„Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga”

„Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes!” (ROOMLASTELE 12:17)

1. Milline käitumisviis on üsna levinud?

KUI üks lastest teist müksab, on tavaliselt selle esmaseks reaktsiooniks vastu müksata. Kahjuks pole sedalaadi tagasitegemine omane vaid lastele – samamoodi toimivad paljud täiskasvanudki. Kui keegi on neid solvanud, ihkavad nad kätte maksta. Tõsi küll, enamik täiskasvanuid ei anna sõnasõnalist müksu, vaid teevad tagasi hoopis peenemal moel. Võib-olla levitavad nad solvaja kohta inetut kuulujuttu või püüavad leida teid talle salaja nii-öelda jalga taha panna. Olgu moodus milline tahes, kavatsus on ikka üks: kätte maksta.

2. a) Miks seisavad tõsikristlased vastu tungile kätte maksta? b) Milliseid küsimusi ja millist Piibli peatükki me asume käsitlema?

² Ehkki tung arveid õiendada on inimesele sügavalt omane, ei taha tõsikristlased sellele järele anda. Selle asemel püüavad nad juhinduda apostel Pauluse manitsusest: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga” (Roomlastele 12:17). Mis ajendab meid elama vastavalt sellele üllale mõõdupuule? Kellele eeskätt ei tohiks me kurjaga tasuda? Mis kasu toob see, kui me hoidume kätte tasumast? Uurigem neile küsimustele vastuste saamiseks Pauluse sõnade kaasteksti ja veendugem Roomlastele 12. peatüki põhjal, et hoiduda kätte maksmast on õige, armastusväärne ja mõõdutunnet väljendav talitusviis. Käsitlegem neid kolme aspekti ükshaaval.

„Mina manitsen teid nüüd”

3., 4. a) Mida käsitleb Paulus alates Roomlastele 12. peatükist ning mis mõttes kasutab ta sõna „nüüd”? b) Millist mõju pidi Jumala halastus Rooma kristlastele avaldama?

³ Alates 12. peatükist käsitleb Paulus nelja omavahel põimuvat asjaolu, mis mõjutavad kristlase elu. Ta räägib meie suhetest Jehoova, usukaaslaste, uskmatute ja valitsusvõimudega. Paulus näitab, et on sügav põhjus seista vastu vääradele kalduvustele, sealhulgas soovile kätte maksta: „Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu” (Roomlastele 12:1, meie kursiiv). Pöörakem tähelepanu sõnale „nüüd”, milles väljendub mõte „eelnevat silmas pidades”. Sisuliselt ütleb Paulus: „Pidades silmas seda, mida ma teile äsja olen selgitanud, manitsen ma teid tegema seda, millest ma teile nüüd kõnelema hakkan.” Mida oli Paulus neile Rooma kristlastele selgitanud?

⁴ Kirja esimeses 11 peatükis käsitles Paulus imelist võimalust, mis oli avanenud nii juutidele kui paganatele – saada Jumala Kuningriigis koos Kristusega valitsejaiks –, lootust, mille sünnipärane Iisrael oli jätnud vastu võtmata (Roomlastele 11:13–36). See kallihinnaline  eesõigus sai võimalikuks vaid „Jumala suure südamliku halastuse tõttu”. Kuidas peaksid kristlased sellele Jumala ääretule heldusele vastama? Nende südant peaks täitma nii sügav tänumeel, et see paneb neid tegema seda, mida Paulus mainib järgmisena: „Andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus” (Roomlastele 12:1). Kuidas siis said need kristlased anda end Jumalale ohvriks?

5. a) Kuidas saab inimene anda end Jumalale ohvriks? b) Milline põhimõte peaks mõjutama kristlase käitumist?

⁵ Edasi selgitab Paulus: „Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:2). Selle asemel et lubada maailma vaimul oma mõttelaadi kujundada, oli neil tarvis uuendada oma meelt vastavalt Kristuse mõttelaadile (1. Korintlastele 2:16; Filiplastele 2:5). See põhimõte peaks mõjutama kõigi tõsikristlaste, ka meie igapäevast käitumist.

