Muistsed potikillud kinnitavad Piibli ülestähendusi

PIIBEL on Jumala inspireeritud Sõna (2. Timoteosele 3:16). Kõik, mida see ütleb inimeste, paikade ning religioosse ja poliitilise olukorra kohta muistsetel aegadel, on täpne. Pühakirja autentsus ei sõltu mingilgi määral arheoloogilistest avastustest, kuigi sellised leiud kinnitavad Piiblis kirjasolevat või valgustavad meie arusaamu sellest.

Kõige arvukamalt on muistsetest paikadest arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud potikilde. Neid katkiläinud saviesemete tükke nimetatakse ka ostrakonideks, mis kreeka keeles tähendabki ’savinõu kild’. Savinõude tükke kasutati odava kirjutusmaterjalina paljudes paikades Lähis-Idas, sealhulgas Egiptuses ja Mesopotaamias. Ostrakone kasutati lepingute, arvete, hinna ja muu ülestähendamiseks, nii nagu tänapäeval kasutatakse märkmelehti ja paberit. Tavaliselt kirjutati ostrakonile tindiga ning teksti hulk varieerus ühest sõnast kuni mitme rea või veeruni.

Arheoloogilistel väljakaevamistel Iisraelis on avastatud palju piibliaegseid ostrakone. Kolm kollektsiooni, mis on dateeritud 7. ja 8. sajandisse e.m.a, on äratanud erilist huvi, kuna need kinnitavad mitmesuguseid ajaloolisi üksikasju, mis on kirjas Piiblis. Need on Samaaria, Aradi ja Laakise ostrakonid. Vaadelgem lähemalt igat kollektsiooni.

Samaaria ostrakonid

Samaaria oli põhjapoolse, kümnest suguharust koosneva Iisraeli kuningriigi pealinn, kuni assüürlased vallutasid selle aastal 740 e.m.a. Samaaria tekke kohta teatab 1. Kuningate 16:23, 24: „Juuda kuninga Aasa kolmekümne esimesel aastal [947 e.m.a] sai Omri ... Iisraeli kuningaks ... Ta ostis Semerilt kahe hõbetalendi eest Samaaria mäe; ta ehitas mäe peale linna ja nimetas linna, mille ta oli ehitanud, Samaariaks.” See linn eksisteeris kuni Rooma ajani, mil see nimetati ümber Sebasteks. Lõplikult kadus see linnana olemasolust 6. sajandil m.a.j.

Arheoloogid leidsid 1910. aastal muistse Samaaria asukohas tehtud väljakaevamistel ostrakonide kollektsiooni, mille nad dateerisid 8. sajandisse e.m.a. Neil savikildudel olid üles tähendatud õli- ja veinilaadungid, mis jõudsid Samaariasse ümbruskonna eri paigust. Seda leidu kommenteerides kirjutab raamat „Ancient Inscriptions–Voices From the Biblical World”: „1910. aastal leitud 63 ostrakoni ... [on] õigustatult arvatud kõige tähtsamate epigraafiliste [kirjalike] materjalide kollektsioonide hulka, mis on säilinud muistsest Iisraelist. Samaaria ostrakonide tähtsus ei tulene mitte nende sisust, ... vaid pigem sellest, et neis esineb suur hulk iisraellaste isikunimesid, suguvõsa nimesid ja geograafilisi nimetusi.” Kuidas kinnitavad need nimed Piibli ülestähenduste üksikasju?

Kui iisraellased vallutasid Tõotatud Maa ja jaotasid selle suguharude vahel, jäi Samaaria Manasse suguharu alale. Joosua 17:1–6 järgi määrati Manasse pojapoja Gileadi kaudu Manasse kümnele järeltulijale selles  piirkonnas maavaldused. Need olid Abieser, Heelek, Asriel, Sekem ja Semida. Kuuendal meessoost järglasel Heeferil ei olnud pojapoegi, vaid viis pojatütart – Mahla, Noa, Hogla, Milka ja Tirsa –, ning igaüks neist sai endale maaomandi (4. Moosese 27:1–7).

Samaaria ostrakonides on mainitud neist seitsme suguvõsa nimed – kõik viis Gileadi poega ja kaks Heeferi pojatütart: Hogla ja Noa. „Samaaria ostrakonides säilinud suguvõsade nimed on piibliväline viide, mis osutab seosele Manasse järeltulijate ja territooriumi vahel, kus nad Piibli väitel paiknesid,” märgib „NIV Archaeological Study Bible”. Seega kinnitavad need ostrakonid seda Piiblis kirjeldatud aspekti Iisraeli varasest ajaloost.

Samaaria ostrakonidest leiab kinnitust ka iisraellaste religioosse olukorra kohta, nagu seda kirjeldab Piibel. Ajal, mil Samaaria ostrakonid kirjutati, olid iisraellased Jehoova kummardamise ühendanud kaananlaste jumala Baali kummardamisega. Hoosea prohvetikuulutus, mis samuti kirjutati 8. sajandil e.m.a, ennustas aega, mil Iisrael hüüab kahetsevalt Jehoova poole „Minu mees!”, ega hüüa enam „Minu Baal!” (Hoosea 2:18, 19). Mõned isikunimed, mis on Samaaria ostrakonides, tähendavad „Baal on mu isa”, „Baal laulab”, „Baal on tugev”, „Baal mäletab” ja muud selletaolist. Iga 11 nime kohta, mis sisaldavad mõnd Jehoova nime vormi, on 7, mis sisaldavad nime „Baal”.

