Pea Jehoovat alati silma ees
Pea Jehoovat alati silma ees
„Ma pean Jehoovat alati oma silma ees.” (LAUL 16:8)
1. Millist mõju võivad piiblilood meile avaldada?
JEHOOVA kirjapandud Sõna on võimas dokument tema tegutsemise kohta inimkonnaga. Selles räägitakse paljudest inimestest, kellel on olnud osa Jumala eesmärgi täitumises. Muidugi mõista pole nende sõnad ja teod toodud Piiblis ära lihtsalt mõnusate lugemispaladena. Tänu sellistele lugudele saame tulla veelgi enam Jumala ligi (Jak. 4:8).
2., 3. Kuidas tuleks Laulu 16:8 sõnu mõista?
2 Me kõik võime õppida paljugi sellest, mida elasid läbi tuntud piiblitegelased Aabraham, Saara, Mooses, Rutt, Taavet, Ester, Paulus ja teised. Ent meile tulevad kasuks ka lood vähem silmapaistvatest inimestest. Kui mõtleme piiblijutustuste üle sügavalt järele, aitab see meil tegutseda kooskõlas lauliku sõnadega: „Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest tema on mu paremal pool, ma ei kõigu!” (Laul 16:8). Kuidas neid sõnu mõista?
3 Tavapäraselt oli sõduril paremas käes mõõk, mistõttu seda külge ei saanud kaitsta kilp tema vasakus käes. Ent talle pakkus kaitset tema paremal käel võitlev kaaslane. Kui me Jehoovat meeles peame ja tema tahtmist teeme, siis ta kaitseb meid. Vaadelgem nüüd, kuidas piiblilugudesse süvenemine tugevdab meie usku, nii et me saame pidada Jehoovat alati oma silma ees.
Jehoova vastab meie palvetele
4. Too Pühakirjast näide selle kohta, et Jumal vastab palvetele.
4 Kui me peame Jehoovat oma silma ees, vastab ta meie palvetele (Laul 65:3; 66:19). Seda tõendab juhtum Aabrahami vanima sulasega, tõenäoliselt Elieseriga. Aabraham läkitas ta Mesopotaamiasse otsima sealt Iisakile jumalakartlikku naist. Elieser palus Jumalalt juhatust ja ka tajus seda juhatust, kui nägi Rebekat kaameleid jootmas. Tänu sellele, et Elieser tegutses palvemeeles, leidiski ta neiu, kellest sai Iisakile kallis naine (1. Moos. 24:12–14, 67). Tõsi küll, Aabrahami sulane oli täitmas eriülesannet. Ent kas ei peaks ka meie olema samavõrd veendunud, et Jehoova kuuleb meie palveid?
5. Miks saab öelda, et ka lühike vaikne palve Jehoovale võib olla mõjus?
5 Mõnikord võib meil olla tarvis paluda kiiresti Jumalalt abi. Kord märkas Pärsia kuningas Artaxerxes (Artahsasta), et tema joogikallaja Nehemja on kurb. „Mida sa nüüd soovid?” küsis kuningas. Otsekohe palus Nehemja taeva Jumalat. Ilmselt tuli Nehemjal esitada vaikne lühike palve. Kuid Jumal vastas sellele, sest kuningas andis Nehemjale Jeruusalemma müüride taastamiseks oma toetuse. (Loe Nehemja 2:1–8.) Jah, ka lühike vaikne palve võib olla mõjus.
6., 7. a) Millist eeskuju andis Epafras palvetamise osas? b) Miks tuleks meil teiste eest palvetada?
6 Meid ergutatakse ’palvetama üksteise eest’, ehk küll me ei saa alati otsekohe tõendit selle kohta, et neile palvetele vastatakse (Jak. 5:16). Epafras, „ustav Kristuse abiline”, palvetas südikalt oma usukaaslaste eest. Paulus kirjutas Roomast: „Teid tervitab Epafras, kes on teie [koloslaste] seast, Kristuse Jeesuse sulane, kes alati võitleb teie eest palveis, et te püsiksite täiuslikena ja oleksite täidetud kõige Jumala tahtmisega. Sest ma annan temale selle tunnistuse, et ta kannab väga suurt hoolt teie eest ja nende eest, kes on Laodikeas ja kes on Hierapolises” (Kol. 1:7; 4:12, 13).