6. Mis ajendab meid hoiduma kätte maksmast, kui võtta aluseks Pauluse mõttekäik kirjakohas Roomlastele 12:1, 2?

⁶ Mil moel on Pauluse mõttekäik kirjakohas Roomlastele 12:1, 2 meile toeks? Nagu neid vaimuga võitud kristlasi Roomas, valdab meidki sügav tänumeel Jumala halastuse rohkete ja aina jätkuvate ilmingute vastu, mis meile igal elupäeval nüüd ja tulevikus osaks saavad. Eelnevat silmas pidades ajendab tänumeeles süda meid teenima Jumalat kogu oma jõu, vara ja suutlikkusega. See südamest tulev soov ajendab meid ka tegema kõike võimalikku, et me ei mõtleks nagu maailm, vaid nagu Kristus. See, et meil on Kristuse meel, mõjutab seda, kuidas me kohtleme teisi – nii usukaaslasi kui uskmatuid (Galaatlastele 5:25). Niisiis, kui me mõtleme nagu Kristus, sunnib see meid seisma vastu tungile kätte maksta (1. Peetruse 2:21–23).

„Armastus ärgu olgu silmakirjalik”

7. Mis liiki armastust käsitletakse Roomlastele 12. peatükis?

⁷ Me hoidume tasumast kurja kurjaga nii seepärast, et seda teha on õige, kui ka seepärast, et selles väljendub armastus. Pangem tähele, kuidas apostel Paulus käsitleb järgmisena armastuse ajendit. Kirjas roomlastele tarvitab Paulus korduvalt sõna „armastus” (kreeka keeles a·gaʹpe) ühenduses Jumala ja Kristuse armastusega (Roomlastele 5:5, 8; 8:35, 39). Kuid 12. peatükis kasutab Paulus sõna a·gaʹpe teistsugusel moel – ta kõneleb armastusest kaasinimeste vastu. Maininud erisuguseid vaimuandeid, mis mõningate usklike seas võivad ilmneda, toob Paulus ära omaduse, mida peaksid arendama kõik kristlased. Ta ütleb: „Armastus ärgu olgu silmakirjalik” (Roomlastele 12:4–9). Armastuse osutamine on tõsikristlaste põhitunnus (Markuse 12:28–31). Paulus ergutab meid veenduma selles, et armastus, mida me kristlastena osutame, oleks siiras.

8. Kuidas me saame osutada silmakirjatsemata armastust?

⁸ Edasi märgib Paulus, kuidas saab silmakirjatsemata  armastust osutada: „Hoiduge kurjast [„jälestades kurja”, UT 1989], kiinduge heasse,” (Roomlastele 12:9). „Jälestama” ja „kiinduma” on jõulised väljendid. Lisaks sellele, et me jälestame kurjuse tagajärgi, peame jälestama ka kurjust ennast (Laul 97:10). Sõna „kiinduma” on tõlgitud kreeka sõnast, mis sõnasõnaliselt tähendab „kleepuma”. Kristlane, kelle armastus on tõeline, on headuse külge nii-öelda kleepunud või kindlalt kinnitunud, nõnda et sellest saab tema isiksuse lahutamatu osa.

9. Millise manitsuse toob Paulus ikka ja jälle ära?

⁹ Ikka ja jälle mainib Paulus üht konkreetset armastuse ilmingut. Ta ütleb: „Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad! Õnnistage ja ärge needke!” „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga.” „Ärge makske ise kätte, armsad.” „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Roomlastele 12:14, 17–19, 21.) Pauluse sõnad ei jäta mingit kahtlust, kuidas meil tuleks kohelda uskmatuid, ka neid, kes meie vastu võitlevad.

„Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad”

10. Mil moel me saame oma tagakiusajaid õnnistada?

¹⁰ Kuidas järgida Pauluse üleskutset: „Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad!”? (Roomlastele 12:14.) Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad” (Matteuse 5:44; Luuka 6:27, 28). Niisiis on üks tagakiusajate õnnistamise moodus nende eest palvetada, paluda Jehoova Jumalat, et juhul kui nad peaksid osutama meile vastupanu teadmatusest, avaks ta nende silmad ja nad näeksid tõde (2. Korintlastele 4:4). Tõsi küll, võib tunduda kummaline paluda Jumalat, et ta õnnistaks tagakiusajat. Ent mida rohkem sarnaneb meie mõttelaad Kristuse meelega, seda enam me suudame osutada armastust oma vaenlaste vastu (Luuka 23:34). Mis on tulemus, kui me sellist armastust osutame?

