„Eraldab keel, kuid ühendab armastus”

Vabastus. Vabanemine. Pääsemine. Inimesed on juba sajandeid igatsenud leida leevendust oma raskustele ja hädadele. Kuidas elumuredega toime tulla? Kas kunagi tuleb sellest kõigest vabastus? Kui tuleb, siis kuidas?

SELLE sisuga kolmepäevased Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendid toimusid alates maist 2006. Teemaks oli „Vabastus on lähedal!”.

Üheksal niisugusel konvendil viibis tuhandeid delegaate eri maadest. Need toimusid 2006. aasta juulis ja augustis Tšehhi pealinnas Prahas, Slovakkia pealinnas Bratislavas, Poolas Chorzówis ja Poznanis * ning viies Saksamaa linnas: Dortmundis, Frankfurdis, Hamburgis, Leipzigis ja Münchenis. Kokku oli neil konventidel kohalviibijaid üle 313 000.

Missugune atmosfäär konventidel valitses? Millist avalikkuse tähelepanu pälviti? Ja mida konvendilised tundsid pärast konvendil käimist?

Ettevalmistused

Nii külalisi kui kohalikke tunnistajaid valdas ootusärevus, sest nad teadsid, et ees seisab meeldejääv vaimne sündmus. Delegaatide jaoks küllaldaselt majutuspaiku leida oli määratu ettevõtmine. Chorzówi konvendi ajal pakkusid Poola tunnistajad oma kodudes majutust ligi 13 000 külalisele Ida-Euroopast. Sellele konvendile tuldi Ameerika Ühendriikidest, Armeeniast, Eestist, Gruusiast, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Leedust, Lätist, Moldovast, Tadžikistanist, Türkmenistanist, Ukrainast, Usbekistanist, Valgevenest ja Venemaalt.

Paljud delegaadid olid asunud reisiks ettevalmistusi tegema mitu kuud varem. Täisajaline evangeeliumikuulutaja Tatjana Venemaalt Kamtšatka poolsaarelt, mis asub Jaapanist kirdes, hakkas sõiduks raha koguma juba aasta varem. Tal tuli reisida 10 500 kilomeetrit. Chorzówi jõudmiseks lendas ta kõigepealt viis tundi lennukiga, siis sõitis peaaegu kolm päeva rongiga ja lõpuks 30 tundi bussiga.

Tuhanded vabatahtlikud osalesid ettevalmistustöödes, et staadione ja nende ümbrust jumalakummardamiseks korda seada (5. Moosese  23:15). Toome kõigest ühe näite. Leipzigis tegid kohalikud tunnistajad tublisti tööd, et staadioni koristada, ja lubasid seda teha ka pärast konventi. Staadioni juhtkond tühistas seetõttu rendilepingu punkti, mis nõudis lisatasu koristuskulude katteks.

Kutsed

Üle kogu maailma püüdsid kogudused teavitada avalikkust konventidest „Vabastus on lähedal!”. Erikonventidel käijad võtsid hoogtööst innustusega osa. Nad reklaamisid konvente kuni konvendieelse päeva hilisõhtuni. Kas nende innukus tasus end ära?

Poola tunnistaja nimega Bogdan kohtas vanemat meest, kes tahtis küll konvendile tulla, aga ütles, et väike pension ei võimalda tal sõita 120 kilomeetri kaugusele Chorzówi. Selgus, et kohaliku koguduse tellitud bussis vabanes üks koht. Bogdan jutustab: „Me ütlesime mehele, et ta võib sõita koos meiega täitsa tasuta, kui tuleb hommikul kella poole kuueks bussi väljumispaika.” Mees oli nõus ja tuli konvendile. Hiljem kirjutas ta vendadele: „Pärast konvendil käimist otsustasin saada paremaks inimeseks.”

Üks mees Prahas, kes peatus samas hotellis, kus ööbisid ka Inglismaa delegaadid, ütles ühel õhtul konvendilistele, et temagi oli sel päeval programmi kuulamas käinud. Miks ta oli läinud konvendile? Mehe sõnul oli ta linnatänavail saanud kümnelt kuulutajalt konvendikutse ja pärast seda ta lihtsalt tundis, et peab minema! Konvent jättis talle sügava mulje ning ta soovis asja kohta rohkem teada saada (1. Timoteosele 2:3, 4).

