Kas sa kasutad võimalusi rääkida oma uskumustest?

„KAS absoluutne tõde on olemas?” Poolas toimus sellise teemaga üleriigiline esseekonkurss. Konkursijuhendites oli kirjas: „Me ei otsi absoluutset tõde. Mitte kellelegi pole seda vaja. Tegelikult polegi seda olemas.” 15-aastane keskkooliõpilane Agata, kes on Jehoova tunnistaja, otsustas kasutada võimalust ning kirjutada oma usulistest tõekspidamistest.

Kõigepealt palus Agata Jehoovalt juhatust ning seejärel hakkas esseeks materjali koguma. Ta leidis sobiva teemaga artikli 1995. aasta 1. juuli „Vahitornist”. Agata tsiteeris küsimust, mille Pontius Pilaatus Jeesusele esitas: „Mis on tõde?” (Johannese 18:38). Neiu selgitas, et see küsimus peegeldas Pilaatuse küünilist hoiakut, justkui oleks ta öelnud: „Tõde? Mis see veel on? Seda pole ju olemas.” Agata kirjutas, et see Pilaatuse küsimus meenutas talle essee kirjutamiseks antud juhiseid.

Seejärel arutas ta selle üle, kuidas tekkis relativism – teooria, mille kohaselt see, mis ühe inimese meelest on õige, võib teise meelest olla väär ning tegelikult võib mõlemal olla „õigus”. Agata tõstatas selliseid küsimusi nagu: kes meist julgeks lennukiga lennata, kui ta poleks veendunud, et aerodünaamika seadused on absoluutne tõde? Seejärel juhtis ta tähelepanu Piiblile, kirjutades: „Jumala Sõnale võib toetuda sellepärast, et see rajaneb kindlatel faktidel.” Tütarlaps väljendas oma lootust, et neil, kes siiral meelel absoluutset tõde otsivad, on küllalt kannatlikkust, et seda leida.

Agata sai essee eest eridiplomi ning tal avanes ka võimalus pidada tervele klassile ettekanne. Mitmed koolikaaslased võtsid vastu kutse uurida Piiblit. Agatal on hea meel, et ta kasutas võimalust jagada oma uskumusi teistega. Kui oleme alati valmis oma usust rääkima, võib see kanda head vilja. Milliseid võimalusi on sinul oma uskumustest rääkida?