„Kirjutatud meile õpetuseks”

„SUUREL raamatute tegemisel pole lõppu” (Koguja 12:12). Tohutu trükiste hulk tänapäeval näitab, et need sõnad on praegu sama tõesed kui nende kirjutamise ajal. Kuidas siis võiks valiv lugeja otsustada, mis väärib tema tähelepanu?

Uurides, missugune raamat võiks huvi pakkuda, soovivad paljud lugejad teada saada midagi ka autori kohta. Mõnikord lisavad väljaandjad osa, kus on kirjas autori sünnipaik, akadeemilised saavutused ja väljaannete nimestik. Seda, et kirjutaja isik on oluline, on näha ka varasematest sajanditest, mil naiskirjanikud kasutasid sageli pseudonüümina mehe nime, et võimalikud lugejad ei langetaks raamatu kohta otsust ainuüksi selle põhjal, et teose on kirjutanud naine.

Paraku, nagu oli mainitud eelmises artiklis, on mõned Heebrea Kirjad kõrvale heitnud, sest nende meelest kujutatakse seal Jumalat julmana, sellisena, kes hävitas halastamatult oma vaenlased. * Vaadelgem, mida Heebrea ja Kreeka Kirjad ise Piibli autorist räägivad.

Piibli autorist

Heebrea Kirjades ütles Jumal Iisraeli rahvale: „Mina, Jehoova, ei ole ennast muutnud” (Malakia 3:6). Umbes 500 aastat hiljem kirjutas piiblikirjutaja Jakoobus, et Jumala „juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jakoobuse 1:17). Mispärast siis tundub mõnele, et Heebrea Kirjade Jumal erineb Kreeka Kirjade Jumalast?

Asi on selles, et Piibli eri osades räägitakse Jumala isiksuse eri tahkudest. Juba ainuüksi 1. Moosese raamatus öeldakse Jumala kohta, et „ta süda valutas”, et ta on „taeva ja maa Looja” ja „kõige maailma kohtumõistja” (1. Moosese 6:6; 14:22; 18:25). Kas need erisugused kirjeldused viitavad samale Jumalale? Päris kindlasti.

Toome näiteks ühe kohtuniku. Need, kes on temaga kohtus kokku puutunud, peavad teda vankumatuks seadusetähe nõudjaks. Tema lapsed aga peavad teda armastavaks ja heldeks isaks, mida ta kahtlemata on. Lähedaste sõprade  meelest on ta sõbralik ning hea huumorimeelega mees. Kohtunik, isa ja sõber on üks ja seesama isik. Eri olukordades ilmnevad lihtsalt inimese erinevad omadused.

Samamoodi öeldakse Heebrea Kirjades, et Jehoova on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest”. Samas saame teada, et ta „ei jäta süüdlast karistamata” (2. Moosese 34:6, 7). Need kaks aspekti on seotud Jumala nime tähendusega. „Jehoova” tähendab sõna-sõnalt ’tema põhjustab saamist’. See tähendab, et Jumal saab kelleks tahes, et täita oma tõotused (2. Moosese 3:13–15). Ta on aga ikka seesama Jumal. Jeesus ütles: „Issand sinu Jumal, on ainus Issand!” (Markuse 12:29).

Kas Heebrea Kirjad on välja vahetatud?

Tänapäeval pole sugugi tavatu, et mõni käsiraamat vahetatakse välja, kui tehakse uusi uurimusi või kui populaarsed seisukohad muutuvad. Kas Kristlikud Kreeka Kirjad vahetasid samal moel välja Heebrea Kirjad? Seda mitte.

Kui Jeesus kavatsenuks Heebrea Kirjad asendada oma teenistuse ülestähenduste ja enda jüngrite kirjutistega, oleks ta seda kindlasti teada andnud. Ent Luukas kirjutab Jeesuse kohta vahetult enne tema taevasse minekut: „Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist [Heebrea Kirjades] ja seletas neile [kahele jüngrile], mis temast kõigis kirjades oli öeldud.” Hiljem ilmus Jeesus oma ustavatele apostlitele ja teistele. Jutustus jätkub: „Siis ta ütles neile: „Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!”” (Luuka 24:27, 44.) Miks kasutas Jeesus oma maise teenistuse lõpus ikka veel Heebrea Kirju, kui need olnuksid aegunud?

 Pärast kristliku koguduse rajamist jätkasid Jeesuse järelkäijad Heebrea Kirjade kasutamist, et tõsta esile prohvetikuulutusi, mis pidid veel täide minema, väärtuslikke õppetunde sisaldavaid Moosese Seaduse põhimõtteid ning jutustusi muistsetest jumalateenijatest, kelle hea eeskuju julgustab kristlasi ustavaks jääma (Apostlite teod 2:16–21; 1. Korintlastele 9:9, 10; Heebrealastele 11:1–12:1). „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik,” * kirjutas apostel Paulus (2. Timoteosele 3:16, meie kursiiv). Miks on Heebrea Kirjad kasulikud tänapäeval?