Hea vaimne programm

Kõnedes arutleti, kuidas mitmesuguste raskustega toime tulla. Otsekohesed Pühakirjal põhinevad nõuanded selgitasid, kuidas probleeme lahendada või vastu pidada.

Eakad, kehva tervisega, lähedase inimese kaotanud või muude isiklike probleemidega inimesed said Piiblist julgustust, mis aitab neil ellu positiivsemalt suhtuda (Laul 72:12–14). Abielupaarid ja lapsevanemad kuulsid piiblilisi nõuandeid, kuidas abieluõnne leida ja lapsi hästi kasvatada (Koguja 4:12; Efeslastele 5:22, 25; Koloslastele 3:21). Noortele kristlastele, kellele koolikaaslased avaldavad halba mõju, aga kes saavad kodus ja koguduses kuulda tarku nõuandeid Jumala Sõnast, anti praktilisi soovitusi selle kohta, kuidas kaaslaste survega toime tulla ja kuidas põgeneda „nooreea himude eest” (2. Timoteosele 2:22).

Tõeliselt rahvusvaheline vennaskond

Jehoova tunnistajad saavad oma kokkutulekutel alati head Pühakirjal põhinevat juhatust (2. Timoteosele 3:16). Need konvendid olid aga  erilised, kuna neil valitses rahvusvaheline hõng. Kõigil erikonventidel esitati sama vaimne programm mitmes keeles. Iga päev pidasid Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmed kõnesid, erilist huvi pakkusid ka teated teistest maadest. Need kõned ja teated tõlgiti, et kohal viibivad keelegrupid neist samuti aru saaksid.

Delegaadid tahtsid väga kohtuda teistest maadest tulnud vendade ja õdedega. „Keeled polnud tegelikult mingiks probleemiks,” sõnab üks vend. „See hoopis lisas üritusele värvi. Külalisi oli mitmesuguse kultuuritaustaga, kuid neid kõiki ühendas sama usk.” Müncheni konvendil viibijad väljendasid seda nõnda: „Eraldab keel, kuid ühendab armastus.” Keel või kodumaa ei omanud tähtsust, kõik kohalviibijad tajusid, et neid ümbritsevad tõelised sõbrad – vaimsed vennad ja õed (Sakarja 8:23).

Tänusõnad

Ilm Poola konventidel pani delegaatide meelsuse ja vastupidavuse proovile. Vähe sellest, et enamik ajast sadas, oli ka üpris jahe – 14 kraadi ringis. Üks vend Ameerika Ühendriikidest märkis: „Ma pole veel käinud konvendil, kus oleks olnud nii kehv ilm ja nii külm, pealegi ma ei saanud programmist suurt midagi aru. Aga selle korvas uskumatu rahvusvaheline atmosfäär, suurepärane vaim ja harukordne külalislahkus. See oli unustamatu konvent!”

Unustamatu oli poolakeelsetel konventidel edastatud teade, et on välja antud poolakeelne „Insight on the Scriptures” – imeline tasu vihmas ja külmas vastupidamise eest. Uus väljaanne „Ela Jehoova päeva silmas pidades” („Live With Jehovah’s Day in Mind”) võeti samuti suure rõõmuga vastu kõigil konventidel „Vabastus on lähedal!”.

Paljudele kohalolijaile jääb konvent meelde muudelgi põhjustel. Tšehhi õde Kristina, kes vabatahtlikuna saatis üht välismaalt saabunud bussigruppi, meenutab: „Hüvasti jättes tõmbas üks õde mind enda kõrvale, kallistas ja ütles: „Ma tunnen, et minu eest kanti nii hästi hoolt! Te tõite toidu lausa meie istekohtade juurde ja andsite meile ka vett joomiseks. Suur tänu ennastohverdava armastuse eest.”” Ta rääkis lõunasöögist, mis oli mõeldud välismaalt saabunud külalistele. „Meil puudusid selles töös varasemad kogemused,” selgitas üks vend. „Iga päev tuli kohale toimetada umbes 6500 lõunasööki. Oli südantliigutav näha, kuidas paljud pakkusid oma abi, sealhulgas ka lapsed.”

