Liikugem sinna, kus on valgus

MAJAKAD on päästnud lugematul arvul elusid. Kuid väsinud meresõitjale on kaugusest kumav valgus enamatki kui vaid hoiatus ohtlike karide eest – see annab ka märku, et sihtkoht on lähedal. Samamoodi on tänapäeva kristlased jõudmas pika teekonna lõppu, teekonna, mis on kulgenud läbi pimedusse mähkunud, vaimselt ohtliku maailma. Piiblis võrreldakse inimkonda üldiselt – Jumalast võõrdunud inimmasse – „mässava merega, mis ei saa rahuneda ja mille veed kobrutavad kõntsa ja muda” (Jesaja 57:20). Selline keskkond ümbritseb Jumala rahvast. Ent neil on särav päästelootus, mis on neile piltlikus mõttes turvaliseks valgusallikaks (Miika 7:8). „Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt”, seda tänu Jehoovale ning tema kirjapandud Sõnale (Laul 97:11). *

Paraku on mõningad kristlased lubanud oma tähelepanul hajuda ja lasknud end meelitada Jehoova valguse juurest ära, mistõttu nende usulaev on jooksnud piltlikult öeldes ohtlikele karidele, milleks on materialism, ebamoraalsus või isegi usust taganemine. Jah, nagu esimesel sajandil, nii on ka tänapäeval neid, kes on „usu suhtes läinud põhja nagu laev” (1. Timoteosele 1:19; 2. Peetruse 2:13–15, 20–22). Uut maailma võiks võrrelda kodusadamaga, kuhu me oleme teel. Küll oleks kurb, kui me kaotaks Jehoova soosingu nüüd, mil see juba nii lähedal on!

Hoidkem, et meie usulaev põhja ei läheks

Möödunud sajanditel võis juhtuda, et laev, mis oli kündnud turvaliselt ulgumere voogusid, purunes sadamale lähenedes rusudeks. Tihtilugu oligi reisi kõige ohtlikumaks lõiguks laeva jõudmine randa. Samamoodi on praeguse maailma „viimsed päevad” inimajaloo kõige ohtlikumaks perioodiks. Piibel iseloomustab neid tabavalt kui „raskeid aegu”. Eriti rasked on need pühendunud kristlastele (2. Timoteosele 3:1–5).

Miks on need viimsed päevad nii rasked? Sest Saatan teab, et talle on jäänud vaid „pisut aega” sõdimiseks Jumala rahva hulka kuulujate vastu. Seepärast on ta hoogustanud oma õelat sõjakäiku, et nende usulaev põhja läheks (Ilmutuse 12:12, 17). Ent meid pole jäetud abi ja juhatuseta. Jehoova on ikka pelgupaigaks neile, kes järgivad tema nõuandeid (2. Saamueli 22:31). Ta on andnud meile hoiatavaid näiteid, kus paljastuvad Saatana kavalad ja samas kuritahtlikud võtted. Vaadelgem nüüd kaht näidet Iisraeli rahvast ajal, mil see oli Tõotatud Maa ligi jõudnud (1. Korintlastele 10:11; 2. Korintlastele 2:11).

Tõotatud Maa piiril

Iisraeli rahval õnnestus Moosese juhtimisel Egiptusest põgeneda. Üsna pea jõudsid nad Tõotatud Maa lõunapiirini. Siis läkitas Mooses 12 meest maad kuulama. Kümme ustavusetut maakuulajat tõid kaasa negatiivseid uudiseid, teatades, et Iisrael ei suuda kaananlastest jagu saada, sest need on  „pikakasvulised” ja sõjaliselt tugevad. Millist mõju see iisraellastele avaldas? Lugu räägib sellest, et nad hakkasid Moosese ja Aaroni vastu nurisema, öeldes: „Miks Jehoova viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? ... Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!” (4. Moosese 13:1, 2, 28–32; 14:1–4).