Nõuandeid igapäevaeluks

Vaadelgem rassilise eelarvamuse probleemi tänapäeval. Üks 21-aastane etioopia päritolu mees, kes praegu elab ühes Ida-Euroopa linnas, jutustab: „Kui soovime kuskile minna, peame seda tegema grupis. Võib-olla siis meid ei rünnata.” Ta jätkab: „Me ei saa minna välja pärast kuut õhtul, iseäranis metroosse. Inimesed panevad meie juures tähele vaid nahavärvi.” Kas Heebrea Kirjades on midagi sellise keerulise probleemi lahendamiseks?

Muistsetele iisraellastele öeldi: „Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal” (3. Moosese 19:33, 34). Tõepoolest, see muistse Iisraeli seadus kutsus üles olema lugupidavad sisserändajate ehk „võõraste” vastu ning see seadus on säilinud Heebrea Kirjades. Ilmselt sa nõustud, et selles seaduses kätkevate põhimõtete järgimine teeks lõpu igasugusele rassilisele eelarvamusele tänapäeval.

Kuigi Heebrea Kirjad ei anna konkreetset nõu rahaasjades, sisaldavad need praktilisi juhtnööre, kuidas rahaga targalt ümber käia. Näiteks Õpetussõnades 22:7 on kirjas, et „laenaja on laenuandja ori”. Paljud finantsnõustajad  leiavad, et mõtlematult järelmaksuga ostmine võib viia majandusliku laostumiseni.

Ajaloo rikkamaid mehi kuningas Saalomon kirjeldab väga tabavalt püüdu iga hinna eest rikkaks saada, mis on praeguses materialistlikus maailmas nii tavaline. Ta kirjutas: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!” (Koguja 5:9). Kui tark hoiatus!

Tulevikulootus

Kogu Piiblit läbib vaid üks teema: Kuningriik eesotsas Jeesus Kristusega on see abinõu, mille kaudu mõistetakse õigeks Jumala ülemvõim ja pühitsetakse lõplikult Jumala nimi (Taaniel 2:44; Ilmutuse 11:15).

Läbi kogu Heebrea Kirjade võime lugeda üksikasjalikke kirjeldusi elust Jumala Kuningriigis, mis on meile lohutuseks ja lähendavad meid selle lohutuse Allika, Jehoova Jumalaga. Näiteks ennustas prohvet Jesaja rahu loomade ja inimeste vahel: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter magab kitsekese kõrval; vasikas, noor lõukoer ja nuumveis on üheskoos ning pisuke poiss ajab neid!” (Jesaja 11:6–8.) Milline imepärane väljavaade!

Mida öelda kahju kohta, mille põhjuseks on rassilised või rahvuslikud eelarvamused, raske haigus või kontrolli alt väljunud majanduslikud olud? Heebrea Kirjad räägivad prohvetlikult Jeesus Kristusest: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge!” (Laul 72:12, 13.) Sellised tõotused on praktilised, sest võimaldavad neisse uskujail vaadata tulevikku lootuse ja kindlustundega (Heebrealastele 11:6).

Pole siis ime, et apostel Paulus kirjutas inspiratsiooni all: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4, meie kursiiv). Tõepoolest, Heebrea Kirjad on siiamaani tähtis osa Jumala inspireeritud Sõnast Piiblist. See on tõeliselt väärtuslik meie jaoks tänapäeval. Loodame väga, et sa püüad põhjalikult uurida, mida kogu Piibel tegelikult õpetab, ning saad nõnda lähedasemaks selle autori Jehoova Jumalaga (Laul 119:111, 112).

[Allmärkused]

[Kast lk 6]

KAS VANA TESTAMENT VÕI HEEBREA KIRJAD?

Väljend „Vana Testament” on kirjas 2. Korintlastele 3:14. Siin on vaste „testament” tõlgitud kreekakeelsest sõnast di·a·theʹke. Ent mõnes teises tõlkes on eelistatud di·a·theʹke vastena „testamendi” asemel sõna „seadus” (P 1945) või „leping” (New International Version). Mispärast?

Leksikograaf Edward Robinson märkis: „Kuna muistne leping on kirjas Moosese raamatutes, tähendab see [di·a·theʹke] seaduseraamatut, Moosese kirjutisi, s.o seadust.” 2. Korintlastele 3:14 viitab apostel Paulus Moosese Seadusele, mis on vaid osa eelkristlikust Pühakirjast.

Kuidas oleks siis kohasem nimetada Piibli esimesi 39 raamatut? Jeesus Kristus ja tema järelkäijad ei pidanud seda Pühakirja osa aegunuks või vanaks, vaid nimetasid seda „Kirjaks” või „pühadeks kirjadeks” (Matteuse 21:42; Roomlastele 1:2). Kooskõlas nende Jumala inspireeritud sõnadega viitavad Jehoova tunnistajad Vanale Testamendile kui Heebrea Kirjadele, sest see Piibli osa kirjutati algselt peamiselt heebrea keeles. Samamoodi viitavad nad Uuele Testamendile kui Kreeka Kirjadele, sest mehed, keda Jumal inspireeris kirja panema seda Piibli osa, kasutasid kreeka keelt.

[Pildid lk 4]

Inimene võib olla tuntud kui vankumatu kohtunik, armastav isa ja sõber

[Pilt lk 5]

Jeesus kasutas Heebrea Kirju kogu oma teenistuse jooksul

[Pildid lk 7]

Missugused Piibli põhimõtted aitavad langetada õiget otsust?