7 Kolossa, Laodikea ja Hierapolis olid ühe piirkonna linnad Väike-Aasias. Hierapolise kristlased elasid jumalanna Kybele kummardajate keskel, Laodikea kristlasi ohustas materialism, Kolossa kristlasi aga inimfilosoofia (Kol. 2:8). Pole siis midagi imestada, et Kolossast pärit Epafras selle linna usklike eest palveis võitles! Sellest, mil moel Epafrase palvetele vastati, Piibel ei räägi, ent ta ei lakanud usukaaslaste eest palvetamast. Nõnda tuleks toimida ka meil. Me pole küll „teiste ellu sekkujad”, kuid võib-olla me teame kedagi oma pereliiget või sõpra kogevat tõsist usukatset (1. Peetr. 4:15, P 1997). Kui kohane oleks tema eest omaette palvetada! Paulus sai teiste eestpalvetest abi ning samuti võivad meie palved palju head korda saata (2. Kor. 1:10, 11).
8. a) Kust me teame, et Efesose vanemad hindasid palve-eesõigust? b) Milline peaks olema meie suhtumine palvetamisse Jumala poole?
8 Kas meid teatakse kui palve-eesõiguse hindajaid? Kui Paulus oli Efesose vanematega kokku saanud, „langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega”. Siis „puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud. Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet” (Ap. t. 20:36–38). Me ei tea kõigi nende vanemate nimesid, kuid on selge, et nad hindasid palve-eesõigust. Me peaksime eesõigust Jumala poole palvetada kindlasti kalliks pidama ning ’tõstma üles lojaalsed käed’ usus, et meie taevane Isa vastab meile (1. Tim. 2:8, UM).
Kuuletugem Jumalale täielikult
9., 10. a) Millist eeskuju andsid Selofhadi tütred? b) Kuidas peaks Selofhadi tütarde kuulekus mõjutama vallalise kristlase vaadet abielule?
9 Kui me peame Jehoovat alati silma ees, aitab see meil olla talle kuulekad, misläbi saame kogeda õnnistusi (5. Moos. 28:13; 1. Saam. 15:22). See eeldab meilt valmidust sõna kuulata. Mõelgem, milline hoiak oli Moosese päevil elanud viiel õel, Selofhadi tütardel. Iisraellastel siirdus pärisosa tavapäraselt isadelt poegadele. Selofhad aga suri, ilma et temast oleks maha jäänud poegi, mistõttu need viis naist pidid Jehoova korraldusel saama endile kogu pärisosa ühel tingimusel: nad pidid abielluma Manasse poegadega, mis tagas selle, et pärisosa jäi sama suguharu juurde (4. Moos. 27:1–8; 36:6–8).
10 Selofhadi tütred uskusid, et kui nad kuuletuvad Jumalale, läheb kõik hästi. „Selofhadi tütred tegid nõnda, nagu Jehoova andis Moosesele käsu,” ütleb Piibel. „Mahla, Tirsa, Hogla, Milka ja Noa, Selofhadi tütred, said naisteks oma isa vendade poegadele. Nad said naisteks Joosepi poja Manasse poegade suguvõsadesse ja nende pärisosa jäi nende isa suguvõsa suguharu juurde” (4. Moos. 36:10–12). Need kuulekad naised toimisid Jehoova käsu kohaselt (Joos. 17:3, 4). Vaimselt küpsed vallalised kristlased kuuletuvad Jumalale samasuguses usus ning abielluvad vaid Issandas (1. Kor. 7:39).
11., 12. Kuidas näitas Kaaleb, et ta loodab kindlalt Jumalale?
11 Meil on tarvis kuuletuda iisraellase Kaalebi kombel Jehoovale täielikult (5. Moos. 1:36). Pärast seda kui Iisrael oli 16. sajandil e.m.a Egiptusest vabanenud, läkitas Mooses kaksteist meest Kaananisse maad kuulama, ent vaid kaks neist – Kaaleb ja Joosua – kutsusid rahvast üles täielikult Jumalale lootma ja sellele maale minema (5. Moos. 14:6–9). Nelja aastakümne möödudes olid Joosua ja Kaaleb ikka veel elus ning järgisid Jehoovat kõiges, nii et Jumal kasutas Joosuat iisraellaste juhtimisel Tõotatud Maale. Ent kümme ustavusetut maakuulajat ilmselt surid Iisraeli 40 aastat väldanud kõrberännaku ajal (4. Moos. 14:31–34).