Kujutleda vaid! Need olid needsamad inimesed, kes olid näinud, kuidas Jehoova surus kümne laastava nuhtlusega ning Punase mere ääres sooritatud imeteoga põlvili vägeva Egiptuse, tolle aja maailmariigi. Pealegi oli Tõotatud Maa otse nende ees, nii et neil oli vaja vaid jätkata teed selle poole, otsekui laev liigub lõppsihti tähistava valgusallika suunas. Paraku arvasid nad, et Jehoova pole suuteline tähtsusetuteks linnriikideks lõhenenud Kaananist jagu saama. Millist pettumust küll valmistas selline ustavusetu reageering Jumalale ning kahele vaprale maakuulajale Joosuale ja Kaalebile, kelle arvates oli Kaanan Iisraelile „parajaks palaks”! Oli ju nende kahe käsutuses vahetu teave, sest nad olid Kaananimaa läbi käinud. Kuna rahvas Tõotatud Maale ei läinud, pidid ka Joosua ja Kaaleb aastakümneid kõrbes edasi rändama, ent neil ei tulnud koos ustavusetutega sinna surra. Joosua ja Kaaleb viisid hoopis uue sugupõlve kõrbest välja, et jõuda Tõotatud Maale (4. Moosese 14:9, 30). Sel teisel Tõotatud Maale  mineku üritusel tabas Iisraeli teistsugune katse. Kuidas nende käsi käis?

Moabi kuningas Baalak üritas võltsprohvet Bileami kaudu Iisraeli ära needa. Kuid Jehoova nurjas selle vandenõu, pannes Bileami lausuma needuste asemel õnnistusi (4. Moosese 22:1–7; 24:10). Bileam ei lasknud end sellest heidutada ning otsustas kasutada teist kurja salaplaani, mis pidi tegema Jumala rahva kõlbmatuks saama maad enda valdusse. Kuidas ta seda tegi? Peibutades neid ebamoraalsuse ja Baali kummardamisega. Kuigi üldiselt võttes kukkus ka see kaval plaan läbi, tõi see siiski huku 24 000 iisraellasele. Neil olid ebamoraalsed suhted Moabi naistega ning nad hoidsid Baal-Beori poole (4. Moosese 25:1–9).

Mõelda vaid! Paljud nendestsamadest iisraellastest olid kogenud, kuidas Jehoova oli juhtinud neid turvaliselt läbi „kogu selle suure ja koleda kõrbe” (5. Moosese 1:19). Ja ikkagi andis 24 000 Jumala rahva hulka kuulujat otse oma pärandmaa lävel lihalikele himudele järele ning suri Jehoova käe läbi. Milline hoiatus tänapäeva jumalateenijatele, keda on ootamas ees mõõtmatult suurem pärand!

Oma lõplikus ürituses takistada Jehoova nüüdisaja teenijaid tasu kätte saamast ei vaja Saatan mingeid uudseid võtteid. Sarnaselt strateegiaga, mis rakendus, kui Iisrael oli jõudmas esimest korda Tõotatud Maale, püüab Saatan ikka ja jälle külvata kartust ja kahtlusi, võttes appi kas ähvardused, tagakiusamise või naeruvääristamise. On kristlasi, kes on sellise hirmutamise ohvriks langenud (Matteuse 13:20, 21). Teiseks ajaproovile vastu pidanud salasepitsuseks on inimeste kõlbeline laostamine. On olnud juhtumeid, kus kristlikku kogudusse pugenud inimesed on üritanud moraalselt rikkuda neid, kes on vaimselt nõrgad ning kes ei käi kindlalt Jumala valguses (Juuda 8, 12–16).

Vaimselt küpsetele ja valvsatele inimestele on maailma kiire moraalne allakäik jõuliseks tõendiks Saatana meeleheitliku olukorra kohta. Jah, Saatan teab, et peagi osutuvad ustavad jumalateenijad talle kättesaamatuks. Seega pole kahtlustki, et praegu on aeg, mil meil tuleb Saatana püüete suhtes vaimselt valvsad olla.

