John Miltoni varjul olnud uurimus

HARVA on kirjanikul olnud ümbritsevale maailmale sedavõrd suur mõju kui John Miltonil, inglise eepilise poeemi „Kaotatud paradiis” autoril. Ühe biograafi sõnul oli Milton „paljude poolt armastatud, mõningate poolt vihatud, ent vaid väheste poolt ignoreeritud”. Inglise kirjandus ja kultuur on tema teostele seniajani palju tänu võlgu.

Kuidas saavutas John Milton sellise mõjujõu? Mis tegi tema viimase teose „De Doctrina Christiana” sedavõrd poleemiliseks, et see 150 aastaks avaldamata jäi?

Tema varased eluaastad

John Milton sündis jõukasse Londoni perekonda aastal 1608. „Isa õhutas mind juba varases lapseeas süüvima kirjandusse, mida ma tegingi nõnda suure isuga, et ma alates kaheteistkümnendast eluaastast haruharva katkestasin õpingud enne keskööd, et magama minna,” meenutas Milton. Ta oli silmapaistev üliõpilane ja sai Cambridge’ist aastal 1632 magistrikraadi. Pärast seda uuris ta ajaloolist ja klassikalist kirjandust edasi.

Milton ihkas saada poeediks, ent tolle aja Inglismaa oli revolutsiooni keerises. Parlament eesotsas Oliver Cromwelliga määras ametisse kohtukogu, kes lasi kuningas Charles I aastal 1649 hukata. Oma sisendusjõulise proosaga kaitses Milton seda sammu ja sai Cromwelli valitsuse eesträäkijaks. Nii oligi, et enne kui John Milton kogus kuulsust poeedina, oli ta juba tuntud kui poliitika- ja moraaliteemaliste traktaatide autor.

Pärast monarhia taastamist Charles II kroonimisega aastal 1660 seadsid Miltoni elu ohtu tema varasemad suhted Cromwelliga. Milton läks rettu ning pääses surmast vaid tänu mõjuvõimsate sõprade abile. Kõige selle keskel säilis temas suur huvi usuküsimuste vastu.

Mõõdupuuks Piibel

Oma varajaste usuliste huvide kohta kirjutas Milton: „Pühendusin juba poisipõlves Vana ja Uue Testamendi tõsisele uurimisele algkeeltes.” Milton hakkas pidama Pühakirja ainsaks usaldusväärseks juhiks moraali- ja usuküsimustes. Ent tolle aja tunnustatud teoloogiliste teoste uurimine valmistas talle sügavat pettumust. „Jõudsin arusaamisele, et ma ei saa tugineda sellistele teejuhtidele ei oma usutunnistuses ega päästelootuses,” kirjutas ta hiljem. Otsustanud võtta oma tõekspidamiste mõõdupuuks rangelt Piibli, asus Milton koostama põhiteemade alla koondatud võtmekirjakohtade loetelusid ning neis loeteludes sisalduvaid piiblitekste ka tsiteerima.

Tänapäeval mäletatakse Miltonit eelkõige kui teose „Kaotatud paradiis” autorit. Poeemivormis teos jutustab ümber piibliloo sellest, kuidas inimene minetas täiuse (1. Moosese 3. peatükk). Eeskätt just see esmakordselt 1667. aastal avaldatud teos tõi Miltonile kirjanduslikku kuulsust eriti inglise  keelt kõnelevas maailmas. Hiljem avaldas ta järje pealkirjaga „Tagasivõidetud paradiis”. Need poeemid kajastavad Jumala algset eesmärki inimese suhtes – nautida täiuslikku elu maises paradiisis – ning osutavad sellele, et Jumal taastab Kristuse kaudu paradiisi maa peale. Poeemis „Kaotatud paradiis” ennustab näiteks peaingel Miikael aega, mil Kristus annab oma ustavatele tasu ning võtab nad vastu õndsusesse kas taevas või maa peal, sest siis saab kogu maast paradiis – kaugelt rõõmurohkem paik kui Eedenis – ning saabuvad palju õnnelikumad päevad.

