Esimene portugalikeelne Piibel – lugu püsivusest

„PÜSIVUS viib sihile.” Selline moto on João Ferreira de Almeida ühe usutraktaadi tiitellehel 17. sajandist. Oleks raske anda tabavamat iseloomustust mehele, kes pühendas oma elu portugalikeelse Piibli tõlkimisele ja väljaandmisele.

Almeida sündis aastal 1628 Torre de Tavaresis, Põhja-Portugali külas. Ta jäi lapsena orvuks ning teda kasvatas Portugali pealinnas Lissabonis onu, kes oli ühe usuordu liige. Pärimuse järgi sai Almeida preestriameti ettevalmistusena väga hea hariduse, millega võibki ilmselt seletada seda, miks ta juba varakult ilmutas harukordset keeleandi.

Ent kui Almeida oleks jäänud Portugali, poleks olnud kuigi tõenäoline, et ta oleks pühendanud oma talendi piiblitõlkimisele. Ajal, mil koos Põhja- ja Kesk-Euroopat haaranud reformatsiooniga hakkasid levima rahvakeelsed Piiblid, püsis Portugal katoliku inkvisitsiooni tugevas haardes. Ainuüksi rahvakeelse Piibli omamine oleks toonud inimesele kaasa inkvisitsioonikohtu ette vedamise. *

Ajendiks ilmselt soov pääseda surveõhkkonnast, siirdus Almeida juba varases teismeeas Hollandisse. Peagi, olles kõigest 14-aastane, võttis ta ette reisi Aasiasse Indoneesias asuva Batavia (nüüd Jakarta) kaudu, mis oli tol ajal Madalmaade Ida-India Kompanii administratiivkeskus Kagu-Aasias.

Teismelisest tõlkija

Aasia-reisi lõpupoole leidis Almeida elus aset tähtis pöördepunkt. Laevareisil  Bataviast Lääne-Malaisiasse Malaccasse (nüüd Melaka), sattus talle kätte hispaaniakeelne protestantlik usutraktaat pealkirjaga „Diferencias de la Cristiandad” (Lahknevused ristiusus). Lisaks sellele, et trükises rünnati väärasid usulisi doktriine, oli seal toodud ära mõte, mis noorele Almeidale eriti tugeva mulje jättis: „See, et kirikus kasutatakse võõrast keelt – ehkki seda tehakse Jumala ülistamiseks –, ei too mingit kasu kuulajale, kes millestki aru ei saa.” (1. Korintlastele 14:9.)

Almeida tegi sellest kindla järelduse: võti usuliste eksituste paljastamiseks on teha Piibel kõigile arusaadavaks. Saabunud Malaccasse, pöördus ta Hollandi reformeeritud kiriku usku ja asus otsekohe tõlkima evangeeliume hispaania keelest portugali keelde ning levitas tõlkekatkendeid „nende seas, kes ilmutasid siirast soovi teada tõde”. *

Kahe aasta pärast oli Almeida valmis veelgi ambitsioonikamaks ettevõtmiseks – kõigi kristlike kreeka kirjade tõlkimiseks ladina Vulgatast. Ta sai sellega hakkama napilt aastaga – tähelepanuväärne saavutus 16-aastase poolt! Julgelt läkitas ta oma tõlketöö Hollandi kindralkubernerile Bataviasse avaldamiseks. Ilmselt saatis Batavia reformeeritud kirik tema käsikirja edasi Amsterdami, ent eakas vaimulik, kelle hoolde see usaldati, suri ning Almeida tõlketöö läks kaduma.

Kui Almeidal paluti aastal 1651 teha Tseiloni (praegu Sri Lanka) reformeeritud kogudusele tõlkest koopia, avastas ta, et originaal on kiriku arhiivist kadunud. Ta ei lasknud end sellest kohutada ning tal õnnestus kuidagimoodi leida üks koopia – see võis olla mingi algne visand –, nii et järgmisel aastal sai valmis evangeeliumide ja Apostlite tegude raamatu redigeeritud versioon. Batavia konsistoorium * andis talle tasuks 30 kuldnat. See oli „närune summa hiigeltöö eest, mida ta oli teinud”, kirjutas üks Almeida kolleeg.

Hoolimata tunnustuse puudumisest jätkas Almeida tööd ning sai aastal 1654 valmis Uue Testamendi revideeritud tervikväljaande. Taas kord kaaluti tõlke väljaandmist, kuid ei võetud ette midagi konkreetset, välja arvatud see, et tehti üksikuid käsitsi kirjutatud koopiaid kirikutele tarvitamiseks.