Aradi ostrakonid

Arad oli muistne linn, mis paiknes poolkuivas piirkonnas Negevis, Jeruusalemmast tunduvalt lõuna pool. Aradis tehtud väljakaevamised tõid päevavalgele iisraellaste kuus järjestikust kindlust Saalomoni valitsusajast (1037–998 e.m.a) kuni aastani 607 e.m.a, mil babüloonlased vallutasid Jeruusalemma. Aradi väljakaevamistel leiti suurim Piibli aegadest pärit ostrakonide kollektsioon. See sisaldab üle 200 eseme, millel on tekste heebrea, aramea ja muus keeles.

Mõned Aradi ostrakonid kinnitavad piiblilist teavet preesterlikust soost perekondade kohta. Näiteks üks potikild mainib „Korahi poegi”, millele viitavad ka 2. Moosese 6:24 ja 4. Moosese 26:11. Laulude 42, 44–49, 84, 85, 87 ja 88 esimeses salmis omistatakse need psalmid otseselt „Korahi lastele”. Lisaks on Aradi ostrakonides preesterlikest perekondadest mainitud veel Pashurit ja Meremotti (1. Ajaraamat 9:12; Esra 8:33).

Vaadelgem veel üht näidet. Ühe kindluse varemetest, mis dateeriti aega vahetult enne Jeruusalemma hävitamist babüloonlaste poolt, leiti potikild, mis oli adresseeritud kindluse ülemale. Väljaande „The Context of Scripture” järgi on seal osaliselt kirjas: „Minu isandale Eljašibile. Hoolitsegu Jahve [Jehoova] ise sinu heakäekäigu eest. ... Selles küsimuses, mille kohta sa mulle korraldusi andsid: kõik on nüüd korras: ta peatub Jahve templis.” Paljud  õpetlased usuvad, et siin viidatakse algsele Jeruusalemma templile, mis ehitati Saalomoni päevil.

Laakise ostrakonid

Muistne kindluslinn Laakis paiknes Jeruusalemmast 43 kilomeetrit edelas. Aastal 1930 leiti väljakaevamistel hulk ostrakone, ning vähemalt 12 nimetatakse „äärmiselt tähtsateks” kirjadeks, sest need „valgustavad poliitilist olukorda ja üldist segadust ajal, mil Juuda valmistus [Babüloni kuninga] Nebukadnetsari vältimatuks rünnakuks”.

Kõige tähtsamad kirjad on kirjavahetusest ühe väepealiku ja Jaoše vahel, kes ilmselt oli Laakises sõjaväeülem. Kirjade keel sarnaneb prohvet Jeremija aegsete kirjutiste omaga. Vaadelgem, kuidas kaks neist kirjadest toetavad Piibli ülestähendusi sellest otsustavast ajajärgust.

Kirjakohas Jeremija 34:7 kirjeldab prohvet aega, „kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest need olid ainsana Juuda kindlustatud linnadest järele jäänud”. Ühe Laakise kirja autor paistab kirjeldavat samu sündmusi. Ta kirjutab: „Me jälgime Laakise [tule]märke, ... sest me ei näe Asekat.” Paljud õpetlased usuvad, et see viitab sellele Asekale, mis oli langenud babüloonlaste kätte, ja et Laakis oli järgmisena langemas. Üks huvitav detail selles tekstis on viide „tulemärkidele”. Jeremija 6:1 (UM) mainib samuti, et märguandmiseks kasutati sellist viisi.

Üks teine Laakise kiri arvatakse toetavat prohvetite Jeremija ja Hesekieli sõnu selle kohta, kuidas Juuda kuningas otsis Egiptuselt abi mässus Babüloni vastu (Jeremija 37:5–8; 46:25, 26; Hesekiel 17:15–17). See Laakise kiri ütleb: „Nüüd on sinu teener saanud järgmise teate: väepealik Konjahu poeg Elnatan on siirdunud lõunasse, et minna Egiptusesse.” Õpetlased tõlgendavad seda üldiselt püüdena saada Egiptuselt sõjalist abi.

Laakise ostrakonid mainivad ka mitmeid nimesid, mis on kirjas Jeremija raamatus. Need on Neerija, Jaasanja, Gemarja, Elnatan ja Hoosaja (Jeremija 32:12; 35:3; 36:10, 12; 42:1). Kas nende nimedega mõeldakse samu isikuid, ei saa kindlalt väita. Kuna aga Jeremija elas samal ajal, on sarnasus tähelepanuväärne.

Ühine joon

Samaaria, Aradi ja Laakise ostrakonide kollektsioonid kinnitavad paljusid üksikasju, mis on kirjas Piiblis. Nende hulgas on inimeste nimed, geograafilised paigad ning viited tolle aja religioossele ja poliitilisele olukorrale. On aga üks tähtis joon, mis on ühine kõigi kolme kollektsiooni puhul.

Aradi ja Laakise kollektsioonide hulgas sisalduvates kirjades on näiteks fraas „Andku Jehoova sulle rahu”. Seitsmes Laakise sõnumis on Jumala nime mainitud kokku 11 korral. Veelgi enam, kõigis kolmes kollektsioonis leidub palju heebrea isikunimesid, mis sisaldavad Jehoova nime lühivormi. Need ostrakonid kinnitavad seega, et tolle aja iisraellastel oli tavaks kasutada argielus Jumala nime.

[Pilt lk 13]

Aradi varemetest leitud potikild, mis oli adresseeritud mehele nimega Eljašib

[Allikaviide]

Photograph © Israel Museum, Jerusalem; courtesy of Israel Antiquities Authority

[Pilt lk 14]

Üks Laakise kiri, kus esineb Jumala nimi

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum