Elulugu

Õppisin kõiges lootma Jehoovale

Jutustab Aubrey Baxter

Ühel laupäeva õhtul aastal 1940 ründasid mind kaks meest ja lõid mu pikali. Kaks politseinikku seisid kõrval, kuid selle asemel et appi tulla, mõnitasid nad mind ning õhutasid raevutsejaid tagant. Sündmused, mis viisid sellise julma kohtlemiseni, said alguse umbes viis aastat varem, kui töötasin kivisöekaevanduses. Jutustan sellest lähemalt.

OLEN sündinud 1913. aastal Austraalia Uus-Lõuna-Walesi osariigi rannikulinnas Swanseas meie pere neljast poisist kolmandana. Kui olin viiene, nakatus meie pere kardetud Hispaania grippi, mis nõudis miljoneid elusid. Õnneks jäime meie kõik ellu. Kuid 1933 aastal tabas meid ometi tragöödia, kui ema 47-aastaselt suri. Ta oli jumalakartlik naine ning oli saanud varem endale piibliuurimise abivahendi, kaheköitelise raamatu „Valgus”, mida Jehoova tunnistajad levitasid.

Mingil ajal töötasin kivisöekaevanduses. Kuna minu töö iseloom oli selline, et kiiretele tööperioodidele järgnesid rahulikumad hetked, siis sain selle raamatu tööle kaasa võtta ja lugeda seda kiivri külge kinnitatud karbiidilambi valgusel. Varsti sai mulle selgeks, et olen leidnud tõe. Hakkasin kuulama Jehoova tunnistajate piibliteemalisi raadiosaateid. Minu suureks rõõmuks köitis Piibli tõde ka mu isa ja vendi.

1935. aastal tabas meie peret järjekordne löök, kui mu noorem vend Billy haigestus kopsupõletikku ja suri. Ta oli kõigest 16-aastane. Sel ajal saime suurt lohutust ülestõusmislootusest (Apostlite teod 24:15). Aja jooksul  pühendasid oma elu Jehoovale ka mu isa ning vanemad vennad Verner ja Harold koos oma naistega. Praeguseks olen oma perest ainsana elus. Samuti on Verneri teine naine Marjorie ja Haroldi naine Elizabeth siiani tegusad Jehoova teenijad.

Õpin lootma Jehoovale

Kohtusin Jehoova tunnistajatega esimest korda 1935. aastal, kui üks ukrainlanna, ratas käekõrval, meie uksele koputas. Järgmisel pühapäeval käisin oma esimesel kristlikul koosolekul ning nädal hiljem läksin koos grupiga teenistusse. Jehoova tunnistaja, kes põlluteenistuskoosolekut juhatas, andis mulle mõned väikesed brošüürid ja saatis mind – minu suureks üllatuseks – üksinda kuulutama! Esimesel uksel olin nii närvis, et oleksin tahtnud maa alla vajuda. Kuid majaisand oli sõbralik ning võttis isegi kirjandust vastu.

Mind mõjutasid väga sellised piiblikohad nagu Koguja 12:1 ja Matteuse 28:19, 20 ning ma tahtsin saada täisajaliseks kuulutajaks, pioneeriks. Isa toetas mu otsust. Kuigi ma polnud veel ristitudki, seadsin endale eesmärgi alustada pioneeritööd 15. juulil 1936. Kui see päeva kätte jõudis, läksin Jehoova tunnistajate Sydney harubüroosse ning mind läkitati koos veel 12 pioneeriga kuulutama Sydney eeslinna Dulwich Hilli. Kaaslased õpetasid mind kasutama käsitsi pööratavat nisujahvatamise veskit, mida pioneerid tol ajal kasutasid, et toidukulude vähendamiseks ise jahu valmistada.

Pioneeritöö metsikul maa-alal

Pärast ristimist, samal aastal, määrati mind Queenslandi keskossa koos kahe teise pioneeri Aubrey Willsi ja Clive Shade’ga. Meie varustuseks oli Aubrey furgoon, mõned jalgrattad, kaasaskantav fonograaf piibliteemaliste kõnede ettemängimiseks, telk, millest sai meie kodu järgmiseks kolmeks aastaks, kolm voodit, laud ja raudpada toidu valmistamiseks. Ühel õhtul, kui oli minu kord süüa teha, üritasin valmistada eriroa köögiviljast ja jahust. Kui aga „hõrgutis” valmis sai, ei suutnud keegi meist seda süüa. Lähedal juhtus olema üks hobune ja ma otsustasin oma roaga teda kostitada. Ta nuusutas seda, vehkis peaga ja kõndis minema. Sellega mu kokandusealased eksperimendid lõppesid.

