„Katsu mind läbi, Jehoova!”

„JEHOOVA katsub südamed läbi” (Õpetussõnad 17:3). See peaks meid kõiki üliväga julgustama. Miks? Sest erinevalt inimestest, kes otsustavad vaid selle põhjal, mis silma ees, näeb meie taevane Isa, mis südames (1. Saamueli 16:7).

Ka meie ise pole oma sügavaimate motiivide ja varjatuimate kalduvuste parimad hindajad. Miks? Sest „süda on kavalam kõigist ja ravimatu – kes seda mõistab?”. Ent siiski mõistab seda Jumal, sest ta kuulutab: „Mina, Jehoova, uurin südant, katsun neerud läbi” (Jeremija 17:9, 10). Jah, Jehoova mõistab südant – sealjuures meie seesmisi ajendeid –, samuti meie neerusid – meie sügavaimaid mõtteid ja tundeid.

Miks katsutakse kristlasi läbi?

Seega on igati mõistetav, et vana aja kuningas Taavet ütles Jumalale: „Katsu mind läbi, Jehoova, ja kiusa [„proovi”, P 1997] mind, sulata mu neerud ja mu süda!” (Laul 26:2). Kas Taavet oli sõnas ja teos täiesti laitmatu, nõnda et tal polnud midagi karta, kui Jehoova teda läbi katsus? Muidugi mitte! Nagu me kõik, oli ka Taavet ebatäiuslik ega suutnud täielikult vastata Jumala mõõdupuudele. Tulenevalt oma nõrkustest sooritas Taavet mitu tõsist väärtegu, kuid sellegipoolest käis ta Jehoova palge ees „vaga südamega” (1. Kuningate 9:4). Kuidas oli see võimalik? Võttes vastu noomimise ja korrigeerides oma teguviisi. Sellega ta näitas, et ta armastab Jehoovat siiralt. Ta oli Jumalale täielikult pühendunud.

Kuidas on lugu meiega tänapäeval? Jehoova teab, et me oleme ebatäiuslikud ning võime patustada sõnas ja teos. Ometi ei kasuta ta oma võimet tulevikku ette teada selleks, et meie eluteed kindlaks määrata. Ta on loonud meid vaba tahtega isikuteks ning austab meie tahtevabadust – tema heldet kingitust meile.

Siiski katsub Jehoova aeg-ajalt mingil moel läbi meie seesmise isiksuse, ka meie motiivid. Ta võib seda teha, luues võimalusi meie südameseisundi esiletulekuks. Samuti võib ta lubada mitmesuguseid olukordi või probleeme, mis teevad ilmsiks meie varjatuimad kalduvused. See loob meile võimaluse näidata Jehoovale, kui pühendunud ja ustavad me oleme. Sellised Jehoova lubatud läbikatsumised võivad tõendada meie usu ehtsust, seda, kas me ’oleme täiuslikud ja laitmatud ega ole meil mingit puudust’ (Jakoobuse 1:2–4).

Usu läbikatsumine muistsel ajal

Usu ja motiivide läbikatsumises pole Jehoova teenijatele midagi uut. Mõelgem patriarh Aabrahamile. ’Jumal pani Aabrahami proovile’ (1. Moosese 22:1, P 1997). Kui need sõnad öeldi, oli Aabrahami usk Jumalasse juba läbi katsutud. Aastakümneid varem oli Jehoova käskinud Aabrahamil koos oma perega õitsvast Uuri linnast võõrale maale ümber asuda (1. Moosese 11:31; Apostlite teod 7:2–4). Aabraham – kel võis Uuris olla oma maja – ei rajanud endale püsivat elupaika Kaananis, kus ta elas pikki aastakümneid  (Heebrealastele 11:9). Aabrahami rändeluviis tõi temale ja ta perele kaasa ohte selle piirkonna näljahädade, relvastatud röövjõukude ja paganlike valitsejate näol. Kogu selle aja jooksul ilmnes tema ülikindel usk.

Siis aga katsus Jehoova Aabrahami veelgi tõsisemalt läbi. „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja ... ohverda ta ... põletusohvriks” (1. Moosese 22:2). Aabrahamile polnud Iisak mitte lihtsalt üks poeg – ta oli tema ja ta naise Saara ainus poeg. Iisak oli tõotuse poeg, Aabrahami ainuke lootus, et temast saab vastavalt Jumala tõotusele „seeme”, kes pärib Kaananimaa ning on õnnistuseks paljudele. Oli ju Iisak see poeg, keda Aabraham oli endale oodanud ning kes oli Jumala imeteo läbi sündinud (1. Moosese 15:2–4, 7).

Võib kujutleda, kui raske pidi Aabrahamil olema seda käsku mõista. Kas Jehoova tõepoolest nõuab inimohvrit? Kas Jehoova tõesti on lasknud tal tunda oma eluõhtul suurt rõõmu poja üle, et siis hiljem käskida tal seesama poeg ohvriks tuua? *

Ehkki Aabrahamil polnud neile küsimustele selgeid vastuseid, kuuletus ta otsekohe. Väljavalitud mäele jõudmiseks kulus tal kolm päeva. Seal ehitas ta altari ja asetas sellele puud. Nüüd oli käes proovilepaneku haripunkt. Aabraham haaras tapanoa, ent kui ta oli juba oma poega surmamas, peatas Jehoova ta ingli vahendusel ja ütles: „Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainust poega!” (1. Moosese 22:3, 11, 12). Mõelda vaid, kui külluslikult oli Aabrahami vaev neid sõnu kuuldes hüvitatud! Jehoova oli tema usku eelnevalt õigesti hinnanud (1. Moosese 15:5, 6). Seepeale ohverdas Aabraham Iisaki asemel jäära. Pärast seda kinnitas Jehoova veel kord lepingutõotusi Aabrahami seemne kohta. Arusaadavalt sai Aabraham tuntuks kui Jehoova sõber (1. Moosese 22:13–18; Jakoobuse 2:21–23).

