Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Võrratu au ja eesõigus teenida Jehoovat

Võrratu au ja eesõigus teenida Jehoovat

Elulugu

Võrratu au ja eesõigus teenida Jehoovat

Jutustanud Zerah Stigers

Aastal 1938 suri mu abikaasa, kes oli olnud mulle ustav kaaslane täisajalises teenistuses. Jäin üksi hoolitsema vastsündinu ja 10-aastase poja eest. Soovisin ikka teenida täisajaliselt, ent kuidas see oleks võimalik? Enne sellele vastamist jutustan lähemalt oma varasemast elust.

SÜNDISIN 27. juulil 1907 USA-s Alabama osariigis. Peagi kolis meie pere – ema-isa, mina ja kolm õde-venda – Georgia osariiki. Varsti pärast seda siirdusime Tennessee osariiki ja siis Floridasse, kus elasime Tampa linna lähistel. Sel ajal, aastal 1916, nägin helitaustaga slaidiprogrammi „Loomise fotodraama”. Filmitööstus oli veel lapsekingades, seepärast vaadati fotodraamat suure põnevusega.

Mu vanemad olid „Vahitorni” ja teiste piibliliste väljaannete agarad lugejad. Kuigi isa luges neid hea meelega, ei käinud ta tol ajal piibliuurijatega (Jehoova tunnistajate tollane nimetus) eriti tihedalt läbi. Ema aga võttis meid, lapsi, koosolekutele kaasa. Kui kolisime Michigani osariiki Nilesi linna, hakkasime peagi korrapäraselt koosolekutel käima rohkem kui 15 kilomeetri kaugusel South Bendi linnas Indiana osariigis, kuhu sõitsime rongiga.

Lasin end ristida 22. juulil 1924, et näidata avalikult oma pühendumist Jehoovale. Varsti pärast seda korraldas ema oma elu nõnda, et sai hakata kolportööriks, nagu tol ajal nimetati Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid. Tema ja teiste kolportööride hea eeskuju sütitas minuski soovi alustada seda tööd.

Leian kaaslase

1925. aastal toimus Indiana osariigis Indianapolise linnas suur konvent, kus kohtusin Chicagost pärit James Stigersiga. Innuka Jehoova teenijana avaldas James mulle kohe muljet. Kuna elasin umbes 160 kilomeetri kaugusel Chicagost, polnud meil kerge üksteist külastada. Tol ajal oli selles suures linnas ainult üks kogudus ja koosolekuid peeti ühes ülakorrusel asuvas üüritud ruumis. James kirjutas mulle tihti, et mind vaimselt innustada. Abiellusime detsembris 1926 ja umbes aasta hiljem sündis meie esimene poeg Eddie.

Varsti pärast seda alustasin koos Jamesiga pioneerteenistust. Teenisime kaheksas osariigis – Michiganis, Louisianas, Mississippis, Lõuna-Dakotas, Iowas, Nebraskas, Californias ja Illinoisis – ja need olid meie perekonna kõige õnnelikumad aastad, kuni Jamesi haigestumiseni.

Jamesi haigusest tingitud majandusliku olukorra tõttu pidime 1936. aastal minema tagasi Chicagosse minu ämma juurde, kes oli samuti Jehoova tunnistaja. Jamesi haiguse hilisjärgus, kui ootasin meie teist last, töötasin dollari eest päevas ühes sööklas. Minu kallis ämm hoolitses selle eest, et meil oleks küllalt süüa ega võtnud selle eest pennigi. Paremini poleks saanudki meie eest hoolitseda.

Jamesil oli entsefaliit, ajupõletik, mille tagajärjel ta suri umbes kahe aasta pärast, juulis 1938. Haiguse ajal ei saanud ta sõidukit juhtida ega osaleda majast majja teenistuses, kuid mitte kunagi ei lasknud ta mööda võimalust tunnistust anda. Et pere tuleks majanduslikult toime, pidin täisajalise teenistuse katkestama. Leidsin meie elatamiseks igasuguseid lühiajalisi tööotsi.