Aja jooksul otsustasime jagada territooriumi kolmeks osaks ja igaüks pidi töötama ühel, et territoorium kiiremini läbi käia. Sageli olin ma päeva lõpuks meie telgist liiga kaugel ning seetõttu jäin ööbima lahkete külaelanike poole. Kord magasin ühe rantšo külalistetoa luksuslikus voodis, kuid järgmisel ööl känguruküti hurtsiku määrdunud põrandal keset haisvaid loomanahku. Tihti tuli magada ka põõsa all. Ühel niisugusel ööl kuulsin, kuidas minust mõnevõrra eemal kogunesid dingod ning pimedusest kostis nende kõhedusttekitav ulgumine. Pärast unetut ööd sain aga teada, et nad polnud huvitatud mitte minust, vaid läheduses vedelevatest lihajäätmetest.

 Kuulutustöö heliautoga

Kasutasime Jumala Kuningriigi kuulutamiseks valjuhääldiga varustatud autot. Põhja-Queenslandi linnas Townsville’is lubas politsei meil oma heliauto üles seada kesklinnas. Ettemängitud kõned arvatavasti vihastasid mõningaid Päästearmee liikmeid ning nad käskisid meil ära minna. Kui me aga keeldusime, hakkasid viis päästearmeelast meie autot kõigutama. Olin parasjagu autos heli reguleerimas. Kuna meile ei tundunud tark oma õigusi taga nõudma hakata, sõitsime sealt ära niipea, kui mehed tagasi tõmbusid.

Bundabergis laenas üks Piiblist huvitatud mees meile paadi, nii et võisime nüüd lasta sõnumil valjuhääldist kõlada läbi linna voolaval Burnetti jõel. Aubrey ja Clive olid valjuhääldiga varustatud paadis ning mina jäin üüritud saali. Sel õhtul kostus üle Bundabergi võimsalt salvestis Jehoova tunnistajate peakorteri venna Joseph Rutherfordi kõnest, mis kuulutas jõulist Piibli sõnumit. Kahtlemata oli see põnev aeg, mis nõudis Jumala rahvalt julgust ja usku.

Sõda toob lisaraskusi

Kohe pärast Teise maailmasõja algust septembris 1939 käsitles 1. novembri „Vahitorn” teemat sellest, mida tähendab kristlik erapooletus poliitika ja sõja suhtes. Kui kasulikuks küll osutus hiljem mulle see ajakohane materjal! Pärast kolme aastat koos teenimist viis uus ülesanne meid Aubrey ja Clive’iga lahku. Mind määrati reisivaks ülevaatajaks Põhja-Queenslandi. See oli ülesanne, mis pani sageli proovile minu lootuse Jehoova peale.

1940. aasta augustis külastasin Townsville’i kogudust. Seal oli neli pioneeri: Percy ja Ilma Iszlaub * ning vend-õde Norman ja Beatrice Bellotti. Kuus aastat hiljem sai Beatrice’ist minu abikaasa. Ühel laupäeva õhtul, kui meie grupp oli lõpetanud tänavakuulutustöö, toimus vahejuhtum, millest alguses rääkisin. See ülekohus siiski ainult kannustas mind Jehoova teenistuses.

Kaks pioneerõde, Una ja Merle Kilpatrick, tegid põhjas väga tublit kuulutustööd. Kord pärast seda, kui olin veetnud mõnusa päeva koos nendega teenistuses, küsisid nad, kas saaksin viia nad paadiga üle jõe, kus elas üks huvilistest perekond. See tähendas ujuda paadi kinnituskohta, mis oli teisel kaldal, sõuda tagasi ning viia õed üle. Kui ma aga paadini jõudsin, siis nägin, et aerud on puudu. Hiljem selgus, et vastased olid need ära peitnud. See vemp meid aga ei peatanud. Olin olnud aastaid vetelpäästja ning veel siiani hea ujuja. Sidusin ankruköie ümber vöö, ujusin paati sikutades tüdrukute juurde ja vedasin nad üle jõe. Jehoova õnnistas meie ponnistusi, sest aja möödudes hakkas see pere Jehoovat teenima.

