Üksinda, kuid mitte unustatud

APOSTEL Paulus ergutas kaaskristlasi: „Tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Gal. 6:10). Me järgime ka tänapäeval seda Jumala vaimu kaudu antud juhendit ning otsime teid, kuidas usukaaslastele head teha. Nende seas, kes vajavad ja väärivad kristliku koguduse armastavat hoolt, on meie kallid eakad vennad ja õed, kes elavad hooldekodudes.

Tõsi küll, mõnel maal on perekonnal tavaks eakate vanemate eest kodus hoolt kanda. Kuid teistes maades tuleb eakatel üldjuhul loota hoolitsusele hooldekodudes. Kuidas on lugu hooldekodudes elavate eakate kristlastega? Milliste raskustega nad kokku puutuvad? Kuidas nad ilma perekonnaliikmete toetuseta toime tulevad? Kuidas saab kristlik kogudus neid aidata? Mil moel see meile kasuks tuleb, kui me neid regulaarselt külastame?

Hooldekodudes ettetulevaid raskusi

Kui eakad kristlased asuvad elama hooldekodusse, võib selle kandi kogudus neile võõras olla. Seetõttu kohalikud tunnistajad ehk ei arva, et nad peaksid neid sageli külastama. Pealegi ümbritsevad eakaid hooldekodus teistsuguste tõekspidamistega inimesed. Sellest tulenevalt võivad meie eakad kaastunnistajad sattuda raskesse olukorda.

 Mõnes kohas võivad hooldekodud korraldada enda valdustes jumalateenistusi. Üks hooldaja täheldab: „Mõningaid eakaid tunnistajaid, kes pole suutelised oma mõtteid selgelt avaldama, on viidud ratastoolis kiriklikule jumalateenistusele, ilma et nende soovidega oleks arvestatud.” Lisaks korraldavad hooldekodutöötajad sealsete elanike rutiinsesse elukorraldusse vahelduse toomiseks tihtilugu sünnipäevi, jõulusid ja lihavõttepühi. Mõningatele hooldekodus elavatele tunnistajatele on pakutud ka toitu, mida nende südametunnistus neil süüa ei lubaks (Ap. t. 15:29). Eakaid vendi ja õdesid regulaarselt külastades saame aidata neil selliste raskustega toime tulla.

Koguduse tugi

Algkristlased võtsid tõsiselt oma kohustusi eakate suhtes, kel puudus perekonna toetus (1. Tim. 5:9). Samuti nüüdisaja ülevaatajad jälgivad hoolega, et nende piirkonna hooldekodudes elavaid eakaid hooletusse ei jäetaks. * Kogudusevanem Robert märgib: „Oleks hea, kui kristlikud ülevaatajad eakaid isiklikult külastaksid, et näha, millised on nende elutingimused, ning koos nendega palvetada. Kogudus saab nende vajaduste eest hoolt kandes palju ära teha.” Võttes eakate külastamiseks aega, näitame, et me mõistame, kui oluliseks peab Jehoova  hoolitsust nende eest, kes seda vajavad (Jak. 1:27).

Vajaduse korral on kogudusevanemad hoolsad organiseerima praktilist abi vendadele ja õdedele kohalikes hooldekodudes. Ühe võimaliku abistamismooduse kohta täheldab Robert: „Me peaksime ergutama eakaid vendi ja õdesid kristlikel koosolekutel käima, kui nad seda teha jaksavad.” Ent neile, kes pole enam suutelised võtma ette sõitu kuningriigisaali, võiksid kogudusevanemad muul moel abi osutada. Tublisti üle 80 aasta vana Jacqueline, kes põeb osteoartriiti, kuuleb koosolekutel räägitavat telefoni teel. Ta jutustab: „Saan sellest nii palju kasu, et võin koosolekuid kuulata otse nende toimumisajal. Ma ei tahaks neid miski hinna eest vahele jätta!”