Õde, kes oli sõitnud Ukrainast Chorzówi konvendile, lausus: „Kaasusklike armastus, hoolitsus ja heldus liigutasid meid väga. On raske leida sõnu, väljendamaks oma tänu.” Kaheksa-aastane Annika Soomest kirjutas Jehoova tunnistajate Poola harubüroole: „Konvent oli palju toredam, kui olin arvanud. Nii hea on kuuluda Jehoova organisatsiooni, sest siis on sõpru igal pool maailmas!” (Laul 133:1.)

Kõrvaltvaatajate tähelepanekud

Enne konvente oli delegaatidele organiseeritud ekskursioone, et tutvustada  vaatamisväärsusi. Baieri maakohas peatusid külalised ühes kuningriigisaalis, kus kohalikud tunnistajad neid tervitasid. Üht ekskursioonigrupi giidi, kes polnud Jehoova tunnistaja, hämmastas väga niisugune vennaarmastus. „Kui sõitsime tagasi hotelli,” jutustab üks delegaat, „ütles giid, et erineme teistest ekskursioonigruppidest. Me oleme kenasti riides ja kõik teevad grupijuhtidega koostööd. Keegi ei vannu ega tekita segadust. Ta imestas, kuidas võõrastest võivad paugupealt saada nii head sõbrad.”

Vend, kes töötas Praha konvendil pressiosakonnas, räägib: „Pühapäeva hommikul käis meie juures konvendil korra eest vastutav politseinik. Ta märkis, et valitseb rahu, ja et tal pole midagi teha. Samuti mainis ta, et mõned elanikud staadioni ligidalt olid pärinud, mis laadi üritusega on tegemist. Kui politseinik oli maininud Jehoova tunnistajaid, olid inimesed tavaliselt väljendanud rahulolematust, mille peale politseinik oli öelnud: „Kui inimesed käituksid pooltki nii hästi nagu Jehoova tunnistajad, ei oleks politseid enam vajagi.””

Paljud on juba vabastatud!

Jumala Sõna Piibel on sillaks kultuuride vahel, ühendades kristlasi rahus ja ühtsuses (Roomlastele 14:19; Efeslastele 4:22–24; Filiplastele 4:7). Seda tõestasid erikonvendid „Vabastus on lähedal!”. Jehoova tunnistajad on juba vabastatud paljudest seda maailma vaevavatest hädadest. Sallimatus, agressiivsus ja rassism – kui nimetada vaid mõningaid ühiskonna pahesid – on nende keskelt kõrvaldatud ja nad ootavad igatsusega aega, mil kogu maailm on sellistest probleemidest vaba.

Neil konventidel käinud kogesid isiklikult, milline ühtsus valitseb eri maadest ja kultuuridest pärit tunnistajate seas. See ilmnes väga selgelt konventide lõpus. Kõik plaksutasid, kallistasid uusi sõpru ja tegid veel viimaseid pilte (1. Korintlastele 1:10; 1. Peetruse 2:17). Rõõmsana ja veendununa, et vabastus kõigist muredest ja hädadest tuleb pea, pöördusid delegaadid koju ja kogudustesse, täis uut otsusekindlust hoida tugevalt kinni Jumala „elu sõnast” (Filiplastele 2:15, 16).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 10]

Kahtekümmet kuut keelt räägitakse kui üht

Kõigil üheksal konvendil esitati programm kohalikus keeles. Saksamaa konventidel peeti kõnesid veel 18 keeles. Dortmundis araabia, farsi, portugali, hispaania ja vene keeles; Frankfurdis inglise, prantsuse ja serbohorvaadi keeles; Hamburgis taani, hollandi, rootsi ja tamili keeles, Leipzigis hiina, poola ja türgi keeles ning Münchenis kreeka, itaalia ja saksa viipekeeles. Praha konvendil peeti kõik ettekanded tšehhi, inglise ja vene keeles. Bratislavas oli programm inglise, ungari, slovaki ja slovaki viipekeeles. Chorzówis poola, vene, ukraina ja poola viipekeeles. Poznanis poola ja soome keeles.

Kokku kahekümne kuues keeles! Tõepoolest, konvendilisi eraldas keel, kuid ühendas armastus.

[Pilt lk 9]

Horvaadi delegaadid Frankfurdis rõõmustasid, kui said emakeelse „Uue maailma tõlke”