11. a) Mida me saame Stefanose eeskujust õppida? b) Milline muutus võib mõningates tagakiusajates toimuda, nagu seda näitas Pauluse elu?

¹¹ Stefanos oli üks neist, kes palvetasid oma tagakiusajate eest, ning tema palve polnud sugugi asjatu. Üsna varsti pärast 33. aasta nelipühi võtsid kristliku koguduse vastased Stefanose kinni, vedasid Jeruusalemmast välja ning viskasid ta kividega surnuks. Enne oma surma hüüdis ta: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” (Apostlite teod 7:58–8:1). Üks neist inimestest, kelle eest Stefanos sel päeval palvetas, oli Saulus, kel oli Stefanose mõrvamist pealt nähes hea meel. Hiljem ilmus ülesäratatud Jeesus Saulusele. Sellest endisest tagakiusajast sai Kristuse järelkäija ja hiljem apostel Paulus, kes kirjutaski Kirja roomlastele (Apostlite teod 26:12–18). Kooskõlas Stefanose palvega Jehoova ilmselt andestas Paulusele patu, et ta oli olnud tagakiusaja (1. Timoteosele 1:12–16). Pole midagi imestada, et Paulus kutsus kristlasi üles: „Õnnistage neid, kes teid taga kiusavad!” Ta teadis omast käest, et mõningatest tagakiusajatest võivad lõpuks saada jumalateenijad. Ka meie päevil on mõningatest tagakiusajatest saanud tänu Jehoova sulaste rahumeelsele käitumisele usklikud.

„Pidage rahu kõigi inimestega”

12. Kuidas on Roomlastele 12. peatüki 9. ja 17. salmi manitsused omavahel seotud?

¹² Pauluse järgmine manitsus usklike ja uskmatute kohtlemise asjus kõlab: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga.” See lausung on loogiline järg tema varem öeldule, et tuleb jälestada kurja. Kuidas saakski inimene öelda, et ta tõesti jälestab kurja, kui ta kurja appi võttes asuks kellelegi kätte tasuma? See küll ei räägiks armastusest, mis pole silmakirjalik. Seejärel ütleb Paulus: „Hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis!” (Roomlastele  12:9, 17, P 1997). Kuidas neid sõnu ellu rakendada?

13. Mil kombel me tahame „kõigi inimeste silmis” käituda?

¹³ Paulus kirjutas oma Kirjas korintlastele apostleid tabanud tagakiusamise kohta eelnevalt järgmist: „Me oleme saanud silmaimeks maailmale, nii inglitele kui ka inimestele ..., kui meid sõideldakse, siis me õnnistame; kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära; kui meid sõimatakse, siis me räägime lahkesti” (1. Korintlastele 4:9–13). Samuti tänapäeval jälgivad selle maailma inimesed tõsikristlasi. Kui meid ümbritsevad inimesed näevad seda head, mida me teeme ka siis, kui meid koheldakse ebaõiglaselt, võib see panna neid meie kristlikku sõnumisse heasoovlikumalt suhtuma (1. Peetruse 2:12).

14. Kui kaugele me võime rahu edendamise nimel minna?

¹⁴ Kui kaugele me siis võime rahu edendamise nimel minna? Nii kaugele kui vähegi võimalik. Paulus ütleb kristlikele vendadele: „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega” (Roomlastele 12:18). „Kui võimalik” ja „niipalju kui teist oleneb” on piiritlevad väljendid, mis viitavad sellele, et teistega rahu sobitada pole alati võimalik. Näiteks ei astu me Jumala käsust üle, et vaid inimestega rahujalal olla (Matteuse 10:34–36; Heebrealastele 12:14). Me teeme siiski kõike, mis mõistlik – tegemata seejuures kompromissi õigete põhimõtete suhtes –, et pidada rahu kõigi inimestega.