Kaheksa päeva pärast Jamesi surma, 30. juulil 1938, sündis meie poeg Bobby. Ämm ei lasknud mul minna maakonnahaiglasse, vaid korraldas nõnda, et saaksin paremasse haiglasse tema arsti hoole alla. Lisaks maksis ta kõik arved, näidates sellega kristlikku armastust, mille eest olen südamest tänulik.

Taas täisajalises teenistuses

Kolisime ämma juurest ära, kui Bobby oli kahene ning Eddie 12-aastane. Kuigi pidin kohanema uue olukorraga, põles minus ikka soov teenida Jehoovat täisajaliselt. 1940. aasta konvendil Michigani osariigis Detroiti linnas kohtusin pioneeridest abielupaariga, kes õhutasid mind tulema Lõuna-Carolina osariiki pioneeritööle. Seega ostsin 150 dollari eest endale auto, 1935. aasta Pontiaci, ja tegin ettevalmistusi kolimiseks. 1941. aastal, kui Ameerika Ühendriigid astusid II maailmasõtta, suundusin koos kahe pojaga lõunasse ja alustasin taas täisajalist teenistust.

Lõuna-Carolinasse kolides elasime kõigepealt Camdeni linnas, siis Little Riveris ja seejärel Conways, kus hankisin väikese haagiselamu. Üks sõbralik bensiinijaama omanik lubas mul hoida haagiselamut tankla kõrval, kasutada tema gaasi ja elektrit ning isegi tankla tualettruumi. II maailmasõja ajal anti bensiini vaid normi järgi ja mul polnud võimalik kütust hankida. Seepärast ostsin kasutatud jalgratta. Siis, aastal 1943, kui paistis võimatu pioneerteenistust jätkata, kuna kogu meie raha oli otsas, tehti mulle ettepanek hakata eripioneeriks, millega kaasnes igakuine toetus. Kõigi nende aastate jooksul on Jehoova mind nii palju aidanud!

Tol ajal polnud Conways ühtki teist Jehoova tunnistajat ning meil lastega oli päris raske kogu aeg üksi kuulutamas käia. Seepärast kirjutasin ja palusin endale eripioneeritööks partnerit ning 1944. aastal saingi toreda kaaslase – Edith Walkeri. Teenisime üheskoos 16 aasta jooksul mitmes eri paigas. Kuid siis pidi Edith terviseprobleemi tõttu Ohiosse tagasi minema.

Meeldejäävad õnnistused

Paljude toredate mälestuste hulgas, mis mul neist aastaist on jäänud, ei unusta ma kunagi 13-aastast tüdrukut Alberthat, kes elas Conways ning hoolitses oma haige vanaema ja kahe noorema venna eest. Alberthat vaimustasid Piibli tõed, mida ma talle õpetasin, ja ta tahtis neist rääkida ka teistele. Tallegi hakkas pioneerteenistus väga meeldima ning pärast keskkooli lõpetamist 1950. aastal hakkas ta pioneeriks. Praegu, rohkem kui 57 aastat hiljem, on ta ikka veel täisajaline teenija!

Aastal 1951 määrati mind ja Edithit mõneks ajaks teenima Lõuna-Carolinasse, Rock Hilli linna, kus elas väga vähe tunnistajaid. Siis olime kolm aastat Elbertoni linnas Georgias. Seejärel läksime tagasi Lõuna-Carolinasse, kus elasin aastatel 1954–1962. Walhalla linnas kohtasin üht vanemat kuulmispuudega naist Nettie’t, kes elas üksinda maapiirkonnas. Piibliuurimisel luges ta ise lõigud, mina osutasin lehe allääres olevale küsimusele ja tema näitas lõigust vastuse.

Kui miski jäi arusaamatuks, kirjutas ta paberilehele oma küsimuse ja mina kirjutasin selle alla vastuse. Aja jooksul kasvas Nettie hindamine Piibli tõdede vastu sedavõrd, et ta hakkas käima koguduse koosolekutel ja majast majja kuulutustööl. Kuulutasime küll eraldi, kuid mitte kunagi üksteisest väga kaugel, tavaliselt teine teisel pool teed, nii et sain vajaduse korral kohe appi minna.

