Kuulutustöö kõrgel Andides

LÕDISESIME kaheksateistkümnekesi oma magamiskottides porisel põrandal ning kuulasime, kuidas vihm raevukalt vastu katuseplekki peksab. Arvestades meie hüti viletsat seisukorda, käis meil peast läbi küsimus, kas oleme selle esimesed inimasukad.

Miks olime selles piirkonnas? Vastus peitub meie soovis täita Jeesuse käsku kuulutada head sõnumit „maailma otsani” (Ap. t. 1:8; Matt. 24:14). Olime kuulutamas kõrvalisel territooriumil Boliivia Andides.

Teekond territooriumile

Esimeseks raskuseks oli ainuüksi kohalejõudmine. Avastasime, et sellistesse eraldatud kohtadesse ei sõida bussid kuigi plaanipäraselt. Kui meie buss saabus, osutus see palju väiksemaks, kui olime arvanud, ning seetõttu tuli mõnel meist püsti seista. See aga meid ei peatanud.

Meie sihtpunktiks olid kõrgel Boliivia Andides asuvad külad. Niisiis kui tulime bussi pealt maha, hakkasime hanereas, kogu varustus seljas, ettevaatlikult mööda järske mägiteid oma eesmärgi poole rühkima.

 Kuigi need külad näisid väiksena, asusid majad hajali, nii et iga küla läbikäimiseks kulus palju tunde. Ükskõik kui kaugele me ka ei kõndinud, alati paistis kuskil veel üks maja. Kuna radu oli palju, sattusime sageli valele teele.

„Miks te varem ei tulnud?”

Ühele naisele avaldas meie tulek sellesse kaugesse kohta nii sügavat muljet, et ta lubas meil kasutada söögi tegemiseks oma kööki ja küttepuid. Kui üks mees sai teada, mida Piibel õpetab surnute olukorra kohta, küsis ta: „Miks te varem ei tulnud?” Ta oli nii huvitatud, et kui me sellest külast lahkusime, tuli ta kaasa ja esitas meile tee peal veel küsimusi. Üks teine mees polnud kunagi Jehoova tunnistajatest kuulnud ning ta oli meie väljaannetest väga huvitatud. Ta oli nii tänulik ja andis meile selle hüti võtme, kus saime öö veeta.

Ühel ööl oli nii pime, et me ei märganudki, et olime pannud oma telgid üles keset sipelgakolooniat. Ei läinud kaua mööda, kui nad enda olemasolust hammustamisega märku andsid. Kuid olime liiga väsinud, et mujale minna, ning peagi tundus, et sipelgad ei pööra meile enam tähelepanu.

Algul olid meie selg ja roided maas magamisest valusad, kuid öö jooksul harjusime sellega. Viimane valuraas oli aga nagu peoga pühitud, kui  nägime hommikul puutumata orge, kust pilved laisalt mööda veerusid ülespoole kerkisid, ja taamal kõrguvaid hunnituid lumiste mütsidega mäetippe. Kuulda oli vaid jõe vulinat ja linnulaulu.

Kui olime end jões pesnud, arutanud üheskoos piibliteksti ja söönud, asusime ülesmäge teele teiste kaugete külade poole. Ent ronimine oli vaeva väärt. Kohtusime eakama naisega, kes oli sügavalt liigutatud ja hakkas nutma, kui sai teada, et Jumala nimi Jehoova on kirjas Piiblis. Nüüd sai ta palvetades Jumala nime kasutada.

Üks vanahärra ütles, et Jumal pole teda unustanud, ning hakkas järsku laulma, et inglid on meid saatnud. Teine mees, kes oli liiga haige, et kodust välja saada, rääkis, et ükski külaelanik pole vaevunud talle külla tulema. Teda hämmastas, et olime tulnud nii kaugelt kui La Pazist. Kolmandale mehele avaldas muljet see, et Jehoova tunnistajad käivad inimeste kodudes, samas kui teised usklikud kutsuvad neid kokku kirikukelladega.

Mitte üheski sealses majapidamises pole elektrit, niisiis lähevad inimesed magama pimeduse saabudes ning tõusevad üles koos päiksega. Seetõttu tuli meil alustada kuulutustööd kell kuus hommikul. Vastasel juhul oleks enamik inimesi juba põllul tööl. Hiljem, kui mõned juba töötasid, tegid nad väikese pausi, et kuulata meie sõnumit Jumala Sõnast, ning siis said ka härjad adra ees veidi puhata. Paljud, keda me kodust kätte saime, panid meile istumiseks põrandale lambanahad ning kutsusid kokku terve perekonna. Mõned põllumehed andsid meile tänuks piibliteemalise kirjanduse eest suured kotitäied maisi.

„Te ei unustanud mind”

Selleks et inimene võiks omandada Piiblist rohkem teadmisi, ei piisa vaid ühest külastusest. Paljud palusid, et tuleksime tagasi ja õpetaksime neid. Seetõttu oleme selles Boliivia osas käinud veel teistelgi kordadel.

Kord oli üks eakas naine meie naasmise üle nii rõõmus, et lausus: „Te olete mulle nagu lapsed. Te ei unustanud mind.” Üks mees tänas meid ja pakkus järgmiseks korraks öömaja. Vahest suurimaks tasuks meie töö eest on olnud see, et üks naine, keda kord külastasime, on nüüdseks kolinud linna ja kuulutab ise head sõnumit.

Esimese reisi viimasel päeval sai meil otsa priimuse petrooleum ning samuti olid otsakorral toidutagavarad. Kogusime lõkke jaoks puid, küpsetasime viimased toidujäägid ja asusime tagasiteele. Linnani, kust saime bussi peale, tuli kõndida palju kilomeetreid. Kui sinna jõudsime, oli juba kottpime.

Kodutee

Kuna tagasiteel läks meie buss katki, tuli meil teekonda jätkata veoauto kastis, mis oli pilgeni rahvast täis. Kuid tänu sellele saime kuulutada kaassõitjatele, kes tundsid huvi, miks me siin oleme. Ehkki selle kandi inimesed on loomult ujedad, on nad soojad ja sõbralikud.

Pärast 9-tunnist sõitu autokastis, jõudsime läbimärja ja külmununa koju. Kuid meie reis polnud asjatu. Teel olles õnnestus meil ka leppida kokku piibliuurimine naisega, kes elab linnas.

Kui suurt rõõmu tõi meile küll see, et saime jagada head sõnumit inimestele, kes elavad selles kõrvalises kohas. Olime kuulutanud neljas suuremas ja paljudes väiksemates külades. Meil kaikusid meeles sõnad: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet” (Jes. 52:7; Rooml. 10:15).

[Pilt lk 17]

Valmis jagama head sõnumit