„De Doctrina Christiana”

Juba aastaid oli Miltonil olnud sooviks koostada põhjalik kristlikku elu ja õpetust käsitlev teos. Hoolimata sellest, et ta aastal 1652 täiesti pimedaks jäi, töötas ta selle teose kallal sekretäride abiga kuni oma surmani aastal 1674. Milton pani oma viimasele teosele pealkirjaks „Traktaat kristliku doktriini kohta, mille aluseks on võetud ainult Pühakiri”. Teose eessõnas kirjutas ta: „Enamik seda teemat käsitlenud autoreid ... on piirdunud ääremärkustega, kus nad vaid lühidalt viitavad piiblipeatükile ja -salmile, millest lähtub absoluutselt kõik, mida nad õpetavad. Mina seevastu olen püüdnud täita oma leheküljed lausa pilgeni tsitaatidega, mis on võetud igalt poolt Piiblist.” Tõepoolest, nii nagu Milton ütleb, viitab see teos Pühakirjale kaudselt või tsiteerib seda otseselt enam kui 9000 korda.

Ehkki varem polnud Milton kõhelnud oma vaateid levitada, hoidus ta seda uurimust avaldamast. Miks? Esiteks teadis ta, et selle Pühakirja-teemalised selgitused erinevad suuresti kiriku heaks kiidetud õpetusest. Lisaks oli ta koos monarhia taastamisega jäänud ilma valitsuse soosingust. Seetõttu võis ta ehk oodata rahulikumaid aegu. Oli, kuidas oli, kuid pärast Miltoni surma pakkus tema sekretär ladinakeelset käsikirja kirjastajale, kes aga selle trükkimisest keeldus. Seejärel konfiskeeris Inglise riigisekretär käsikirja ja sulges selle arhiivi. Möödus poolteist sajandit, enne kui Miltoni uurimus päevavalgele tuli.

Aastal 1823 sattus üks ametnik täiesti juhuslikult kuulsa poeedi sissepakitud käsikirjale. Tollane Inglismaa kuningas George IV andis korralduse ladinakeelne teos tõlkida ja avaldada. Kui see käsikiri kahe aasta pärast inglise keeles avaldati, tekkis teoloogilistes ja kirjanduslikes ringkondades äge poleemika. Üks piiskop kuulutas selle otsekohe võltsinguks, keeldudes uskumast, et Milton, keda paljud pidasid inglise suurimaks usupoeediks,  võis nii otsustavalt heita kõrvale kalliks peetud kirikudoktriinid. Sellist reaktsiooni ette aimates ja soovist Miltoni autorsust kinnitada oli tõlk varustanud väljaande allmärkustega, milles tuuakse üksikasjalikult ära 500 paralleeli teoste „De Doctrina Christiana” ja „Kaotatud paradiis” vahel. *

Miltoni tõekspidamised

Miltoni ajaks oli Inglismaa ühinenud protestantliku reformatsiooniga ning löönud roomakatoliku kirikust lahku. Protestantide üldise arvamuse kohaselt oli usu- ja moraaliküsimustes autoriteediks ainuüksi Pühakiri, mitte paavst. Kuid teoses „De Doctrina Christiana” näitas Milton, et ka paljudes protestantlikes õpetustes ja tavades on vastuoksusi Pühakirjaga. Tuginedes Piiblile, heitis ta kõrvale kalvinistliku ettemääratuse doktriini, et toetada tahtevabadust. Ta propageeris samuti Jumala nime Jehoova aupaklikku kasutamist ning tarvitas seda oma kirjutistes ka ise sageli.