Jehoova kaitse varjus

Turvalisuse eesmärgil oli allpool Innisfaili linna üles seatud teetõke. Kuna ma olin sinna  linna sisse kirjutatud, siis sain taotleda sissesõiduluba, mis osutus väga kasulikuks, kui harubüroo vennad seda paika külastasid. Et saada vennad teetõkkest läbi, pidin peitma nad oma auto tagaistme all olevasse kasti.

Sel ajal sai bensiini normi järgi ja seepärast olid paljud sõidukid varustatud gaasigeneraatoriga, mis töötas puusöega. Niisiis sõitsin tavaliselt öösel, puusöekotid kuhjatud peidiku peale, kus vend end varjas. Kui ma teetõkke taga peatusin, püüdsin juhtida valvurite tähelepanu kõrvale sellega, et hoidsin autol tuurid üleval ja hoolitsesin selle eest, et söepunker oleks tuline. „Kui ma mootori seisma jätan, siis läheb gaasi-õhu segu tasakaalust välja ja uuesti käivitamine on väga raske!” hüüdsin ühel sellisel korral valvuritele. Kuumus, müra ja suits olid valvuritele nii eemalepeletavad, et nad vaatasid auto kiiresti üle ja lasid mul edasi sõita.

Noil päevil olin määratud organiseerima Townsville’i Jehoova tunnistajate konventi. Toitu sai normi järgi ja selleks et oma osa kätte saada, oli nõutav vastava ametniku luba. Tol ajal olid meie kristlikud vennad neutraalsuse pärast vangis. Kui nüüd mulle anti ülesanne ametnikuga kohtuda, siis mõtlesin endamisi, et kas see on ikka tark tegu või ajab hoopis vastasel harja punaseks. Tegutsesin siiski nii, nagu mind oli juhendatud.

Ametnik, kes istus imposantse laua taga, palus ka minul istuda. Kui ma talle oma tulemise eesmärki selgitasin, ta jäigastus ja vaatas mind pikalt kalgi pilguga. Siis hingas ta vabamalt ning küsis: „Kui palju toitu te siis tahate?” Andsin talle lehe, kus oli kirjas toiduainete miinimumkogus. Ta uuris seda ja ütles: „Tundub, et seda on vähe. Võiks olla poole rohkem.” Väljusin tema kabinetist ja tänasin kogu südamest Jehoovat, kes oli andnud mulle järjekordse õppetunni Temale lootmises.

Jaanuaris 1941 keelustati Austraalias Jehoova tunnistajate tegevus. Paljud inimesed hakkasid meisse kahtlustavalt suhtuma ja meid isegi Jaapani spioonideks pidama. Ükskord ründas kaks autotäit politseinikke ja sõdureid Kuningriigi farmi, mis asus Atherton Plateaus’s oleval maatükil, mille olime toidu kasvatamiseks ostnud. Nad otsisid prožektorit, millega me väidetavalt vaenlastele signaali anname. Meid koguni süüdistati, et kasvatame maisi niisugustes rivides, mis paistab ülalt lennukilt vaadates mingi koodina. Loomulikult selgus, et kõik sellised süüdistused on valed.

Keelu tõttu olime kirjanduse kättetoimetamisel väga ettevaatlikud ja leidlikud. Näiteks kui anti välja raamat „Lapsed”, sain Brisbane’is kastitäie raamatuid, sõitsin rongiga põhja poole ning jätsin raamatuid rongipeatustesse, kus kandis oli kogudus. Et politseinikel ega sõjaväeinspektoritel ei tekiks soovi rongis olevat kasti avada, olin võtnud kaasa ketassae tera, mille kinnitasin enne rongist väljumist kirjanduskasti peale. See lihtne, kuid kaval taktika ei vedanud kunagi alt. 1943. aasta juunis tuli aga Jehoova rahvale suur kergendus, kui tühistati meie tööle seatud keeld, mida üks kohtunik kirjeldas kui „meelevaldset, läbimõtlematut ja rõhuvat”.

Kutse sõjaväeteenistusse

1942. aastal kutsuti Aubrey Willsi, Norman Bellottit ja mind sõjaväeteenistusse. Aubreyd ja Normani kutsuti välja nädal varem kui mind ja neile määrati kuuekuuline vanglakaristus. Tol ajal konfiskeeriti postkontoris „Vahitornid”, mis olid adresseeritud neile, keda teati olevat Jehoova tunnistajad, mitte aga need, mis olid saadetud teistele tellijatele. Meie ülesanne oli leida keegi nendest inimestest, kes oma tellimusest ilma ei jäänud, teha tema ajakirjadest koopiad ja jagada need siis kaastunnistajatele. Selliselt saime pidevalt vaimset toitu.

