Luukas – armastatud kaastööline

OLI aasta 65 m.a.j. Sündmuskohaks oli Rooma. Luukas teadis, millega ta riskib, kui tuleb välja, et ta on apostel Pauluse sõber, kes oli sel ajal usu pärast kohtu all. Tundus, et Paulusele määratakse surmanuhtlus. Kuid just sel kriitilisel ajal oli Luukas – ja ainult tema – apostli juures (2. Timoteosele 4:6, 11).

Nimi Luukas on Piibli lugejatele tuttav, sest evangeelium, mille ta kirjutas, kannab tema nime. Luukas reisis pikki vahemaid koos Paulusega, kes kutsus teda ’armsaks arstiks’ ja „kaastööliseks” (Koloslastele 4:14; Fileemonile 24). Pühakirjas on vähe informatsiooni Luuka kohta. Tema nime on mainitud vaid kolmel korral. Siiski, kui uurid seda, mis Luuka kohta on teada, hakkad tõenäoliselt ka sina Pauluse sarnaselt sellest ustavast kristlasest lugu pidama.

Kirjutaja ja misjonär

Nii Luuka evangeelium kui Apostlite tegude raamat on kirjutatud Teofilosele, mis viitab sellele, et need mõlemad Jumala inspireeritud raamatud kirjutas Luukas (Luuka 1:3). Luukas ei väida, et ta on tunnistajaks Jeesus Kristuse teenistusele. Luukas ütleb hoopis, et ta on saanud informatsiooni pealtnägijatelt, ning ta on „arvanud heaks algusest peale kõike hoolega uurida” (Luuka 1:1–3). Tõenäoliselt sai Luukasest Kristuse järgija millalgi pärast nelipüha aastal 33 m.a.j.

Mõned arvavad, et Luukas oli pärit Süüria Antiookiast. Nad märgivad, et Apostlite tegude raamatus on detaile selles linnas toimunud sündmuste kohta ning et selles raamatus on seitsmest „hea tunnistusega” mehest ühe kohta öeldud „juudiusku pöördunud antiohlane”, samas pole mainitud linnasid, kust olid pärit ülejäänud kuus meest. Loomulikult ei saa me selle põhjal kindlalt väita, justkui pööraks Luukas sellega erilist tähelepanu Antiookiale kui oma kodulinnale (Apostlite teod 6:3–6).

Kuigi Luukast pole Apostlite tegude raamatus nimetatud, on mõningates lõikudes kasutatud asesõnu „me”, „meie” ja „meid”, mis viitavad sellele, et ta ise oli nii mõnegi sündmuse juures, mida raamatus on kirjeldatud. Kui Luukas kirjeldab reisi, mille võtsid ette Paulus ja tema kaaslased Väike-Aasias, ütleb ta: „Nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse.” Paulus sai Troases nägemuse Makedoonia mehest, kes palus tungivalt: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!” Luukas lisab: „Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse” (Apostlite teod 16:8–10, meie kursiiv). Üleminek sõnalt „nad” sõnale „meie” annab vihje, et Luukas liitus Pauluse seltskonnaga Troases. Sealtpeale kirjeldab Luukas kuulutustööd Filipis meie-vormis, mis viitab sellele, et ka tema osales selles. Luukas kirjutab: „Hingamispäeval me läksime linnast välja jõe äärde, kus neil oli kombeks käia palvusel, ja istusime maha ning kõnelesime  naistele, kes olid kokku tulnud.” Tulemuseks oli see, et Lüüdia ja kogu tema pere võttis vastu hea sõnumi ning ristiti (Apostlite teod 16:11–15).

