„Riietuge” alandlikkusega

SAULUS oli pärit tuntud linnast. Ta oli sündinud Rooma kodanikuna ning kuulus arvatavasti prominentsesse perekonda. Samuti oli ta saanud parima hariduse, mida esimesel sajandil oli üldse võimalik saada, ta valdas vähemalt kahte keelt ning kuulus tuntud juudi usurühma: variseride hulka.

Saulus oli õppinud vaatama tavalistele inimestele ülevalt alla ning endast liiga palju arvama (Luuka 18:11, 12; Apostlite teod 26:5). Variserid pidasid end teistest paremaks, olid tähtsust täis ning armastasid meelitavaid tiitleid (Matteuse 23:6, 7; Luuka 11:43). Selliste inimestega läbikäimine tegigi Sauluse tõenäoliselt ülbeks. Me teame, et ta oli suur kristlaste tagakiusaja. Aastaid hiljem, kui ta ise oli saanud kristlaseks, ütles ta, et oli varem olnud „pilkaja ja tagakiusaja ja vägivaldne” (1. Timoteosele 1:13).

Jah, Saulus sai kristlaseks, apostel Pauluseks, ning tema isiksus muutus täielikult. Kristliku apostlina tunnistas ta alandlikult, et on „kõige vähem kõigi pühade seas” (Efeslastele 3:8). Ta oli hea kuulutaja, kuid ei võtnud selle eest au endale. Paulus andis kõik au Jumalale (1. Korintlastele 3:5–9; 2. Korintlastele 11:7). Ja Paulus oli ka see, kes õhutas oma kaaskristlasi: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega” (Koloslastele 3:12, P 1997, meie kursiiv).

Kas see nõuanne on kohane ka 21. sajandil? Kas  alandlik tasub olla? Kas alandlikkus võib tõesti näidata inimese tugevust?

Kas Kõikvõimas Looja on alandlik?

Esiteks tuleks mõelda, kuidas Jumal alandlikkusesse suhtub. Miks? Sest tema on Kõigekõrgem ja meie Looja. Erinevalt Jumalast tuleb meil tunnustada oma piire. Me sõltume temast. „Kõigevägevam – temani me ei jõua, tema on suur jõult,” ütles muistsel ajal elanud tark mees Eliihu (Iiob 37:23). Juba ainuüksi määratu universumi olemasolu üle mõtisklemine peaks meid alandlikuks tegema. „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake,” kutsub üles prohvet Jesaja. „Kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” (Jesaja 40:26.)

Peale selle aga, et Jehoova on kõikvõimas, on ta ka alandlik. Kuningas Taavet palvetas tema poole: „Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus [„alandlikkus”, UM] teeb mind suureks!” (2. Saamueli 22:36). Jumal on alandlik selles mõttes, et ta tunneb muret nende inimeste pärast, kes püüavad talle meelepärased olla, ning ta on nende vastu armuline. Piltlikult öeldes tuleb Jehoova taevast alla, et teha jumalakartlikele inimestele head (Laul 113:5–7).

Lisaks väärtustab Jehoova alandlikkust ka oma teenijate juures. Apostel Peetrus kirjutas: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!” (1. Peetruse 5:5). Üks piiblikirjutaja märkis, kuidas Jumal suhtub ülbusesse: „Iga südamest ülbe on Jehoova meelest hirmus” (Õpetussõnad 16:5). Kuidas näitab aga alandlikkus inimese tugevust?

Mida alandlikkus ei tähenda

Alandlikkus ei tähenda seda, et inimene peab laskma end alandada. Muistsetes kultuurides peeti üldiselt alandlikuks inimeseks orja: lömitavat, armetut ja haletsusväärset olendit. Piibel aga rõhutab, et alandlikkus toob au. Näiteks kirjutas üks tark mees: „Alandlikkuse ja Jehoova kartuse tasu on rikkus, au ja elu!” (Õpetussõnad  22:4). Ja Laulust 138:6 võime lugeda: „Jehoova on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära!”

See, et inimene on alandlik, ei tähenda, et tal pole mingeid võimeid või et ta ei suuda midagi saavutada. Näiteks ei eitanud Jeesus Kristus kunagi seda, et ta on Jehoova ainusündinud Poeg, ega vähendanud oma teenistuse tähtsust siin maa peal (Markuse 14:61, 62; Johannese 6:51). Ent Jeesus oli alandlik, andes oma tegude eest au Isale ning kasutades oma jõudu teiste teenimiseks ja aitamiseks, mitte aga et kellegi üle valitseda või kedagi rõhuda.

