannavad muret üksteise eest’? Nad võivad osutada teiste koguduseliikmete vastu hoolivust oma palvete kaudu ning pakkudes hädasolijaile praktilist abi. See toob teistes esile head. Vaadelgem, kuidas oli selline armastav hool toeks noormehele nimega Tadataka. Kui ta 17-aastaselt ristiti, oli tema oma perest ainuke, kes Jehoovat teenis. Ta jutustab: „Üks perekond kogudusest kutsus mind tihtilugu enda poole sööma ja koosviibimistele. Astusin kooli minnes peaaegu igal hommikul nende poolt läbi, et arutada ühes nendega Piibli päevateksti. Sain nõuandeid kooliprobleemidega hakkamasaamiseks ning me palvetasime selle eest ühiselt. Sellelt perelt õppisin, mis on andmise vaim.” Tadataka rakendab õpitut ellu, teenides nüüd ühes Jehoova tunnistajate harubüroos.

Seoses teiste vastu huvi ilmutamisega hoiatas apostel Paulus ühe isemoodi püünise eest. Ta märkis mõningate naiste kohta, et nad on „lobisejad ning uudishimulikud ja räägivad sobimatuid asju” (1. Timoteosele 5:13). Ehkki on igati õige, et me teiste vastu huvi tunneme, peame olema hoolsad, et see ei kujuneks oma nina teiste asjadesse toppimiseks. Liigne huvi teiste vastu võib anda endast märku seeläbi, et me ’räägime sobimatuid asju’, näiteks teeme kriitilisi märkusi.

Me ei tohiks unustada seda, et kristlased võivad üksteisest erineda selles osas, kuidas nad korraldavad isiklikke asju, mida nad arvavad heaks süüa ja millist kosutavat ajaviidet nad eelistavad. Igaühel on vabadus Piibli põhimõtete piires otsustada, mida teha. Paulus manitses Rooma kristlasi: „Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, ... taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks” (Roomlastele 14:13, 19). See, et me üksteisest koguduses siiralt hoolime, ei tohiks ilmneda mitte selles, et me end teiste asjadesse segame, vaid hoopis selles, et oleme valmis appi tõttama. Kui me sel kombel üksteise eest hoolt kanname, õitseb nii perekonnas kui koguduses armastus ja üksmeel.

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Lapsi kiites ja neile empaatiat osutades saad neid ergutada oma mõtteid väljendama