Esiletõstetud kohti Hoosea raamatust
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Hoosea raamatust
PÕHJAPOOLSEST, kümnest suguharust koosnevast Iisraeli kuningriigist on õige jumalakummardamine praktiliselt kadunud. Jerobeam II valitsemisajal on Iisraelis küll õitseng, ent pärast tema surma hääbub see peagi. Saabub rahutuste ja poliitilise ebastabiilsuse aeg. Järgnevast kuuest kuningast neli mõrvatakse (2. Kuningate 14:29; 15:8–30; 17:1–6). Selle segase ajaga langebki kokku Hoosea 59 aasta pikkune prohvetitegevus, mis algas aastal 804 e.m.a.
Jehoova tundeid selle isemeelse Iisraeli riigi vastu iseloomustab kujukalt see, mis leiab aset Hoosea abielus. Hoosea sõnumi teemaks on Iisraeli väärtee paljastamine ning prohvetlike kohtuotsuste teatavaks tegemine nii selle riigi kui Juuda kuningriigi kohta. Kõik selle on pannud Hoosea omanimelisse raamatusse kirja, kasutades keelt, mis on õrn ja tundlik, aga samas jõuline ja väljendusrikas. Olles osa Jumala inspireeritud Sõnast, on selle raamatu sõnum elav ja vägev (Heebrealastele 4:12).
„VÕTA ENESELE HOORANAINE”
Jehoova käsib Hooseat: „Mine võta enesele hooranaine” (Hoosea 1:2). Hoosea kuuletub ja saab Gomeriga poja. Järgmised kaks last sünnivad naisele ilmselt väljaspool seaduslikku abielu. Nende nimede Lo-Ruhama ja Lo-Ammi tähendused osutavad sellele, et Iisrael ei saa enam Jehoovalt armu ning ta heidab oma truudusetu rahva kõrvale.
Kuidas Jehoova oma mässulisse rahvasse tegelikult suhtub? Ta käsib Hooseat: „Mine veel kord ja armasta naist, keda armuke armastab ja kes on abielurikkuja, nagu Jehoova armastab Iisraeli lapsi, kuigi need pöörduvad teiste jumalate poole” (Hoosea 3:1).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:1 – Miks mainib Hoosea kõiki nelja tema teenistusajal valitsenud Juuda kuningat, kuid vaid ühte Iisraeli kuningat? Põhjuseks on see, et Jumala valikrahva õiguspäraste valitsejatena tunnustati vaid Taaveti põlvnemisliinist pärinevaid kuningaid. Erinevalt Juudast ei kuulunud põhjakuningriigi kuningad Taaveti põlvnemisliini.
1:2–9 – Kas Hoosea võttis tõepoolest endale hooranaise? Jah võttis. Tegelikult abiellus Hoosea naisega, kellest sai abielurikkuja hiljem. Miski ei viita prohveti sõnades sellele, et see, mida ta räägib kodusest elust, on unenägu või nägemus.
1:7 – Millal osutati Juuda soole halastust ja ta päästeti? See täitus aastal 732 e.m.a kuningas Hiskija päevil. Sel ajal likvideeris Jehoova Assüüria ohu Jeruusalemmale, lastes inglil ühe ööga lüüa maha 185 000 vaenlase sõdalast (2. Kuningate 19:34, 35). Niisiis ei päästnud Jehoova Juudat „ei ammu, mõõga ega sõja läbi, ei hobuste ega ratsanike läbi”, vaid ingli abiga.
2:1, 2 – Kuidas said ’koguneda ühtekokku’ Iisraeli lapsed ja Juuda lapsed, kui Iisraeli põhjakuningriik aastal 740 e.m.a langes? Põhjakuningriigist olid paljud siirdunud Juudasse, enne kui Juudamaa elanikud aastal 607 e.m.a Babülooniasse pagendati (2. Ajaraamat 11:13–17; 30:6–12, 18–20, 25). Kui juudid aastal 537 e.m.a pagendusest kodumaale naasid, olid tagasisaabunute seas ka Iisraeli põhjakuningriigist Juudasse siirdunute järglased (Esra 2:70).