Inkvisitsiooni hukkamõist

Järgmisel aastakümnel oli Almeida seotud reformeeritud kiriku hingekarjase- ja misjonitööga. Aastal 1656 pühitseti ta vaimuliku ametisse ning ta teenis algul Tseilonis, kus elevant ta äärepealt surnuks oleks trampinud, ja hiljem Indias, olles esimesi protestandi misjonäre sel maal.

Almeida oli protestandi usku pöördunu, kes oli võõrriigi teenistuses. Seetõttu nägid paljud portugalikeelsetest kogukondadest, keda ta külastas, temas usutaganejat ja reeturit. Samuti põhjustas tema otsekohene vaimulike kõlbelise rikutuse hukkamõist ning kirikudoktriinide paljastamine  sagedasi konflikte katoliku misjonäridega. Need konfliktid jõudsid haripunkti aastal 1661, kui India Goa inkvisitsioonikohus mõistis Almeida ketserluse eest surma. Tema eemal olles põletati ära ta kuju. Küllap vist häiritud Almeida võitlushimulisest käitumismaneerist, kutsus Hollandi kindralkuberner ta üsna varsti tagasi Bataviasse.

Kuigi Almeida oli tulihingeline misjonär, ei unustanud ta kunagi vajadust portugalikeelse Piibli järele. Piiblialane harimatus, mida võis selgelt näha nii vaimulike kui ilmikute seas, vaid tugevdas tema kindlameelsust. Ühe usulise traktaadi eessõnas aastast 1668 teatas Almeida oma lugejaile: „Ma loodan ... peagi austada teid kogupiibliga teie omas keeles, suurima kingiga ja kalleima aardega, mida keegi teile eales andnud on.”

Almeida versus redigeerijad

Aastal 1676 andis Almeida Batavia kiriku konsistooriumile lõplikuks kontrollimiseks üle Uue Testamendi käsikirja. Tõlkija ja redigeerijate vahelised suhted olid algusest peale pingelised. Biograaf Jan Lodewijk Swellengrebel selgitab, et Almeida hollandi keelt kõnelevatel kolleegidel võis olla raske mõista mõningaid tähendus- ja stiilinüansse. Vastakaid arvamusi tekkis ka keelevaliku osas. Kas peaks Piiblis kasutama kohapeal räägitavat või siis hoopis rafineeritumat portugali keelt, mida paljudel oleks raske mõista? Pidev hõõrumiste allikas oli ka Almeida tulihingeline soov näha tõlget lõpuks ometi valmina.

Ilmselt lahkmeelsuste või ka redigeerijate huvipuuduse pärast edenes töö äärmiselt aeglaselt. Veel neli aastat hiljem protsessisid nad alles Luuka evangeeliumi esimeste peatükkide pärast. Viivituse üle nördinud, saatis Almeida oma käsikirja koopia Hollandisse, et see avaldataks redigeerijate teadmata.

Hoolimata konsistooriumi püüetest avaldamist takistada, läks Uus Testament aastal 1681 Amsterdamis trükipressi alla ning järgmisel aastal jõudsid esimesed koopiad Bataviasse. Võib kujutleda, kui pettunud oli Almeida, leides, et hollandi redigeerijad on tema tõlkes muudatusi teinud! Almeida täheldas, et kuna redigeerijad polnud portugali keelega tuttavad, olid nad pannud sisse „kohmakaid ja vastuolulisi tõlkevasteid, mis Püha Vaimu mõistmist ähmastavad”.

Samuti Hollandi valitsus polnud rahul ning andis korralduse kogu trükk hävitada. Siiski suutis Almeida veenda võimusid jätma mõne eksemplari alles, tingimusel, et kõige suuremad vead käsitsi ära parandatakse. Neid eksemplare võis kasutada kuni parandatud väljaande valmimiseni.

Batavia redigeerijad tulid taas kokku, et jätkata tööd kristlike kreeka kirjade kallal ning asuda valmistama ette heebrea kirjade raamatuid, sedamööda kuidas Almeida need valmis saab. Kartes, et tõlkija kannatamatus ületab igasugused piirid, otsustas konsistoorium hoida lõpliku koopia signeeritud lehti kiriku seifis. On vist ülearune mainida, et Almeida vaidlustas nende otsuse.

