Elulugu

Kurss uude maailma

Jutustanud Jack Pramberg

Väikese maalilise Arboga linna piirimail Kesk-Rootsis asub Jehoova tunnistajate harubüroo, kus töötab üle 80 vabatahtliku. See ongi minule ja mu naisele Karinile elu- ja töökohaks. Kuidas me siia sattusime?

ÜHEKSATEISTKÜMNENDA sajandi lõpupoole emigreerus üks 15-aastane rootsi tütarlaps Ameerika Ühendriikidesse. New Yorgis immigrantide varjupaigas kohtus ta rootsi meremehega. Asi lõppes armumise, abielu ja poja, see tähendab minu sünniga, mis leidis aset aastal 1916 Esimese maailmasõja aegu USA-s New Yorgis Bronxis.

Peagi pärast seda kolisime Brooklyni, vaid mõne kvartali kaugusele Brooklyn Heightsi rajoonist. Hiljem rääkis isa mulle, et me ujutasime mudellaeva Brooklyni silla lähistel, millele avaneb vaade Jehoova tunnistajate maailmakeskusest. Mul polnud siis veel aimugi, kui suurel määral hakkab sealne tegevus minu elu mõjutama.

Esimene maailmasõda lõppes aastal 1918, nii et tolleks ajaks said mõttetud tapatalgud  Euroopas läbi. Sõdurid pöördusid koju tagasi, et seista silmitsi uue vaenlase, töötuse ja vaesusega. Isa arvas paremaks Rootsi tagasi pöörduda, mida me aastal 1923 tegimegi. Asusime lõpuks elama Erikstadi, raudteeäärsesse külakesse Dalslandis. Seal hakkas isa pidama remonditöökoda, mina aga sirgusin ja läksin kooli.

Seemne külvamine

Isa äri ei edenenud, mistõttu 1930. aastate hakul sai temast taas meremees. Jäime emaga üksi – tema oma paljude muredega, mina aga töökoja pidamisega. Ühel päeval külastas ema oma õemeest, minu onu Johanit. Olles äärmiselt mures maailma olukorra pärast, küsis ema: „Ütle Johan, kas asi jääbki nii?”

„Ei, Ruth,” kostis onu. Edasi rääkis ta emale Jumala tõotusest teha kurjusele lõpp ja kehtestada maakeral õiglane valitsus Kuningriigi kaudu, mille Kuningas on Jeesus Kristus (Jesaja 9:5, 6; Taaniel 2:44). Ta selgitas, et Kuningriik, mille eest Jeesus õpetas meid palvetama, on õiglane valitsus, kes muudab maa paradiisiks (Matteuse 6:9, 10; Ilmutuse 21:3, 4).

Emale läksid need Piibli tõotused otsekohe südamesse. Ta pöördus koju tagasi, tänades igal sammul Jumalat. Ent meile isaga ei meeldinud see, et emast usklik saab. Umbes sel ajal, 1930. aastate keskpaiku, kolisin Lääne-Rootsi Trollhättani, kus leidsin ühest suurest töökojast tööd. Üsna varsti kolisid ema ja äsja meremeheelust loobunud isa samasse paika. Seega oli meie pere taas koos.

Vaimse nälja kustutamiseks otsis ema üles selle piirkonna Jehoova tunnistajad. Tol ajal käidi koos üksteise kodudes, nii nagu olid seda teinud algkristlased (Fileemonile 1, 2). Ühel päeval saabus ema kord pakkuda oma kodu koosoleku pidamiseks. Ise ärevil, küsis ta isalt, kas ta võiks sõbrad külla kutsuda. Isa kostis: „Sinu sõbrad on ka minu sõbrad.”

Niisiis oli meie koduuks neile sellest ajast avatud. Inimeste saabudes läksin kodunt ära. Kuid ei möödunud kuigi kaua aega, kui minagi koju jäin. Tunnistajate sõbralikkus ning lihtne ja selge arutluslaad pühkis mu peast kõik eelarvamused. Minu südames hakkas idanema lootuseseeme.