Kui eakal kristlasel pole võimalik koosolekuid telefoni teel kuulata, peaksid kogudusevanemad organiseerima koosolekute salvestamise. Vennale või õele hooldekodusse salvestisi viiv inimene saab kasutada võimalust temaga uskukinnitavalt juttu puhuda. „Kui jagame eakate vendade ja õdedega uudiseid kohaliku koguduse tegevuse kohta, annab see neile tunde, et nad kuuluvad ikkagi meie vaimsesse perre,” sõnab üks ülevaataja.

Suhelgem alati

On täiesti mõistetav, et paljudele eakatele on hooldekodusse elama asumine stressirohke ja segadusse ajav läbielamus. Seetõttu kalduvad mõned endasse tõmbuma. Ent kui me külastame eakaid vendi ja õdesid kohe pärast nende uude kohta asumist ning näitame, et soovime neile edaspidigi toeks olla, on see neile suureks abiks, et taastuks hingerahu ja mõningane rõõm (Õpet. 17:22).

Juhul, kui eakad vennad või õed on kaotanud mõtteselguse või kuulmise või kui neil on muid suhtlemist takistavaid probleeme, võidakse mõelda, et nende külastamisest pole mingit kasu. Siiski näitavad meie püüded neid edasi külastada – ükskõik, kui raske nendega suhelda ka poleks – seda, et me peame oma kaaskristlaste austamist jätkuvalt oluliseks (Rooml. 12:10). Kui eakal vennal lühiajaline mälu kaduma hakkab, võiksime teda ergutada kõnelema varasemast, ka lapsepõlves läbielatust või sellest, kuidas ta tutvus Piibli tõega. Mida teha, kui tal on raskusi õigete sõnade leidmisega? Kuulakem kannatlikult ning kui kohane, mainigem paari-kolme sõna, mille järele ta paistab kobavat, või korrakem ta mõtted lühidalt üle ning ergutagem teda jätkama. Kui ta kannatab segasuse all või kui tal on kõnetakistus, nii et meil on raske teda mõista, võime sellest, mida ta tahab öelda, saada aru, kui paneme hoolega tähele tema hääletooni.

Kui sõnaline suhtlemine pole enam võimalik, võiks kasutada muid mooduseid. Pioneer Laurence külastab regulaarselt 80-aastast õde Madeleine’i, kes ei saa enam kõnelda. Laurence selgitab, kuidas tema suhtleb: „Hoian Madeleine’i kätt peos, kui me koos palvet teeme. Tema omalt poolt surub kergelt mu kätt ja pilgutab silmi, väljendamaks nende hinnaliste hetkede eest oma tänumeelt.” Hoides eakate sõprade kätt või neid südamlikult kallistades võime neile tõesti uut jaksu anda.

Sinu kohalolek on oluline

See, et sa eakat inimest regulaarselt külastad, võib mõjutada tema eest hoolitsemise kvaliteeti. Danièle, kes on paarkümmend aastat kaastunnistajaid hooldekodudes külastanud, täheldab: „Kui hooldekodu personal märkab, et inimest regulaarselt külastatakse, hoolitsetakse tema eest paremini.” Varem tsiteeritud Robert tõdeb: „Hooldepersonal võtab meelsamini kuulda inimest, kes hooldatavat regulaarselt külastab. Juhuslik külastaja ei pruugi samasugust lugupidavat suhtumist pälvida.” Kuna hooldajatel tuleb tihtilugu puutuda kokku rahulolematute perekondadega, hindavad nad väga seda, kui külastajad  tänu avaldavad. Lisaks, kui me hooldepersonaliga häid suhteid arendame, võtavad nad ehk meelsamini arvesse nende hoole all oleva eaka tunnistajast patsiendi väärtushinnanguid ja tõekspidamisi.

Personaliga saame häid suhteid luua ka sel teel, et pakume end appi lihtsaid töid tegema. On paiku, kus krooniline puudus kvalifitseeritud personali järele kisub alla eakate hooldamise kvaliteeti. Hooldaja Rébecca soovitab: „Söögiaegadel on väga kiire. Seepärast võib see olla hea aeg sõpra külastada ja teda söömisel abistada.” Ärgem kõhelgem personalilt küsida, kuidas nad soovitavad meil abi osutada.