Abi vaimselt valvsana püsimiseks

Apostel Peetrus võrdleb Jumala prohvetisõna „lambiga, mis paistab hämaras paigas”, sest selle abil mõistavad kristlased seda, mil moel täitub Jumala eesmärk (2. Peetruse 1:19–21, P 1997). Need, kes kasvatavad endas armastust Jumala Sõna vastu ja sellest pidevalt juhinduvad, kogevad, kuidas Jehoova teeb nende teerajad tasaseks (Õpetussõnad 3:5, 6). Sellised tänulikud inimesed „hõiskavad südamerõõmust”, olles täis lootust, samal ajal kui need, kes Jehoovat ei tunne või kes tema teedelt lahkuvad, peavad lõpuks kogema südamevalu ja meeleheidet (Jesaja 65:13, 14). Seega võime usinalt Piiblit uurides ja õpitut ellu rakendades suunata oma silmad kindlale lootusele, selle asemel et keskenduda praeguse maailma üürikestele rõõmudele.

Vaimse valvsuse säilitamisel on oluline osa ka palvel. Kõneldes praeguse maailmaajastu lõpust, sõnas Jeesus: „Valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” (Luuka 21:34–36). Jeesus innustas tõsiselt palvetama, sest ta teadis, et sel kriitilisel ajal on kaalul igavene elu. Kas sinu palvetes avaldub tuline soov püsida vaimselt täiesti ärkvel?

Ärgem unustagem, et teel pärandi poole võib viimane rännakulõik kõige ohtlikum olla. Seepärast on väga tähtis, et me ei kaotaks silmist valgust, mis võib tagada meie ellujäämise.

Hoidu valetuledest

Purjelaevade aegadel olid eriliseks ohuks kurjad inimesed, kes kasutasid ära kuupaisteta  öid, mil meremeestel oli raske kallast näha. Need mehed võisid süüdata ohtlikel rannalõikudel tulesid, et meelitada laevakapteneid kurssi muutma. Pettuse ohvriks langenuile võis saada osaks laevahukk, laadungi röövimine ja elukaotus.

Saatan, petlik „valguseingel”, ihkab samal kombel röövida Jumala rahvalt häid suhteid Jumalaga. Kurat võib ettevaatamatute altvedamiseks kasutada „valeapostleid” ja ärataganejatest „õiguse abilisi” (2. Korintlastele 11:13–15). Kuid nii nagu valvas ja kogenud kapten ning meeskond ei lasknud end nii kergesti valetuledest petta, ei lase kristlased, kelle „meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel”, end eksitada neist, kes propageerivad väärõpetusi ja kahjulikke filosoofiaid (Heebrealastele 5:14; Ilmutuse 2:2).

Meremeestel oli kaasas laevasõiduteel ettetulevate majakate register. Selles oli toodud ära iga majaka karakteristikud, kaasa arvatud selle ainuomane signaal. „The World Book Encyclopedia” märgib: „Jälgides majaka karakteristikuid ja uurides majakate registrit, teevad meremehed kindlaks, millise majakaga on tegemist – ja selle põhjal ka, kus nad parajasti asuvad.” Samuti Jumala Sõna aitab ausa südamega inimestel näha, milline on õige jumalakummardamisviis ja kes seda taotlevad, seda eriti neil viimseil päevil, mil Jehoova on seadnud selle väärusust palju kõrgemale (Jesaja 2:2, 3; Malakia 3:18). Kirjakoht Jesaja 60:2, 3 toob ära terava kontrasti õige ja vale jumalakummardamise vahel: „Pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Jehoova ja sinu kohal nähakse tema auhiilgust! Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab!”

Kuna miljonid igasugu rahvastest inimesed juhinduvad Jehoova valgusest, ei tule neil sel praegusel viimsel teekonnalõigul kogeda oma usu laevahukku. Selle asemel läbivad nad turvaliselt maailmale veel järele jäänud päevad, et jõuda uue maailma rahusadamasse.

[Allmärkus]

[Pilt lk 15]

Nii nagu meremehed, on ka kristlased petlike valetulede suhtes valvsad