Lugejate küsimusi

Kuidas tuleks kristlasel suhtuda jahilkäimisse ja kalapüüdmisse?

Piibel ei mõista jahipidamist või kalastamist hukka (5. Moosese 14:4, 5, 9, 20; Matteuse 17:27; Johannese 21:6). Siiski peaksid jahil või kalal käivad kristlased arvestama mitmete Pühakirja põhimõtetega.

Jumal andis Noale ja tema järglastele loa tappa ning süüa loomi, tingimusel et nad loomade vere enne söömist välja valavad (1. Moosese 9:3, 4). See käsk rõhutas seda, et looma elust, mille on andnud Jumal, tuleb lugu pidada. Niisiis ei tapa kristlased loomi pelgalt sportlikust huvist või meelelahutuseks või halastamatu hoolimatusega elu vastu (Õpetussõnad 12:10).

On veel üks meie hoiakut puudutav aspekt. Arvatavasti valmistas priske saak kalameestest apostlitele heameelt. Ometi ei viita miski sellele, nagu oleksid nad oma kalastamis- või küttimisoskustega hoobelnud või nagu oleksid nad käinud kalastamas ja küttimas selleks, et teistega võistelda, oma mehisust tõestada või jälitamisest, võitlusest ja tapmisest põnevust leida (Laul 11:5; Galaatlastele 5:26).

Niisiis tuleks meil endalt küsida: „Kas ma annan head eeskuju selles, et suhtun elusse lugupidavalt nagu Jehoova? Kas mu mõtetes ja juttudes domineerib jahilkäimine või kalapüüdmine? Kas mu elulaad räägib kirest küttimise ja kalastamise vastu või hoopis sellest, et olen jumalateenija? Kas küttimine ja kalastamine sunnib mind tihedalt läbi käima uskmatutega või jätma hooletusse oma pere?” (Luuka 6:45.)

Mõningad, kes kütivad või kalastavad eesmärgil toitu hankida, võivad leida, et nad on õigustatud küttimis- ja kalastushooajal vaimsed asjad kõrvale jätma. Ent sellest, kui me ei luba mitte millelgi Jumala huvidest eespool olla, on näha meie usk ja see, et me loodame temale (Matteuse 6:33). Lisaks kuuletuvad kristlased kõigile „keisri” käskudele küttimise ja kalastamise kohta, ükskõik kas võimud nende täitmist suudavad kontrollida või mitte (Matteuse 22:21; Roomlastele 13:1).

Selleks, et omandada Jehoova suhtumine jahipidamisse ja kalapüüdmisse, tuleb ehk mõnel Jehoova mõõdupuude alusel oma mõtteviisi korrigeerida (Efeslastele 4:22–24). Teisest küljest on meil tarvis pidada lugu nende sisetunde ajel tehtud otsustest. Selles vallas on kohane apostel Pauluse nõuanne: „Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks” (Roomlastele 14:13). Sedalaadi isetut armastust ja lugupidamist osutades edendatakse koguduses rahu ning see on meelepärane meie Loojale, kõige elava Allikale (1. Korintlastele 8:13). *

[Allmärkus]