Mereleminek

Ilmselt olin isalt pärinud meremehepisiku, sest ka mina läksin merd sõitma, samuti sain üha teadlikumaks oma vaimsetest vajadustest. Sadamas olles üritasin alati võtta ühendust Jehoova tunnistajatega. Hollandis Amsterdamis pärisin ühest postkontorist, kust neid leida võiks. Pärast mõningast nõupidamist anti mulle aadress, mille ma otsekohe üles otsisin. Uksel tervitas mind sõbralikult kümneaastane tüdruk. Ehkki olin võõras, tajusin kohe ühtsusesidet tema ja ta perega – võisin kogeda, kui hea on olla imetoredas rahvusvahelises vennaskonnas!

Olgugi et me rääksime eri keelt, taipasin siis, kui pere kalendri ja rongisõiduplaani välja võttis ning kaarti joonistama asus, et naaberlinnas  Haarlemis toimub varsti kokkutulek. Läksin kohale ning ehkki ma ei saanud sõnakestki aru, meeldis mulle seal väga. Kui nägin, et tunnistajad pühapäevase avaliku kõne kutseid jagavad, tekkis ka minul soov kaasa lüüa. Niisiis korjasin üles kutsed, mille inimesed olid ära visanud, ja jagasin need veel kord välja.

Kord olime dokis Argentinas Buenos Aireses, kus leidsin üles Jehoova tunnistajate harubüroo. Majas oli kontoriruum ja ladu. Laua taga istus naine ja kudus, tema juures aga mängis nukuga väike tüdruk – küllap ta tütar. Oli juba hiline õhtu, kui mees ulatas mulle riiulilt mõningad raamatud, nende hulgas rootsikeelse raamatu „Loomine”. Vaadates nende inimeste rõõmsaid ja lahkeid nägusid, mõistsin, et tahan ka ise nende hulka kuuluda.

Reisil koju võttis meie laev pardale Newfoundlandi ranniku lähistel õnnetusse sattunud Kanada sõjalennuki meeskonna. Mõni päev hiljem Šotimaa ligidal arestis meie laeva inglise mereväealus. Meid viidi kontrollimiseks Orkney saartele Kirkwalli. Alanud oli Teine maailmasõda ning Hitleri natsiväed olid 1939. aasta septembris tunginud Poolasse. Mõne päeva pärast lasti meid vabaks ning meil õnnestus ilma raskusteta Rootsi tagasi pöörduda.

Olin jõudnud koju nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nüüd soovisin tõesti kuuluda Jumala rahva hulka ega tahtnud enam loobuda nendega kooskäimisest (Heebrealastele 10:24, 25). Mul on hea meel meenutada, et meremehena andsin alatasa teistele meremeestele tunnistust, ning minu teada sai ühest neist samuti tunnistaja.

Eriline teenistusviis

1940. aasta algul külastasin Jehoova tunnistajate harubürood Stockholmis. Mind võttis vastu Johan Eneroth, kes tollal oli Rootsis kuulutustöö ülevaataja. Rääkisin talle, et soovin osaleda kuulutustöös pioneerteenijana täisajaliselt. Ta vaatas mind uurivalt ja küsis: „Kas sa usud, et see on Jumala organisatsioon?”

„Jah,” vastasin. Lasksin end seejärel 22. juunil 1940 ristida ning asusin teenima harubüroo armastusväärses õhkkonnas koos toredate kaasteenijatega. Nädalalõppudel osalesime kuulutustöös. Suvel sõitsime tihtilugu jalgaratastel kaugematesse paikadesse ning kuulutasime kogu nädalalõpu, ööd aga magasime heinarõukudes.