Filipis kohtasid nad ootamatult vastupanu, kuna Paulus tervendas seal ühe teenijatüdruku, kes ennustas, sest tema sees oli „lausuja vaim”. Kui tüdruku isandad nägid, et nende kasusaamisallikat pole enam, süüdistasid nad Paulust ja Siilast, mistõttu neid peksti ja nad vangistati. Luukast ilmselt kinni ei võetud, kuna ta kirjeldab oma kaaslaste raskeid katsumusi kolmandas isikus. Kui nad vabaks said, siis „nad [Paulus ja Siilas] kinnitasid neid [vendi] ja läksid ära”. Luukas läheb meie-vormi peale üle uuesti ainult siis, kui Paulus tuleb hiljem Filipist tagasi (Apostlite teod 16:16–40; 20:5, 6). Võib-olla Luukas oli jäänud Filipisse, et sealse töö järele vaadata.

Informatsiooni kogumine

Kuidas hankis Luukas materjali evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu jaoks? Apostlite tegude raamatu meie-vormis osad – need, kus Luukas end jutustusse lisas – viitavad, et ta oli Pauluse kaaslane Filipist Jeruusalemmani, kus apostel taas vangistati. Sel teekonnal olid Paulus ja tema kaaslased mõnda aega Kaisareas evangeeliumikuulutaja Filippuse juures (Apostlite teod 20:6; 21:1–17). Ülestähenduste jaoks varajase misjoniteenistuse kohta Samaarias saigi Luukas ilmselt informatsiooni Filippuse käest, kes oli olnud sealse kuulutustöö esirinnas (Apostlite teod 8:4–25). Aga kellelt veel Luukas informatsiooni sai?

Kahe aasta jooksul, mil Paulus oli Kaisareas vangistuses, oli Luukal tõenäoliselt võimalus teha uurimistööd evangeeliumi kirjutamise jaoks. Lähedalasuvas Jeruusalemmas võis ta järele uurida Jeesuse põlvnemisliini. Luukas pani kirja paljud Jeesuse elu ja teenistust puudutavad sündmused, mida võib leida ainuüksi tema evangeeliumist. Üks õpetlane on leidnud koguni 82 sellist ainulaadset salmi.

Võimalik, et Luukas sai Johannese sünni kohta infot Eliisabetilt, Ristija Johannese emalt. Üksikasju Jeesuse sünni ja varajaste eluaastate kohta sai ta tõenäoliselt Jeesuse emalt Maarjalt (Luuka 1:5–2:52). Võib-olla  Peetrus, Jakoobus või Johannes rääkis Luukale imest kalapüügil (Luuka 5:4–10). Ainult Luuka evangeeliumis on kirjas mõningad Jeesuse tähendamissõnad, näiteks halastajast samaarlasest, kitsast uksest, kaotsiläinud drahmirahast, kadunud pojast ning rikkast mehest ja Laatsarusest (Luuka 10:29–37; 13:23, 24; 15:8–32; 16:19–31).

Luukas oli inimestest väga huvitatud. Ta kirjutas Maarja puhastusohvri toomisest, lese poja ülesäratamisest ja sellest, kuidas üks naine võidis Jeesuse jalgu. Luukas mainib naisi, kes teenisid Kristust, ning ütleb, et Marta ja Maarja olid Jeesuse vastu külalislahked. Luuka evangeelium jutustab, kuidas tervendati üks küürus naine, vesitõbine mees ja kümme pidalitõbist. Luukas räägib meile väikest kasvu Sakkeusest, kes ronis Jeesuse nägemiseks puu otsa, ning täheldas, et Jeesuse kõrvale postilelöödud kurjategijal oli kahetsev hoiak. (Luuka 2:24; 7:11–17, 36–50; 8:2, 3; 10:38–42; 13:10–17; 14:1–6; 17:11–19; 19:1–10; 23:39–43.)

On tähelepanuväärne, et Luuka evangeelium mainib vigastatud mehe haavade ravimist Jeesuse tähendamissõnas halastajast samaarlasest. Ilmselt arstliku huvi tõttu kirjutas Luukas üles Jeesuse kirjelduse sellest, milliseid vahendeid halastaja samaarlane kasutas, sealhulgas veini kui antiseptikut, leevendava toimega õli ja haavasidet (Luuka 10:30–37).