12 Aastates Kaaleb võis Iisraeli kõrberännakuaja üleelanuna seista Joosua ees ja öelda: „Mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel.” (Loe Joosua 14:6–9.) Kaheksakümmend viis aastat vana Kaaleb palus, et talle eraldataks mägine ala, mille Jumal oli talle tõotanud anda, olgugi et seda valdasid oma suurtes kindlustatud linnades elavad vaenlased (Joos. 14:10–15).
13. Mida tehes me pälvime õnnistusi, olgu meie katsumused millised tahes?
13 Nagu ustavat ja kuulekat Kaalebit, toetab Jehoova Jumal ka meid, kui me ’käime täiesti’ tema järel. Sel juhul saame tõsiseid probleeme kohates temalt abi. Ent teha seda Kaalebi kombel kogu elu ei pruugi olla üldsegi mitte kerge. Ehkki kuningas Saalomon järgis algul Jehoovat, lasi ta vanas eas pöörata naistel oma südame teenima väärjumalaid „ega käinud ustavalt Jehoova järel, nagu tema isa Taavet” (1. Kun. 11:4–6). Kuuletugem Jumalale täielikult ning hoidkem teda alati silma ees, olgu meie katsumused millised tahes.
Lootkem alati Jehoovale
14., 15. Mida sa oled Noomiga juhtunu põhjal õppinud selle kohta, kui vajalik on loota Jumalale?
14 Kui meid masendab rõõmutuna näiv tulevik, on meil eriti vaja Jumalale loota. Mõelgem eakale Noomile, kellelt vaenlane surm oli röövinud mehe ja kaks poega. Moabist Juudamaale tagasi pöördudes kurtis ta: „Ärge hüüdke mind Noomiks [’Minu Meeldimus’], hüüdke mind Maaraks [’Kibedus’], sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust! Külluses ma läksin ära ja tühje käsi tõi Jehoova mind tagasi. Miks te hüüate mind Noomiks, sest Jehoova on tunnistanud minu vastu ja Kõigeväeline on teinud mulle paha!” (Rutt 1:20, 21).
15 Ruti raamatut hoolikalt lugedes võib näha, et kuigi Noomi oli murest murtud, lootis ta ikka Jehoovale. Kuidas küll tema olukord muutus! Noomi lesestunud miniast Rutist sai Boase naine ning ta sünnitas poja. Noomi hakkas lapse hoidjaks ning loos märgitakse: „Naabrinaised panid temale nime, öeldes: „Noomile sündinud poeg!” Ja nad panid temale nimeks Oobed; temast sai Taaveti isa Iisai isa” (Rutt 4:14–17). Kui Noomi siia maa peale üles äratatakse, saab ta teada, et Rutist – kes ka siin maa peal on – sai Messias Jeesuse esiema (Matt. 1:5, 6, 16). Nagu Noomi, ei oska ka meie öelda, kuidas võiks mingi negatiivne olukord laheneda. Niisiis, lootkem alati Jumalale, nõnda nagu manitsetakse Õpetussõnades 3:5, 6: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!”
Tugine pühale vaimule
16. Kuidas aitas Jumala püha vaim muistse Iisraeli vanemaid?
16 Kui hoiame Jehoovat alati silma ees, juhib ta meid oma püha vaimu kaudu (Gal. 5:16–18). Jumala vaim oli Iisraeli 70 vanema peal, kes valiti Moosesele abiks, et nad „kannaksid rahva koormat”. Ehkki nimepidi mainitakse vaid Eldadit ja Meedadit, võimaldas vaim neil kõigil oma kohustustega hakkama saada (4. Moos. 11:13–29). Kahtlemata olid kõik nad tublid, jumalakartlikud, ustavad ja ausad – samasugused kui varem väljavalitud mehed (2. Moos. 18:21). Nüüdisaja kristlikke kogudusevanemaid iseloomustavad samasugused omadused.
