Pea meeles, kui tähtis on teisi kiita

KAS oled kunagi kuulnud kedagi kurtvat, et tema ülemus kiidab teda väga harva? Võib-olla oled sinagi selle üle kurtnud? Või kui oled noor, siis kas oled öelnud seda oma vanemate või õpetajate kohta?

Nii mõnelgi juhul on selline kurtmine põhjendatud. Kuid üks Saksamaa motivatsiooniõpetaja tõdeb, et sellise kaebuse korral ei tunne töötajad puudust mitte niivõrd ülemuse kiitusest kui sellest, et nende vastu tuntaks isiklikku huvi. Igal juhul jääb millestki vajaka. Mõlemad – nii kiitus kui isiklik huvi – on olulised, kui soovime teistega häid suhteid.

See käib ka jumalateenimise kohta. Kristlikus koguduses peaks olema näha, et seal valitseb soe atmosfäär, kus üksteist kiidetakse ja tuntakse huvi teineteise vastu. Koguduseliikmed loovad ja säilitavad sellise hea õhkkonna, kui järgivad Piibli juhtnööre. Ent ükskõik kui armastav meie kogudus ka poleks, on edenemine alati võimalik. Seda silmas pidades vaadelgem kolme head eeskuju teiste kiitmises. Nendeks olid eelkristlik jumalateenija Eliihu, apostel Paulus ja Jeesus Kristus.

Viisakas ja lugupidav nõuanne

Eliihul, kes oli arvatavasti Aabrahami kauge sugulane, oli oluline roll aidata Iiobil saavutada tasakaalukas vaade oma suhetes Jumalaga. Eliihu oli viisakas ja lugupidav. Ta ootas kannatlikult, mil tuleb tema kord kõnelda. Ja kui Iiobi väidetavad sõbrad osutasid vaid Iiobi vigadele, oli Eliihu lisaks nõuandmisele kärme kiitma Iiobit tema heade tegude eest. Ta oli südamlik ning väljendas oma huvi Iiobi kui sõbra vastu, kasutades erinevalt teistest tema nime. Ta palus viisakalt: „Kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet, ja pane tähele kõiki mu sõnu!” Eliihu seadis end lugupidavalt Iiobi asemele ning tunnistas: „Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina: savist olen minagi voolitud!” Ja ütles seejärel tunnustavalt: „Kui sul on sõnu, siis vasta mulle, räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse!” (Iiob 33:1, 6, 32.)

Teiste viisakas ja lugupidav kohtlemine on üks viis tunnustust avaldada. Sel kombel me otsekui ütleme, et peame oma kuulajat tähelepanu ja austuse vääriliseks. Nõnda me väljendame südamlikkust ja isiklikku huvi tema vastu.

Viisakus tähendab rohkemat kui vaid  formaalset käitumisreeglite järgimist. Et jõuda teiste südameni, peab see olema siiras ja tulema südamest. See peaks väljendama meie tõelist huvi ja armastust.

Taktitundeline kiitus

Apostel Paulusest on näha, kui tähtsat rolli mängib teiste kiitmine. Näiteks, kui ta oma teise misjonireisi ajal Ateenas kuulutas, kaitses ta kristlust mõnede Kreeka filosoofide ees. Pane tähele, kui taktitundeliselt ta selle keerulise ülesande puhul toimis. „Mõned epikuurlaste ja stoalaste mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida siis see lobasuu tahab öelda?” Aga teised: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime!”” (Apostlite teod 17:18). Hoolimata sellistest märkustes jäi Paulus rahulikuks ja vastas: „Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud.” Selle asemel et nende ebajumalateenistust hukka mõista, kiitis Paulus neid religioosse pühendumuse eest (Apostlite teod 17:22).

Kas Paulus oli silmakirjalik? Sugugi mitte. Ta teadis, et teda pole määratud oma kuulajate üle kohut mõistma; oli ta ju ise varem tõe suhtes pime olnud. Tema ülesanne oli anda edasi Jumala sõnumit, mitte teiste üle kohut mõista. Ta teadis oma kogemusest seda, mida ka paljud Jehoova tunnistajad tänapäeval on näinud: mõned siirad valereligiooni kaitsjad on lõpuks saanud kõige tulihingelisemateks õige religiooni kaitsjateks.

Pauluse pöördumine oli mõjus ja sellel olid head tulemused. „Mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli ka Areopaagi liige Dionüüsios ja üks naine, nimega Daamaris, ja muid ühes nendega” (Apostlite teod 17:34). Paulusest oli tõesti tark kiita ateenlasi nende siiraste uskumuste eest – kuigi need polnud õiged – ning mitte mõista neid hukka selle eest, et neil polnud täpseid teadmisi! Inimestel, kes on väärinfo tõttu eksituses, on sageli hea süda.

Kui Paulust kutsuti end Heroodes Agrippa II ees kaitsma, toimis ta samuti taktitundeliselt. Heroodesest teati, et tal on verepilastuslikud suhted oma õe Berniikega, mis on Jumala Sõnas selgelt hukka mõistetud. Sellegipoolest ei teinud Paulus talle ühtegi etteheidet. Ta hoopis leidis hea põhjuse Heroodest kiita. „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu, seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi” (Apostlite teod 26:1–3).