Enamikul juhtudel kuulutasime majast majja Stockholmis ja selle ümbruses. Kord nägin üht meest keldrikorrusel meeleheitlikult boilerit parandamas. Käärisin käised üles ja asusin talle appi. Kui leke sai likvideeritud, vaatas tänulik mees mulle otsa ja lausus: „Ju vist sa tulid ühel teisel põhjusel. Lähme siis üles ning peseme käed ära ja joome tassikese kohvi.” Seda me tegimegi ning ma andsin talle kohvitassi juures istudes tunnistust. Lõpuks saigi temast kaaskristlane.

Ka rootsi rahvas ei jäänud sõjast puutumata, ehkki ametlikult oli riik neutraalsel positsioonil. Väeteenistusse kutsuti üha enam mehi, nende hulgas ka mind. Kuna ma sõjalisest väljaõppest keeldusin, pidin mitu korda lühikest aega vangis istuma. Hiljem tuli mul veeta karistusaega töölaagris. Noori tunnistajaid viidi alatasa kohtunike ette, mistõttu saime Jumala Kuningriigi kohta tunnistust anda. Seeläbi läks täide Jeesuse prohvetikuulutus: „Teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette, neile ja paganaile tunnistuseks” (Matteuse 10:18).

Mu ellu tuleb muudatus

Aastal 1945 vaikisid relvad Euroopas. Samal aastal hiljem külastas meid Brooklynist  tollal ülemaailmset tööd juhatav Nathan Knorr koos sekretär Milton Henscheliga. Nende külaskäik avaldas suurt mõju Rootsi kuulutustöö ümberkorraldamisele ja ka minule isiklikult. Kui kuulsin võimalusest astuda Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli, andsin otsekohe avalduse sisse.

Järgmisel aastal istusingi tollal New Yorgi osariigis South Lansingi lähistel tegutsenud kooli klassipingis. Viie kursusekuu jooksul sain õpetust, mis süvendas minus austust Piibli ja Jumala organisatsiooni vastu. Nägin, et need, kes juhivad ülemaailmset kuulutustööd, on sõbralikud ja hoolitsevad. Nad teevad koos meiega usinalt tööd (Matteuse 24:14). Ehkki see mind ei üllatanud, oli mul rõõm seda oma silmaga näha.

Peagi jõudis kätte aeg, mil Gileadi kooli kaheksandale kursusele hakati diplomeid välja jagama. Toimus see 1947. aasta 9. veebruaril. Vend Knorr tegi teatavaks maad, kuhu meid, õpilasi, läkitatakse. Kui jõudis kätte minu kord, sõnas ta: „Vend Pramberg läheb tagasi Rootsi oma sealseid vendi teenima.” Pean tunnistama, et kojunaasmine mind eriti ei rõõmustanud.

Tõsine ülesanne

Naasnud Rootsi, hakkasin õppima uut tööd, mis seati sisse paljudes maailma maades – piirkonnatööd. Mind määrati Rootsi esimeseks piirkonnaülevaatajaks ning minu tööpiirkonnaks sai kogu riik. Korraldasin Rootsi suuremates ja väiksemates linnades hiljem ringkonnakokkutulekutena tuntuks saanud üritusi ja olin nende juhendajaks. Kuna sedalaadi üritused olid täiesti uudsed, olid ka mulle antud juhised napid. Istusime vend Enerothiga maha ning panime oma parema arusaamise järgi kokku kava. See teenistusülesanne oli mulle kõva pähkel ning ma pöördusin ikka ja jälle palves Jehoova poole. Mul oli eesõigus teha piirkonnatööd 15 aastat.

Noil päevil polnud kerge leida sobilikke kokkutulekupaiku. Meil tuli leppida tantsusaalide ja muude taoliste paikadega, mis tihtilugu olid külmavõitu ja mõnikord ka räämas. Tüüpiline näide oli kokkutulek Soomes Rökiös. Saal oli vanas rahvamajas, mis oli juba mõnda aega seisnud tühjana. Väljas tuiskas ja külma oli paarkümmend kraadi. Süütasime tule kahes hiiglaslikus kütteõlivaatidest tehtud ahjus. Paraku polnud meil aimugi, et linnud olid korstnasse pesa teinud. Mattusime tihedasse suitsu. Ent kõik jäid oma kohtadele, paksud mantlid seljas ja silmad kipitamas. Just see tegi kokkutuleku eriti meeldejäävaks.