 Ka meie usk katsutakse läbi

Kõik me mõistame, et tänapäeva jumalateenijad ei pääse samuti katsumustest. Ent meie puhul võib katsumus seisneda pigem selles, mida Jehoova lubab meile juhtuda, kui selles, mida ta otseselt käsib meil teha.

Apostel Paulus kirjutas: „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12). Selline tagakiusamine võib tulla koolikaaslaste, sõprade, sugulaste, naabrite või halvasti informeeritud valitsusvõimude poolt. Selleks võib olla kristlase sõnaline või füüsiline väärkohtlemine, aga ka takistuste seadmine leivateenimisele. Peale selle vaevavad tõsikristlasi inimestele üldomased probleemid: haigused, pettumused ja ülekohus. Kõik sellised katsumused panevad inimese usu proovile.

Apostel Peetrus juhtis tähelepanu usu läbikatsumise positiivsetele külgedele: „Te ... kurvastute mõnesugustes kiusatustes, et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel” (1. Peetruse 1:6, 7). Jah, katsumuste mõju võib võrrelda kulla puhastamisega tules. Puhastusprotsessi käigus ilmneb, mis on ehtne, ning kõrvaldatakse kõik liigne. Midagi taolist leiab aset ka ühenduses meie usuga, kui meid tabavad katsumused.

Näiteks võib õnnetus või looduskatastroof tuua kaasa raskusi. Siiski ei lase need, kel on tõeline usk, saada endast võitu liigsel murelikkusel. Nad leiavad troosti Jehoova kinnitusest: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Neil on ikka esikohal vaimsed asjad ning nad loodavad kindlalt, et Jehoova Jumal õnnistab nende pingutusi hankida seda, mida tõesti on vaja. Usk aitab neil rasked ajad üle elada ega lase neil tarbetu muretsemisega oma olukorda veelgi keerukamaks muuta.

Samuti võib olla meile kasuks see, kui katsumused toovad välja meie usu nõrgad kohad ning kui me seetõttu mõistame vajadust võtta midagi ette olukorra parandamiseks. Võiks endalt küsida: „Kuidas ma saan oma usku tugevdada? Kas mul oleks vaja pühendada rohkem aega Jumala Sõna palvemeeles uurimisele ja selle üle järele mõtlemisele? Kas ma olen kasutanud täiel määral ära võimalused osaleda koos usukaaslastega koosolekutel? Kas ma loodan iseendale, kuigi peaksin tooma palves oma mured Jehoova Jumala ette?” Ent selline enesevaatlus on vaid asja algus.

Usu tugevdamiseks võib olla vaja tõsta oma vaimset isu, ’himustada otsekui vastsündinud laps vaimset täispiima’ (1. Peetruse 2:2; Heebrealastele 5:12–14). Me peaksime püüdma saada lauliku kirjeldatud mehe sarnaseks, „kel on hea meel Jehoova käsuõpetusest ja kes uurib ta käsuõpetust ööd ja päevad” (Laul 1:2).

See eeldab enamat kui Piibli lugemist. Meil on tähtis järele mõelda, mida Jumala Sõna meile ütleb, ning saadud manitsust ellu rakendada (Jakoobuse 1:22–25). Tulemuseks on see, et kasvab meie armastus Jumala vastu, muutuvad konkreetsemaks ja isiklikumaks meie palved ning tugevneb meie usk temasse.

 Läbikatsutud usu väärtus

Arusaam, et Jumala heakskiidu pälvimiseks on usk absoluutselt hädavajalik, annab usu tugevdamiseks võimsa ajendi. Piibel tuletab meile meelde: „Ilma usuta on võimatu olla meelepärane; sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Seega peaksime end tundma nagu mees, kes Jeesust härdalt palus: „Aita mu uskmatust!” (Markuse 9:24).

Meie usu läbikatsumine võib olla abiks ka teistele. Kui näiteks kristlane elab üle lähedase inimese kaotuse, on talle toeks kindel usk Jumala ülesäratamistõotusse. Ta tunneb leina, ometi ei lähe ta „nõnda kurvaks nagu teised, kellel ei ole lootust” (1. Tessalooniklastele 4:13, 14). Kõrvalseisjad, kes näevad, kuidas usk aitab kristlasel vastu pidada, võivad hakata aru saama, et temal on midagi tõeliselt väärtuslikku. See võib sütitada nende südames soovi saada samasugune usk ning anda neile ajendi õppida tundma Jumala Sõna ning saada Jeesus Kristuse jüngriks.

Jehoova teab, et läbikatsutud usul on suur väärtus. Lisaks võimaldavad usukatsed meil näha, kas meie usul on ikka väge vastu pidada. Nende abil leiame üles oma usu nõrgad küljed, nii et saame asja parandada. Lõpuks võib katsumustes edukalt vastupidamine aidata teistelgi Jeesuse jüngriks saada. Niisiis, tehkem oma parim, et püsida kindlalt usus – usus, mis igati läbikatsutuna oleks „kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel” (1. Peetruse 1:7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 13]

Usuteod tegid Aabrahamist Jehoova sõbra

[Pildid lk 15]

Katsumused võivad tõendada, et meie usul on tõepoolest väge vastu pidada

[Pildi allikaviide lk 12]

From the Illustrated Edition of the Holy Scriptures, by Cassell, Petter, & Galpin