„Ärge makske ise kätte”

15. Milline põhjus kättemaksust loobumiseks on toodud ära kirjakohas Roomlastele 12:19?

¹⁵ Paulus toob ära veel ühe mõjuva põhjuse kättemaksust hoidumiseks: nii talitades  ilmutatakse mõõdutunnet. Ta ütleb: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand” (Roomlastele 12:19). Kristlane, kes üritab kätte tasuda, talitab jultunult. Ta püüab võtta endale rolli, mis kuulub Jumalale (Matteuse 7:1). Pealegi näitab ta ohje enda kätte võttes seda, et tal puudub usk Jehoova kinnitusse „Mina tasun kätte”. Seevastu tõsikristlased loodavad, et Jehoova ’muretseb õiguse oma äravalituile’ (Luuka 18:7, 8; 2. Tessalooniklastele 1:6–8). Nad jätavad kättemaksu väärtegude eest alandlikult Jumala hooleks (Jeremija 30:23, 24; Roomlastele 1:18).

16., 17. a) Mida tähendab ’koguda tuliseid süsi’ inimese pea peale? b) Kas oled isiklikult kogenud seda, kuidas lahkus on uskmatu südant pehmendanud? Kui oled, too näide.

¹⁶ Kättemaks teeb vaenlase südame tõenäoliselt veelgi kõvemaks, kuid tema vastu osutatud lahkus võib seda pehmendada. Mispärast? Pangem tähele Pauluse sõnu Rooma kristlastele: „Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale!” (Roomlastele 12:20; Õpetussõnad 25:21, 22). Mida see tähendab?

¹⁷ ’Koguda tuliseid süsi tema pea peale’ on kõnekujund, mille aluseks on Piibli aegade metallisulatusmeetod. Maak pandi sulatusahju ning nii maagi alla kui ka peale asetati söekiht. Pealekuhjatud tulised söed tõstsid kuumust sedavõrd, et metall sulas ja eraldus lisanditest. Osutades vastasele lahkeid tegusid, võime meie samuti sulatada tema karmuse ning tuua temas esile paremad omadused (2. Kuningate 6:14–23). Kristlikku kogudusse kuulub väga palju neid, kelle tõid õige kummardamise juurde esmalt just lahked teod, mida neile osutasid Jehoova teenijad.

Miks me ei maksa kätte

18. Miks on õige, armastav ja mõõdutundeline jätta kätte tasumata?

¹⁸ Käsitledes põgusalt Roomlastele 12. peatükki, oleme näinud mitut olulist põhjust, miks mitte tasuda „ühelegi kurja kurjaga”. Esiteks, hoiduda kätte maksmast on õige talitusviis. Pidades silmas Jumala osutatud halastust meie vastu, on õige ja arukas, et me anname end Jehoovale ohvriks ja kuuletume heal meelel tema käskudele, kaasa arvatud käsule armastada oma vihamehi. Teiseks, mitte tasuda kurja kurjaga on armastav toimimisviis. Loobudes kättetasumisest ja edendades rahu, loodame armastavalt aidata ka mõningatel ägedatel vastastel saada Jehoova teenijaiks. Kolmandaks, hoiduda kurjaga tasumast tähendab osutada mõõdutunnet. Ise kätte tasuda tähendaks jultumust, sest Jehoova ütleb: „Minu käes on kättemaks.” Lisaks hoiatab Jumala Sõna: „Tuleb uhkus, tuleb ka häbi, aga alandlikel on tarkus!” (Õpetussõnad 11:2). Jättes kättemaksu ebaõigluse eest arukalt Jumala hooleks, osutame alandlikkust.

19. Mida käsitletakse järgnevas artiklis?

¹⁹ Võttes kokku arutelu selle kohta, kuidas me peaksime inimesi kohtlema, manitseb Paulus kristlasi: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” (Roomlastele 12:21). Milliste kurjuse jõududega tuleb meil tänapäeval silmitsi seista? Mil moel me suudame neid võita? Vastuseid neile ja ka teistele teemakohastele küsimustele käsitletakse järgnevas artiklis.

Kas oskad selgitada?

• Milline manitsus esineb Roomlastele 12. peatükis ikka ja jälle?

• Mis ajendab meid hoiduma kätte maksmast?

• Millist kasu toob see meile ja teistele, kui me ei tasu kurja kurjaga?

[Küsimused]

[Kast lk 22]

Roomlastele 12. peatükk lahkab kristlase suhteid

• Jehoovaga

• usukaaslastega

• uskmatutega

[Pilt lk 23]

Pauluse kiri roomlastele annab kristlastele praktilist nõu

[Pilt lk 25]

Mida on meil õppida jünger Stefanose eeskujust?