Milton väitis Pühakirja alusel, et inimese hing on surelik. Ta kommenteeris kirjakohta 1. Moosese 2:7 järgmiselt: „Kui siis inimene sedaviisi oli loodud, öeldi lõpuks: nõnda sai inimene elavaks hingeks. ... Inimene ei ole paarisloodu või osadeks lahutatav: ta pole, nagu üldiselt arvatakse, loodud ja kokku pandud kahest erisugusest elemendist – hingest ja kehast. Vastupidi, inimene tervikuna on hing, ja hing on inimene.” Seejärel tõstatab Milton küsimuse: „Kas sureb inimene tervikuna või sureb ainult tema keha?” Toonud ära rea piiblitekste, mis näitavad, et sureb inimene tervikuna, lisab ta: „Kuid kõige veenvam selgitus, mida ma võin hinge surelikkuse tõendina tuua, on Jumala enda ütlus kirjakohas Hesekieli 18:20: hing, kes teeb pattu, peab surema.” Milton tsiteeris ka näiteks tekste Luuka 20:37 ja Johannese 11:25, näitamaks, et surnud inimeste lootuseks on tulevane surmaunest äratamine.

Mis tekitas teosele „De Doctrina Christiana” ägedaimat vastureaktsiooni? Selleks oli Miltoni lihtne, ent jõuline piibliline tõendus, et Jumala Poeg Kristus on Isast Jumalast alam. Tsiteerinud kirjakohti Johannese 17:3 ja 20:17, küsib Milton: „Kui Isa on Kristuse Jumal ja meie Jumal ning kui on olemas vaid üks Jumal, siis kes muu saab olla Jumal kui Isa?”

Lisaks rõhutab Milton: „Poeg ise ja tema apostlid tunnistavad kõiges, mida nad ütlevad ja kirjutavad, et Isa on igas suhtes suurem kui Poeg.” (Johannese 14:28.) „Ütleb ju Kristus kirjakohas Matt. xxvi. 39: Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad! ... Miks ta palub ainuüksi Isa, aga mitte iseennast, kui ta on tõesti Jumal? Kui ta on nii inimene kui ka ülim Jumal, miks ta siis üleüldse palub midagi, mida teha on tema enda võimuses? ... Nii nagu Poeg ise ülistab ja austab kõikjal vaid Isa, õpetab ta ka meid just nõnda toimima.”

Miltoni vead

John Milton otsis tõde. Paraku tegi ka tema inimlikke vigu. Mõningad ta vaated võisid olla mõjutatud tema ebameeldivatest elukogemustest. Näiteks peagi pärast abiellumist tema noor mõrsja – rojalistist maaomaniku tütar – hülgas ta ja pöördus umbes kolmeks aastaks isakoju tagasi. Sel ajal kirjutas Milton traktaate, mis õigustasid abielulahutust mitte ainult truudusetuse, vaid ka kokkusobimatuse pärast (Matteuse 19:9). Sama ideed propageeris Milton ka oma teoses „De Doctrina Christiana”.

Hoolimata puudustest toob Miltoni „De Doctrina Christiana” jõuliselt välja Piibli seisukoha paljudes olulistes õpetustes. Tänapäevani ärgitab tema uurimus lugejaid kaaluma oma tõekspidamisi Pühakirja kui eksimatu mõõdupuu alusel.

[Allmärkus]

[Pilt lk 11]

Milton oli Piibli usin uurija

[Allikaviide]

Courtesy of The Early Modern Web at Oxford

[Pilt lk 12]

Miltonile tõi kuulsuse poeem „Kaotatud paradiis”

[Allikaviide]

Courtesy of The Early Modern Web at Oxford

[Pilt lk 12]

Miltoni viimane teos oli 150 aastat kadunud

[Allikaviide]

Image courtesy of Rare Books and Special Collections, Thomas Cooper Library, University of South Carolina

[Pildi allikaviide lk 11]

Image courtesy of Rare Books and Special Collections, Thomas Cooper Library, University of South Carolina