Kirjutamine – selle tähtsus muistses Iisraelis

KAS sa oled lugenud Vana-Kreeka suuri eeposeid „Iliast” ja „Odüsseiat”? Arvatakse, et need koostati 9. või 8. sajandil e.m.a. Mida öelda nende kahe raamatu võrdlemisel Piibliga, mida hakati kirjutama palju sajandeid varem? Teoses „The Jewish Bible and the Christian Bible” märgitakse: „Piiblis leidub vähemalt 429 viidet kirjutamisele ja kirjalikele dokumentidele. See on tähelepanuväärne, kui arvestada, et „Iliases” on kirjutamisele kõigest üks viide ja „Odüsseias” mitte ühtegi.”

Raamat „The Oxford Encyclopedia of Archaeology in the Near East” selgitab, et „muistses Iisraelis tundus kirjutamine kuuluvat lahutamatult religiooni juurde”. Näiteks pandi kirja seaduseleping, mida hiljem loeti avalikult ikka ja jälle ette kõigile meestele, naistele ja lastele. Samuti loeti ja uuriti seda nii teistega koos kui ka omaette. Alan Millard, Liverpooli ülikooli dotsent, järeldab pärast Moosese Seaduse tunnusjoonte uurimist: „Nähtavasti eeldati lugemis- ja kirjutamisoskust eri ühiskonnakihti kuuluvatelt inimestelt.” (5. Moosese 31:9–13; Joosua 1:8; Nehemja 8:13–15; Laul 1:2.)

Apostel Paulus selgitab, mismoodi peaksid kristlased neisse pühisse kirjutistesse suhtuma: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust.” Kas sina hindad Piiblit, lugedes seda järjekindlalt? (Roomlastele 15:4.)