Walhallas elades ütles mu vana auto üles. Siis tekkis võimalus osta saja dollari eest uus auto, kuid mul polnud selleks raha. Rääkisin ühe kaaskristlasega, kellel oli oma äri, ja ta laenas mulle sada dollarit. Varsti pärast seda sain ootamatult kirja oma õelt. Ta kirjutas, et vennad olid just teada saanud, et pärast isa surma oli tema pangaarvele jäänud veidi raha. Nad arutasid, mida sellega teha, ja kõik olid nõus selle mulle saatma. Summa oli täpselt sada dollarit!

Pioneeritöö koos poegadega

Eddie ja Bobby olid lastena alati koos minuga majast majja kuulutamas. Noil päevil polnud inimestel üldiselt probleeme narkootikumidega ning ebamoraalsus polnud nii levinud. Hoides oma elu lihtsana ja keskendudes kuulutustööle, vältisin paljusid probleeme, millega puutuvad kokku tänapäeva lapsevanemad, kes püüavad kasvatada oma lastest Jehoova teenijad.

Kui Eddie lõpetas Camdeni koolis kaheksanda klassi, soovis ta hakata koos minuga pioneeritööd tegema. Tundsime sellest tööst koos rõõmu mitu aastat. Seejärel kasvas temas huvi töö vastu Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis, kus ta teeniski aastatel 1947–1957. Aastal 1958 abiellus ta minu endise piibliõpilase Alberthaga ja nad alustasid üheskoos pioneeritööd. Millist rõõmu me küll tundsime, kui saime aastal 2004 käia kolmekesi koos pioneeride teenistuskoolis!

Mäletan, kuidas ühel päeval paljude aastate eest kuulsin väikest Bobbyt palvetamas, et Jehoova aitaks mul nii palju bensiini saada, et saaksin autoga oma piibliuurimistel käia. Kogu elu jooksul on Bobby armastanud kuulutustööd ning ta teenis mitu aastat pioneerina. Kahjuks tabas ka Bobbyt perekondlik tragöödia. Aastal 1970, kui ta oli vaevalt kaks aastat abielus olnud, surid sünnitusel ta naine ja kaksikud. Oleme alati Bobbyga üksteise ligidal elanud ning olnud väga lähedased.

Teenin ikka pioneerina!

Aastal 1962 määrati mind mu praegusesse kogudusse Lumbertonis Põhja-Carolinas ja olen pärast 45 aastat ikka siin. Veel 80-ndatel eluaastatel juhtisin ise autot. Praegu sõidutab mind koosolekutele ja kuulutustööle üks tunnistajate perekond, kes elab minu lähedal.

Mul on käimisraam ja ratastool, kuid ma ei vaja neid praegu, kuna suudan kõndida ilma kõrvalabita. Olen Jehoovale tänulik, et mul on olnud suurepärane tervis. Alles viimasel ajal on mul olnud probleeme silmadega. Ma ei puudu kunagi koosolekutelt, kui ma just väga haige pole, ja teenin ikka veel vaegvõimelise pioneerina.

Seljataga rohkem kui 70 aastat rõõmuküllast pioneerteenistust, võin siiralt öelda, et Jehoova on aidanud mind kogu mu elu. * Ma pole kunagi olnud eriti taibukas ega nobe, kuid Jehoova teab, mida ma suudan teha ja mida mitte. Olen nii tänulik, et ta näeb minu pingutusi ja on kasutanud mind oma teenistuses.

Tunnen, et Jehoova teenimine kogu hingest on tähtis, kuna võlgneme kõik temale. Olen otsustanud teenida pioneerina nii kaua, kui mul selleks vähegi jaksu on. See on olnud imeline eesõigus! Palvetan, et Jehoova saaks mind kasutada läbi kogu igaviku.

[Allmärkus]

^ lõik 30 Õde Stigers lõpetas maise elutee 20. aprillil 2007, kõigest kolm kuud enne 100. eluaastat. Meid innustab tema aastatepikkune ustav teenistus ja oleme rõõmsad, et ta sai kätte oma taevase tasu.

[Pilt lk 13]

Kasutasime seda sõidukit koos abikaasaga, kui olime kolportöörid

[Pilt lk 14]

Koos poegadega aastal 1941

[Pilt lk 15]

Eddie ja Bobbyga hiljaaegu