Selleks ajaks olid juba oma osa nõudnud aastakümnete pikkune ränk töö ja raskesti talutav troopiline kliima. Pidades silmas oma halvenevat tervist, astus Almeida aastal 1689 kirikuteenistusest tagasi, et pühenduda heebrea kirjade tõlkimisele. Kahjuks ta suri aastal 1691, mil ta parajasti töötas Hesekieli raamatu viimase peatüki kallal.

Teine Uue Testamendi väljaanne, mis sai valmis veidi enne tema surma, läks trükki aastal 1693. Ja taas kord näib, et ta töö sai ebakompetentsete redigeerijate käe läbi kannatada. Guilherme Luis Santos Ferreira märgib oma raamatus „A Biblia em Portugal” (Piibel Portugalis): „Redigeerijad ... tegid Almeida  suurepärasesse tõlkesse tähelepanuväärseid muudatusi, moonutades ja rikkudes kõik algselt ilusa, mis esimese väljaande redigeerijate sulest oli pääsenud.”

Portugalikeelne Piibel saab valmis

Almeida surmaga kadus ka see jõud, mis Batavias portugalikeelse Piibli redigeerimist ja väljaandmist visalt edasi viis. Taani misjonäride palvel, kes teenisid Lõuna-Indias Trankebaris, finantseeris Almeida Uue Testamendi kolmanda trüki väljaandmist aastal 1711 hoopis Londonis asuv Kristliku Tarkuse Edendamise Ühing.

See ühing otsustas hakata tegelema trükkimisega Trankebaris. Ent teel Indiasse sattus trükimaterjale ja portugalikeelseid Piibleid vedav laev prantsuse piraatide kätte ning jäeti lõpuks maha Brasiiliasse Rio de Janeiro sadamasse. Santos Ferreira kirjutab: „Mingil seletamatul põhjusel ja paljude meelest imepärastel asjaoludel leiti trükimaterjalide kastid lastiruumist täiesti tervetena ning need jätkasid selsamal alusel oma reisi Trankebari.” Taani misjonärid redigeerisid hoolega ülejäänud Almeida Piibli raamatud ning avaldasid need. Portugalikeelse Piibli viimane köide ilmus trükist aastal 1751, peaaegu 110 aastat pärast seda, kui Almeida asus tegema piiblitõlkija tööd.

Aegumatu pärand

Almeida mõistis juba noores eas, et tarvis on portugalikeelset Piiblit, nii et lihtrahvas saaks võtta tõde vastu omas keeles. Ta püüdles kogu elu jooksul visalt selle eesmärgi poole, hoolimata katoliku kiriku vastuseisust, kaasaegsete ükskõiksusest, näiliselt lõpututest redigeerimisraskustest ning ta enda nõrgenevast tervisest. Püsivus viis ta sihile.

Paljud portugalikeelsed kogukonnad, kus Almeida jutlustas, on kokku kuivanud ja kadunud, kuid Piibel on ikka alles. 19. sajandil levitasid Briti ja Välismaa Piibliselts ning Ameerika Piibliselts tuhandeid Almeida tõlgitud Piibleid Portugalis ja Brasiilia rannikulinnades. Tulemuseks on see, et Piiblid, mille aluseks on see algtekst, on portugalikeelses maailmas populaarseimad ja suurima levikuga.

Kahtlemata võlgnevad väga paljud oma tänu varajaste aegade piiblitõlkijatele nagu Almeida. Ent veelgi tänulikumad peaksime olema Jehoovale, meile sõnumeid edastavale Jumalale, kes „tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:3, 4, meie kursiiv). Lõppkokkuvõttes on tema see, kes on hoidnud alal oma Sõna ja võimaldanud meil sellest kasu saada. Hinnakem alati kõrgelt ja uurigem hoolega seda taevaselt Isalt saadud „kalleimat aaret”.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 21]

JUMALA NIMI

Silmapaistev näide Almeida kui tõlkija ausameelsuse kohta on see, kuidas ta heebrea tetragrammatoni alusel Jumala nime tõlkis.

[Allikaviide]

Cortesia da Biblioteca da Igreja de Santa Catarina (Igreja dos Paulistas)

[Kaart lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ATLANDI OOKEAN

PORTUGAL

Lissabon

Torre de Tavares

[Pilt lk 18]

Batavia 17. sajandil

[Allikaviide]

From Oud en Nieuw Oost-Indiën, Franciscus Valentijn, 1724

[Pilt lk 18, 19]

Aastal 1681 avaldatud esimese portugalikeelse Uue Testamendi tiitelleht

[Allikaviide]

Courtesy Biblioteca Nacional, Portugal