Märk tugevusest

Kahtlemata sai Jeesus oma kaasaegsete seas tuntuks oma vägevate tegude poolest (Apostlite teod 2:22). Ometi oli ta mõningate silmis „kõige alam inimene” (Taaniel 4:14). Peale selle, et ta elas tagasihoidlikult, õpetas ta ka korduvalt alandlikkuse väärtust (Luuka 9:48; Johannese 13:2–16). Alandlikkus ei teinud teda aga nõrgaks. Ta oli kartmatu, kui kaitses oma Isa nime ja täitis temalt saadud ülesannet (Filiplastele 2:6–8). Piiblis on kujutatud Jeesust koguni julge lõvina (Ilmutuse 5:5). Jeesuse eeskuju näitab, et alandlikkus on iseloomutugevus.

Kui püüame arendada endas tõelist alandlikkust, näeme, et see nõuab suuri pingutusi. See tähendab, et meil tuleb alati täita Jumala tahet, mitte aga minna kergema vastupanu teed ega anda järele meelelistele soovidele. Alandlikkuse arendamine nõuab moraalset tugevust, sest me peame jätma isiklikud huvid teisele kohale, et teenida isetult Jehoovat ja teisi inimesi.

Mida head toob alandlikkus?

Alandlikkus tähendab seda, et me pole uhked ega eneseimetlejad. Alandlikkus tuleneb oma tugevate ja nõrkade külgede, edu ja ebaõnnestumiste realistlikust hindamisest. Paulus andis selle kohta head nõu, kui kirjutas: „Ma ütlen igaühele teie seast, et ta ei mõtleks endast rohkem, kui on vaja mõelda, vaid mõtleks terve mõistusega” (Roomlastele 12:3, UM). Igaüks, kes seda nõuannet järgib, näitab, et ta on alandlik.

Alandlikkus ilmneb ka selles, kui seame teiste huvid enda omadest ettepoole. Paulus andis Jumala inspiratsiooni all olles kristlastele nõu, et nad ei teeks midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvaksid alanduses üksteist ülemaks kui iseennast (Filiplastele 2:3). See on kooskõlas Jeesuse käsuga oma järelkäijatele: „Kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija. Sest kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse” (Matteuse 23:11, 12).

Jah, Jumal ülendab alandlikke inimesi. Ka jünger Jakoobus rõhutas seda, kui kirjutas: „Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!” (Jakoobuse 4:10). Kes ei sooviks, et Jumal teda ülendaks?

Alandlikkuse puudumine on tekitanud inimgruppide ja üksikisikute vahel palju rahutust ja riidu. Alandlikkusel on aga hea mõju. Nii võime kogeda Jumala heakskiitu  (Miika 6:8, P 1997). Võime tunda ka meelerahu, sest alandlik inimene on palju suurema tõenäosusega õnnelik ja rahulolev kui uhke inimene (Laul 101:5). Ka meie suhted pereliikmete, sõprade, töökaaslaste ja teiste inimestega on paremad. Alandlikud inimesed ei ole ebasõbralikud ega nõudlikud ning tänu sellele suudavad nad vältida kergesti vihastumist, teistest võõrdumist, vimmapidamist ja kibedust (Jakoobuse 3:14–16).

Alandlikkuse arendamine aitab tõepoolest hoida teistega häid suhteid. See aitab meil toime tulla selles isekas ja võistlusvaimu täis maailmas tekkivate probleemidega. Jumala abiga suutis apostel Paulus saada jagu ülbusest ja uhkusest. Nii peaksime ka meie ohjeldama kalduvust olla ülbed või pidada end teistest paremaks. „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!” hoiatab Piibel (Õpetussõnad 16:18). Kui jäljendame Pauluse eeskuju ja soovitusi, näeme, kui tark on riietada end alandlikkusega (Koloslastele 3:12, P 1997).

[Pilt lk 4]

Paulus sai võitu ülbusest ja uhkusest

[Pilt lk 7]

Alandlikkus aitab meil teistega häid suhteid hoida

[Pildi allikaviide lk 5]

Anglo-Australian Observatory/David Malin Images