2:23–25 – Mida ennustasid Jehoova sõnad „mina külvan [Jisreeli] enesele sellel maal, halastan Lo-Ruhama peale”? Hoosea ja Gomeri esmasündinud poeg oli Jisreel (Hoosea 1:2–4). Selle nime tähendus „Jumal külvab” viitab prohvetlikult sellele, et Jehoova kogub aastal 537 e.m.a ustava jäägi ning külvab selle Juudasse. 70 aastat laastatuna püsinud maa peab hakkama andma vilja, viina ja õli. Prohvetikuulutuses antakse poeetiliselt mõista, et kõik need head asjad otsekui paluvad maad, et see annaks toitaineid, maa omakorda palub taevastelt vihma, taevad aga paluvad Jumalalt vihmapilvi – seda kõike selleks, et kanda heldelt hoolt tagasipöörduva jäägi vajaduste eest. Apostlid Paulus ja Peetrus viitavad kirjakohale Hoosea 2:25 seoses vaimse Iisraeli jäägi kogumisega (Roomlastele 9:25, 26; 1. Peetruse 2:10).
Õpetus meile:
1:2–9; 3:1, 2. Mõelgem, millise ohvri tõi Hoosea, püsides abielus kuulekusest Jumala tahtele! Kui palju meie oleme valmis jätma kõrvale isiklikke eelistusi, kui asi puudutab Jumala tahtmise tegemist?
1:6–9. Jehoova vihkab vaimset abielurikkumist, nii nagu ta vihkab ka füüsilist abielurikkumist.
1:7; 2:1, 2, 16–25. Kõik see, mida Jehoova oli Iisraeli ja Juuda kohta ennustanud, täitus. Jehoova sõna saab alati teoks.
2:18, 21, 23–25; 3:1–4. Jehoova on valmis andestama neile, kes kogu südamest meelt parandavad (Nehemja 9:17). Nagu Jehoova, peaksime ka meie olema teistega suheldes kaastundlikud ja halastavad.
„JEHOOVAL ON MAA ELANIKEGA RIID”
„Jehooval on maa elanikega riid.” Miks? Sellepärast et „maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist” (Hoosea 4:1). Jumalast taganenud Iisraeli rahvas on hakanud tegelema petmise ja verevalamisega ning füüsilise ja vaimse hoorusega. „Nad kutsuvad Egiptust, nad lähevad Assurisse”, selle asemel et otsida abi Jumalalt (Hoosea 7:11).
Jehoova kuulutab välja oma kohtuotsuse: „Iisrael on neelatud!” (Hoosea 8:8). Ka Juuda kuningriik pole süüst vaba. „Jehooval on riiuasi Juudaga”, ütleb kirjakoht Hoosea 12:3 (P 1938–40), „ja et Jaakobi kätte näha tema teid mööda, tema tegusid mööda tasub ta temale.” Kuid varasemate olude ennistamine on kindel, sest Jehoova tõotab: „Ma vabastan nad surmavalla käest; ma toon nad tagasi surmast” (Hoosea 13:14, UM).
Vastused piiblilistele küsimustele:
6:1–3 – Kes ütles: „Tulge, pöördugem Jehoova poole”? Ustavusetud iisraellased võisid kutsuda üksteist üles pöörduma Jehoova poole. Sel juhul nad vaid teesklesid meeleparandust. Nende heldus oli kiiresti mööduv otsekui „hommikune pilv, varakult kaduva kaste sarnane” (Hoosea 6:4). Kuid ütleja võis ka olla Hoosea, kes anus rahvast tulema tagasi Jehoova juurde. Igal juhul oli kümne suguharu kuningriigi Iisraeli isemeelsetel elanikel vaja tõsiselt meelt parandada ja tõepoolest Jehoova poole pöörduda.
7:4 – Mil moel on abielurikkujad iisraellased otsekui „küdev küpsetusahi”? See analoogia piltlikustab seda, kui tulised olid nende kurjad südamesoovid.
Õpetus meile:
4:1, 6. Kui tahame olla Jehoova soosingus, tuleb meil teda ka edaspidi tundma õppida ning õpitu kohaselt elada.
4:9–13. Jehoova nõuab aru neilt, kes harrastavad seksuaalset ebamoraalsust ning osalevad ebapuhtas jumalakummardamises (Hoosea 1:4).
5:1. Need, kes on Jumala rahva seas juhtival kohal, peaksid seisma ärataganemisele otsustavalt vastu. Vastasel juhul võivad nad ahvatleda mõningaid väärjumalakummardamisele, saades seeläbi neile „püüdepaelaks” ja „võrguks”.