Kui me samasse hooldekodusse regulaarselt külastusi teeme, suudame näha, mida meie eakas vend või õde vajab, ning nende vajaduste rahuldamiseks personali loal midagi ette võtta. Näiteks võime hoolealuse tuba ehk õdusamaks muuta lähedaste fotodega või laste joonistustega. Tema heaolu silmas pidades võime tuua talle näiteks sooja hommikumantli või mõningaid hügieenitarbeid. Kas võiksime viia sõbra välja värsket õhku hingama, juhul kui hooldekodu ümbritseb aed? Eelpool tsiteeritud Laurence lausub: „Madeleine ootab väga mu iganädalasi külastusi. Kui mul lapsed kaasas on, on ta nägu kohe naerul ning silmad täis sära!” Hoolekodu asukatele võivad sedalaadi sammud väga suurt mõju avaldada (Õpet. 3:27).

Vastastikune kasu

Eaka inimese regulaarne külastamine võib panna katsele selle, kas meie „armastus on tõsine” (2. Kor. 8:8). Mil moel? Meil võib olla valus näha, kuidas sõber aina nõrgemaks jääb. Laurence nendib: „Algul mõjus Madeleine’i nõrk tervislik seisund mulle nii rängalt, et ma pärast igat külaskäiku nutsin. Kuid olen õppinud, et innukas palve aitab meil oma kartustest üle saada ning hoolealusele suuremaks toeks olla.” Robert, kes on juba aastaid külastanud Parkinsoni tõbe põdevat kristlikku venda Larryt, ütleb: „Haigus on laastanud Larryt sedavõrd, et ma ei saa aru enam ühestki sõnast, mida ta ütleb. Aga kui me koos palvetame, võin ma ikka ta usku tajuda.”

Eakaid usukaaslasi külastades ei too me kasu mitte ainult neile, vaid ka endile. Nende otsusekindlus püsida Jehoova ligi, elades samal ajal teistsuguste tõekspidamistega inimeste keskel, õpetab meid oma usku hoidma ja vaprad olema. Nende innukus võtta kuulmis- ja nägemishäiretest hoolimata vastu vaimset toitu rõhutab mõtet, et „inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust” (Matt. 4:4). See, et eakad oskavad tunda rõõmu sellistest lihtsatest asjadest nagu lapse naer või ühine söömaaeg, on meile meeldetuletuseks olla rahul sellega, mis meil on. Nähes, kuidas nad armastavad vaimseid väärtusi, aitab see meil oma asju õigesse tähtsusjärjekorda seada.

Toetus, mida me eakatele osutame, tuleb tõesti kasuks kogu kogudusele. Mil moel? Kuna füüsiliselt nõdrad inimesed vajavad vennaarmastust rohkem, on kogudusel tänu neile võimalik kasvada kaastunde osutamises. Seega tuleks meil kõigil näha eakate eest hoolitsemises – seda ka pikema perioodi jooksul – võimalust üksteist teenida (1. Peetr. 4:10, 11). Kui kogudusevanemad seda tehes initsiatiivi osutavad, aitab see teistel koguduseliikmetel näha, et seda meie kristliku tegevuse aspekti ei tohi kunagi hooletusse jätta (Hes. 34:15, 16). Oma lahke ja armastava toetusega saame eakatele kaaskristlastele kinnitada, et neid pole unustatud!

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 28]

„Kui hooldekodu personal märkab, et inimest regulaarselt külastatakse, hoolitsetakse tema eest paremini”

[Pilt lk 26]

Meie siirad palved võivad aidata eakal kaastunnistajal saada hingerahu

[Pilt lk 26]

Meie õrnad armastusväljendused annavad eakatele kaaskristlastele uut jaksu