Nende kolmepäevaste ringkonnakokkutulekute organiseerimisjuhendites oli ka delegaatide toitlustamise korraldus. Esialgu polnud meil sellise ettevõtmise tarbeks ei  vahendeid ega kogemusi. Kuid meil oli tublisid vendi ja õdesid, kes rõõmuga selle raske ülesande kallale asusid. Päev enne kokkutulekut võis näha neid kummargil vanni kohal kartuleid koorimas ning samal ajal mõtteid vahetamas ja koosolemist nautimas. Paljud kauakestvad sõprussuhted vendade ja õdede vahel said alguse just neil ühise töörügamise aegadel.

Meie tolleaegse töö iseloomustavaid jooni oli ka kõndimine plakatitega, mis neid ringkonnakokkutulekuid reklaamisid. Tegime rongkäigu läbi linna või küla ja kutsusime elanikke avalikku kõnet kuulama. Üldiselt olid inimesed kenad ja lugupidavad. Kord Finspångi linnas olid tänavaääred täis parajasti töölt tulnud vabrikutöölisi. Äkki hüüdis üks neist: „Hei, vaadake! Sellest kambast Hitler jagu ei saanud!”

Tähtis sündmus minu elus

Kohtunud fantastilise neiu Kariniga, tuli minu kui reisiva teenija ellu peagi muudatus. Meid mõlemaid kutsuti rahvusvahelisele konvendile, mis toimus 1953. aasta juulis New Yorgis Yankee staadionil. Esmaspäeval, 20. juulil viis konvendi vaheajal Milton Henschel läbi meie laulatuse. See oli ebatavaline sündmus sel kuulsal pesapallistaadionil. Teinud koos Kariniga reisivat tööd kuni aastani 1962, kutsuti meid teenima Rootsi Peeteli perre. Algul töötasin ajakirjaosakonnas. Kuna olin erialalt mehaanik, tehti mulle seejärel ülesandeks hoolitseda harubüroo trükipresside ja muude seadmete eest. Karin töötas mitu aastat pesulas. Nüüd on ta juba hulk aastaid töötanud tõlkeosakonnas.

Küll on meie elu olnud sündmusterohke, sisukas ja õnnelik nende 54 aasta jooksul, mil oleme abielupaarina üheskoos Jehoovat teeninud! Jehoova on tõesti oma armastavate ja töökate teenijate organisatsiooni õnnistanud. Kui ma 1940. aastal harubüroos teenima hakkasin, oli Rootsis vaid 1500 tunnistajat, nüüd aga on neid enam kui 22 000. Muudes maailma paikades on olnud veelgi suurem kasv, nõnda et kogu maailmas on meid praegu rohkem kui kuus ja pool miljonit.

Jehoova vaim toetab meie tööd, nii et meil on alati tuul purjedes. Oma ususilmadega võime näha kogu seda rahutut inimkonna merd, kuid see meid ei heiduta. Meil on selgelt silme ees kurss Jumala uude maailma. Täname Kariniga iga päev Jumalat kõige tema headuse eest ning palume jõudu püsida laitmatuna ja jõuda lõpuks sihile – pälvida Jumala heakskiit ja igavene elu (Matteuse 24:13).

[Pilt lk 12]

Ema süles

[Pilt lk 13]

Koht, kus ma isaga 1920. aastate hakul mudellaeva ujutasin

[Pilt lk 15]

Koos Herman Henscheliga (Milton Henscheli isaga) 1946. aastal Gileadis

[Pildid lk 16]

Abiellusime 1953. aasta 20. juulil Yankee staadionil