„Mis on tõde?”

SELLE küsimuse esitas Jeesusele skeptiliselt Rooma maavalitseja Pontius Pilaatus. Ta polnud huvitatud vastusest ning Jeesus seda talle ka ei andnud. Võib-olla oli Pilaatuse meelest tõde midagi tabamatut (Johannese 18:38).

Selline põlglik hoiak tõe suhtes on ka tänapäeval paljudel, kaasa arvatud vaimulikel, õpetajatel ning poliitikutel. Nad arvavad, et tõde – eriti veel moraalses ja vaimses vallas – pole mitte midagi absoluutset, vaid on suhteline ja pidevalt muutuv. See loomulikult siis annab ka mõista, et inimesed võivad ise määrata, mis on õige ja mis vale (Jesaja 5:20, 21). Samuti lubab selline suhtumine heita kõrvale eelmiste põlvkondade moraalinormid ja väärtused kui igandid.

Sõnad, mis ajendasid Pilaatust seda küsimust esitama, on tähelepanuväärsed. Jeesus oli just öelnud: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin” (Johannese 18:37). Jeesus ei arvanud, et tõde on midagi ebamäärast ja arusaamatut. Ta lubas oma jüngritele: „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:32).

Kust võiks sellist tõde leida? Ühes palves Jumala poole Jeesus lausus: „Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:17). Piiblis, Jumala inspireeritud raamatus, leidub tõde, mis on meile usaldusväärseks elujuhiseks ning pakub kindlat lootust elada tulevikus igavesti (2. Timoteosele 3:15–17).

Pilaatus hülgas ükskõikselt võimaluse saada teada, mis on tõde. Kuidas on sinuga? Miks mitte küsida Jehoova tunnistajate käest, mis tõest Jeesus rääkis? Nad vestlevad sellest meeleldi.