Meist on samuti tark teistega läbi käies olla taktitundeline. Kui kiidame oma naabreid, kooli- või töökaaslasi, siis edendame nendega häid suhteid ning selle tulemuseks on hea vastukaja. Kui jõuame südameni ärateenitud kiitusega, võime vahel ajendada siiraid inimesi asendama oma valed arusaamad ja teod nendega, mis on rohkem kooskõlas täpsete teadmistega.

Jeesuse täiuslik eeskuju teiste kiitmises

Jeesus kiitis teisi. Näiteks pärast ülestõusmist ja taevasseminekut rääkis Jeesus Jumala juhtimisel apostel Johannese kaudu seitsme Väike-Aasia kogudusega. Ta ei jätnud kiitmata neid, kes olid selle ära teeninud. Efesose, Pergamoni ja Tüatiira kogudusele ütles ta: „Ma tean su tegusid ja sinu tööd ja su kannatlikkust ja et sa ei või sallida kurje”, „sa pead kinni mu nimest ega ole minu usku salanud” ning „ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja kannatlikkust, ja et sinu viimseid tegusid on rohkem kui esimesi”. Kuigi Sardese  kogudus vajas otsekohest nõuannet, pööras Jeesus tähelepanu neile, kes väärisid kiitust, öeldes: „Ometi on sul ka Sardeses mõned nimed, kes ei ole reostanud oma riideid, ja nad peavad minuga käima valgeis riideis, sest nad on seda väärt” (Ilmutuse 2:2, 13, 19; 3:4). Jeesus jättis tõesti hea eeskuju!

Kui jäljendame Jeesust, ei tohiks me kunagi hukka mõista tervet gruppi mõne üksikliikme eksimuse pärast ning me ei peaks andma vajalikku nõu ilma kohase kiituseta. On aga hea meeles pidada, et kui kiidame vaid siis, kui kavatseme nõu anda, on meie kiidusõnad öeldud justkui kurtidele kõrvadele. Ära ole kiitusega kitsi, vaid kiida alati kui vähegi võimalik! Siis võetakse ka sinu nõu paremini kuulda, kui seda on vaja anda.

Kogudusevanemad, kes jagavad kohast kiitust

Cornelia, kes praegu teenib ühes Jehoova tunnistajate Euroopa harubüroos, meenutab, et 1970. aastate alguses päris temalt üks reisiv ülevaataja, kuidas tal läheb iseseisev uurimine ja ajakirjade lugemine. „Ma tundsin pisut piinlikkust,” ütleb Cornelia, kuid ta möönis siiski, et ei jõua lugeda kõiki artikleid. Ta meenutab: „Selle asemel et mulle nõu anda, kiitis ta mind, et loen niipalju kui jõuan. See julgustas mind sedavõrd, et otsustasin edaspidi läbi lugeda iga viimase kui artikli.”

 Ray, kes teenib ühes Euroopa harubüroos, meenutab oma esimest pioneerteenistuse päeva. Koguduse juhtiv ülevaataja, kes ise käis tööl ja kel oli nii perekondlikke kohustusi kui hulgaliselt ülesandeid koguduses, tuli sel õhtul kuningriigisaalis otse Ray juurde ning küsis: „Kuidas sul möödus esimene päev pioneerteenistuses?” Nüüd, peaaegu 60 aastat hiljem, on Rayl ikka veel meeles, millist huvi see kogudusevanem tema vastu tundis.

Need kaks juhtumit näitavad, et kui väljendada siiralt ja armastavalt hindamist selle vastu, mida teised on teinud – ning mitte lihtsalt formaalsete sõnade või mõttetu meelitusega –, võib see korda saata imesid. Kristlikus koguduses on meil väga palju põhjusi kiita kaasusklikke. Mõtle ainuüksi nende soovile teenida Jehoovat; nende hästi ettevalmistatud kommentaaridele; nende arengule, et saada üle lavakrambist kõnesid pidades või teistes programmiosades osaledes; nende südikusele kuulutus- ja õpetustöös ning nende püüetele seada esikohale Kuningriigi huvid ja vaimsed eesmärgid. Kui kiidame siiralt teisi, toob see meilegi rikkalikult tasu. See teeb meid õnnelikuks ja aitab hoida positiivset meelelaadi (Apostlite teod 20:35).

Kogudusevanematel tuleks kiita kogudust tubli töö eest. Ja kui on vaja nõu anda, teevad nad seda armastuse vaimus. Teisest küljest ei oota nad kõiges täiuslikkust ega pea igat väikest eksimust tõsiseks nõrkuseks.

Kristlikud kogudusevanemad, kes võtavad eeskujuks Eliihu lugupidava ja lahke suhtumise, Pauluse taktitundelisuse ja Jeesuse armastava hoole, on tõeliseks julgustuse allikaks oma vendadele ja õdedele. Kiitus innustab teisi andma endast parimat ning loob meeldivad ja harmoonilised suhted. Kui rõõmus võis Jeesus küll ristimisel olla, kuuldes oma taevase Isa kiidusõnu: „Sina oled mu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Markuse 1:11). Rõõmustagem meiegi oma usukaaslaste südameid, kui jagame neile siiraid ja tähendusrikkaid kiidusõnu.

[Pildid lk 15]

Nii nagu Pauluse taktitundeline pöördumine tõi häid tulemusi, nõnda võib see olla ka meie puhul

[Pilt lk 16]

Soe ja siiras kiitus võib teha imet