17. Mis roll oli Jehoova pühal vaimul kogudusetelgi ehitamisel?
17 Jehoova pühal vaimul oli tähtis roll, kui kõrbes kogudusetelki ehitati. Jehoova määras Betsaleeli kogudusetelgi juhtivaks meistriks ja ehitajaks, teatades, et ta on „tema täitnud Jumala vaimuga, tarkuse, mõistuse ja teadmistega ning igasugu tööoskusega” (2. Moos. 31:3–5). Arukad mehed töötasid kogu südamest koos Betsaleeli ja tema asetäitja Oholiabiga selle toreda ülesande kallal. Lisaks ajendas Jehoova vaim inimesi tegema heast südamest heldekäelisi annetusi (2. Moos. 31:6; 35:5, 30–34). Seesama vaim annab ka praegusaja jumalateenijatele tõuke teha kuningriigihuvide edendamiseks kõik, mis võimalik (Matt. 6:33). Meil võib olla küll mõningaid andeid, ent kui me tahame viia lõpule töö, mille Jehoova on oma rahvale meie päeviks andnud, on meil vaja paluda püha vaimu ning lasta end sellel juhtida (Luuka 11:13).
Tundkem alati aukartust vägede Jehoova ees
18., 19. a) Millise hoiaku toob Jumala püha vaim meis esile? b) Mida sa oled võinud õppida Siimeoni ja Anna eeskujust?
18 Püha vaim täidab meid aukartusega, mis aitab hoida Jehoovat alati silma ees. Jumala muistsele rahvale öeldi: „Pidage pühaks vägede Jehoovat” (Jes. 8:13). Esimese sajandi Jeruusalemmas tundsid aukartust Jehoova pühaduse ees kaks eakat inimest, Siimeon ja Anna. (Loe Luuka 2:25–38.) Siimeon uskus Messia kohta käivaid prohvetikuulutusi ja „ootas Iisraeli troosti”. Jumal valas Siimeoni peale püha vaimu ning kinnitas talle, et ta saab oma eluajal näha Messiat. Ja nii läkski. Ühel päeval aastal 2 e.m.a tõid väikese Jeesuse templisse tema ema Maarja ja kasuisa Joosep. Püha vaimu tõukel lausus Siimeon Messia kohta prohvetlikud sõnad ja ennustas Maarjale südamevalu, kui ta piinapostile naelutatud Jeesust taga leinab. Võib kujutleda, kui suurt rõõmu Siimeon tundis, kui ta „Issanda Võitu” sülle võttis! Ja kui toredat eeskuju andis Siimeon nüüdisaja jumalateenijatele aukartuse osas Jumala vastu!
19 Hardalt Jumalat austav 84-aastane lesknaine Anna „ei läinud ära pühakojast”. Ta oli Jehoova ees pühas teenistuses „paastumiste ja palvetamistega ööd ja päevad”. Ka Anna oli kohal, kui pisike Jeesus templisse toodi. Kui tänulik ta oli, et võis näha tulevast Messiat! Ta „ülistas Jumalat ning kõneles temast kõikidele, kes ootasid Jeruusalemma lunastust”. Anna lihtsalt ei saanud seda head sõnumit teistega jagamata jätta! Nii nagu Siimeon ja Anna, rõõmustavad eakad kristlased ka tänapäeval fakti üle, et inimene pole ealeski liiga vana, et olla Jehoovale tunnistajaks.
20. Mida meil tuleb olenemata east teha ja miks meil tuleb seda teha?
20 Olenemata east tuleb meil pidada Jehoovat alati oma silma ees. Sel juhul õnnistab ta meie alandlikke püüdeid kõnelda inimestele tema kuningavõimust ja imelistest tegudest (Laul 71:17, 18; 145:10–13). Ent kui me soovime tuua Jehoovale au, tuleb meil ilmutada jumalakartlikke omadusi. Mida me piiblilugusid uurides selliste omaduste kohta teada saame?
Kuidas sa vastaksid?
• Kust me teame, et Jehoova kuuleb palveid?
• Miks me peaksime Jumalale täielikult kuuletuma?
• Miks meil tuleks ka masenduses olles alati Jehoovale loota?
• Kuidas aitab Jumala püha vaim tema rahvast?
[Küsimused]
[Pilt lk 4]
Nehemja palve Jehoovale ei jäänud tulemuseta
[Pilt lk 5]
Kui tuletame meelde, kuidas lahenes Noomi olukord, annab see meile jõudu loota Jehoovale