Vangistatud Pauluse kaaslane

Luukas oli mures Pauluse pärast. Kui Paulus Kaisareas vangis oli, käskis Rooma prokuraator Feeliks „mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast” (Apostlite teod 24:23). Tõenäoliselt käis ka Luukas teda aitamas. Kuna Pauluse tervis polnud alati hea, võis tema eest hoolitsemine olla üks viis, kuidas armastatud arst teda aitas (Koloslastele 4:14; Galaatlastele 4:13).

Kui Paulus nõudis, et tema kohtuasja arutaks keiser, saatis Rooma prokuraator Festus apostli Rooma. Luukas oli vangi ustav kaaslane pikal teekonnal Itaaliasse ja pani kirja elava aruande merehädast, millesse nad sattusid (Apostlite teod 24:27; 25:9–12; 27:1, 9–44). Kui Paulus oli Roomas koduarestis, kirjutas ta mitu inspireeritud kirja, millest kahes ta viitas Luukale (Apostlite teod 28:30; Koloslastele 4:14; Fileemonile 24). Tõenäoliselt kirjutas Luukas just selle kaheaastase perioodi jooksul Apostlite tegude raamatu.

Pauluse elukohas Roomas käis vilgas vaimne tegevus. Luukas pidas seal ühendust teiste Pauluse kaastöölistega – Tühhikose, Aristarhose, Markuse, Justuse, Epafrase ja Oneesimosega, kui mainida vaid mõningaid (Koloslastele 4:7–14).

Pauluse teise vangistuse ajal, kui ta aimas ette peatset surma, oli ustav ja julge Luukas tema kõrval, kuigi teised olid Pauluse maha jätnud. Luukas tõenäoliselt riskis enda vabadusekaotusega. Võib-olla tähendas Luukas Pauluse kirjamehena üles sõnad: „Luukas üksi on mu juures.” Pärimuse järgi raiuti peagi pärast seda Paulusel pea maha (2. Timoteosele 4:6–8, 11, 16).

Luukas oli ennastohverdav ja tagasihoidlik. Ta ei uhkeldanud oma teadmistega ega püüdnud teiste tähelepanu saada. Jah, ta oleks võinud elus edasi püüelda arstina, kuid ta otsustas edendada Kuningriigi huve. Nagu Luukas, kuulutagem ka meie isetult head sõnumit ja teenigem alandlikult Jehoovat tema austuseks (Luuka 12:31).

[Kast lk 19]

KES OLI TEOFILOS?

Luukas adresseeris oma evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu Teofilosele. Luuka evangeeliumis on teda kutsutud „kõrgeauliseks Teofiloseks” (Luuka 1:3). Tiitliga „kõrgeauline” pöörduti prominentse ja jõuka isiku poole ning kõrgete ametnike poole Rooma valitsuses. Apostel Paulus pöördus sarnasel viisil Festuse poole, kes oli Rooma prokuraator Juudamaal (Apostlite teod 26:25).

Ilmselt oli Teofilos kuulnud sõnumit Jeesusest ja oli sellest huvitatud. Luukas lootis, et tema evangeeliumi ülestähendus aitab Teofilosel õppida „tundma nende asjade kindlat tõde, mida sulle [Teofilosele] on õpetatud” (Luuka 1:4).

Kreeka õpetlase Richard Lenski sõnul on ebatõenäoline, et Teofilos oli usklik, kui Luukas teda „kõrgeauliseks” kutsus, sest „üheski kristlikus kirjutises ... pole kunagi kaaskristlast sellise auväärse tiitliga kutsutud”. Kui Luukas hiljem Apostlite tegude raamatu kirjutas, ei kasutanud ta tiitlit „kõrgeauline”, vaid ütles lihtsalt „Teofilos” (Apostlite teod 1:1). Lenski teeb sellest järelduse: „Kui Luukas kirjutas Teofilosele oma evangeeliumi, polnud too auväärne mees veel kristlane, kuid tal oli suur huvi kristlike asjade vastu; kui aga Luukas saatis talle Apostlite tegude raamatu, oli Teofilosest saanud uskupöördunu.”