Kui tuli otsus minu kuuekuulise vanglakaristuse kohta, milleks ma juba valmis olin, kaebasin selle viivitamata edasi, nagu mind Sydney harubüroost oli juhendatud. Meie  eesmärk oli võita aega, kuni keegi teine määratakse minu ülesannete eest hoolt kandma. Ma kasutasin oma vabadust nii, et külastasin 21 venda, kes olid vangis Põhja-Queenslandis. Suurem jagu neist oli samas vanglas ning vanglaülem ei sallinud neid. Kui ma juhtisin ta tähelepanu sellele, et teiste religioonide liikmed võivad oma usukaaslasi külastada, sattus ta raevu ja karjus: „Kui mul oleks voli, käsiksin kõik Jehoova tunnistajad ritta panna ja maha lasta!” Valvurid saatsid mind rutuga välja.

Kui minu edasikaebamine arutlusele võeti, sain ma seadusega ettenähtud õigusabi. Õigupoolest aga tegelesin ma oma juhtumiga ise, mis tähendas tugevat toetumist Jehoovale. Tema omakorda ei valmistanud mulle pettumust (Luuka 12:11, 12; Filiplastele 4:6, 7). Minu hämmastuseks oli edasikaebamine edukas, sest minu kohta olevatest süüdistuspaberitest leiti vigu.

Aastal 1944 määrati mind suurele territooriumile, mis hõlmas tervet Lõuna-Austraaliat, Victoria osariigi põhjaosa ja Uus-Lõuna-Walesi osariigi linna Sydneyt. Järgmisel aastal hakati kogu maailmas pidama avalikke kõnesid. Iga kõneleja valmistas ette kõne, mis põhines leheküljepikkusel etteantud kõneplaanil. Pidada tunnipikkune kõne, oli suur väljakutse, kuid me läksime edasi täies lootuses Jehoova peale ja ta õnnistas meid.

Abielu ja uued ülesanded

1946. aasta juulis abiellusin Beatrice Bellottiga ning me teenisime koos pioneeridena. Koduks oli meil vineerist autoelamu. 1950. aasta detsembris sündis meie ainus laps, tütar Jannyce. Tegime pioneeritööd mitmes paigas, sealhulgas Uus-Lõuna-Walesis asuvas Kempsey linnakeses, kus olime ainsad Jehoova tunnistajad. Igal pühapäeval läksime sealsesse rahvamajja ja ma olin valmis pidama avalikku kõnet, mida olime lendlehtedega reklaaminud. Mõne kuu jooksul olime rahvamajas vaid Beatrice’i ja meie väikse tütrekesega kolmekesi. Peagi aga hakkas inimesi vähehaaval juurde tulema. Nüüdseks on Kempseys kaks tugevat kogudust.

Kui Jannyce oli kahene, seadsime sisse oma kodu Brisbane’is. Kui tütar kooli lõpetas, teenisime neli aastat kogu perega pioneeridena Uus-Lõuna-Walesi linnas Cessnockis ja seejärel pöördusime tagasi Brisbane’i, et hoolitseda Beatrice’i haige ema eest. Praegu on mul eesõigus teenida kogudusevanemana Chermside’i koguduses.

Täname mõlemad Beatrice’iga Jehoovat tema paljude õnnistuste eest, sealhulgas selle eest, et oleme saanud aidata 32 inimesel teda tundma õppida. Olen Jehoovale nii tänulik oma armsa naise eest, kes on küll õrn ja leebe, kuid ometi kartmatu võitleja Piibli tõe eest. Tema armastus ja usaldus Jumala vastu, tema vaimselt selge silm, on teinud temast tõeliselt tubli naise ja ema (Matteuse 6:22, 23; Õpetussõnad 12:4). Koos Beatrice’iga võin öelda kogu südamest: „Õnnistatud on mees, kes loodab Jehoova peale, kelle lootus on Jehoova!” (Jeremija 17:7).

[Allmärkus]

[Pilt lk 9]

Kasutasime seda valjuhääldiga varustatud autot Põhja-Queenslandis

[Pilt lk 10]

Aitan õdesid Kilpatrickuid, kui nad on oma autoga hädas vihmaperioodil Põhja-Queenslandis

[Pilt lk 12]

Meie pulmapäeval