6:1–4; 7:14, 16. Vaid sõnadega piirduv kahetsus on silmakirjalik ja tühine. Et saada Jumalalt armu, peab patustaja ilmutama südamesttulevat kahetsust, mida võib näha sellest, et ta pöördub „ülespoole”, see tähendab, üleva jumalakummardamise poole. Tema teod peaksid olema kooskõlas Jumala kõrgete normidega.
6:6. Harjumuspärane patustamine on märk ustava armastuse puudumisest Jumala vastu. Seda ei saa kompenseerida ükskõik kui suured vaimsed ohvrid.
8:7, 13; 10:13. Põhimõte „mis inimene külvab, seda ta ka lõikab” pidas ebajumalakummardajatest iisraellaste puhul samuti paika (Galaatlastele 6:7).
8:8; 9:17; 14:1. Põhjapoolset kuningriiki puudutavad prohvetikuulutused läksid täide, kui Assüüria võttis oma valdusse selle pealinna Samaaria (2. Kuningate 17:3–6). Me võime olla kindlad, et Jumal teeb, mida ta on öelnud, ning viib täide, mida ta on rääkinud (4. Moosese 23:19).
8:14. Jehoova „saatis [Juuda] linnadesse tule” aastal 607 e.m.a babüloonlaste vahendusel, mille tagajärjeks oli Jeruusalemma ja Juuda laastamine, nagu seda oli ennustatud (2. Ajaraamat 36:19). Jumala sõna ei lange iial tühja (Joosua 23:14).
9:10. Ehkki iisraellased olid pühitsetud tõelisele Jumalale, läksid nad „Baal-Peori, pühendasid endid Häbile”. Me oleme targad, kui võtame nende halba käitumist hoiatusena ning oleme valvsad, et meie teod ei läheks vastuollu pühendumusega Jehoovale (1. Korintlastele 10:11).
10:1, 2, 12. Jumalat teenides ei tohiks meie südames olla silmakirjalikkust. ’Külvates enestele õiguseks’, lõikame vastavalt Jumala heldusele.
10:5. Beet-Aaven (’Haavamise koda’) on Peetelile (’Jumala koda’) antud halvustav nimi. Kui vasikast ebajumal Beet-Aavenist pagendusse kaasa viidi, leinasid Samaaria elanikud oma harda austuse objekti taga. On rumal panna oma lootus elutule ebajumalale, mis ei suuda kaitsta ennastki (Laul 135:15–18; Jeremija 10:3–5).
11:1–4. Jehoova kohtleb oma rahvast alati armastusega. Jumalale allumine pole eales ängistav.
11:8–11; 13:14. Jehoova sõna õige jumalakummardamise taastamise kohta tema rahva seas ’ei tulnud tagasi ta juurde tühjalt’ (Jesaja 55:11). Aastal 537 e.m.a lõppes Paabeli vangipõli ning rahva jääk pöördus tagasi Jeruusalemma (Esra 2:1; 3:1–3). Kõik, mida Jehoova on oma prohvetite kaudu öelnud, täitub vääramatult.
12:7. Me peaksime sihikindlalt ilmutama heldust, tegema, mis on õige, ning lootma alati Jehoovale.
13:6. Kui iisraellaste „kõht sai täis, läks nende süda ülbeks – sellepärast nad unustasid [Jehoova]”. Meil tuleb hoolega seista vastu kalduvusele minna ülbeks.
„JEHOOVA TEED ON ÕIGED”
Hoosea palub: „Pöördu, Iisrael, Jehoova, oma Jumala juurde, sest sa oled komistanud omaenese süü läbi!” Ta kutsub rahvast üles ütlema Jehoovale: „Anna andeks kõik süü, võta vastu, mis on hea! Me toome oma huulte vilja!” (Hoosea 14:2, 3).
Meelt parandav patustanu peaks pöörduma Jehoova juurde, järgima tema teid ning tooma talle kiitusohvreid. Miks? Sest „Jehoova teed on õiged: õiged käivad nende peal” (Hoosea 14:10). Kuidas me küll rõõmustame, et veel paljud „tulevad värisedes Jehoova ja tema headuse juurde viimseil päevil”! (Hoosea 3:5.)
[Pilt lk 15]
Hoosea perekonnaelu piltlikustas Jehoova tegutsemist Iisraeliga
[Pilt lk 17]
Kui Samaaria aastal 740 e.m.a langes, lakkas kümnest suguharust koosnev Iisraeli kuningriik eksisteerimast