Me ei kartnud – Jehoova oli meiega

Jutustab Egyptia Petridou

Aastal 1972 tulid kogu Küprose Jehoova tunnistajad Nikosiasse kokku kuulama erikõnet, mille esitas Nathan Knorr, kes oli juba pikka aega olnud Jehoova tunnistajate tegevuse eesotsas. Ta tundis mu otsekohe ära, ning ilma et ma end veel tutvustada oleksin saanud, küsis ta: „Mis Egiptusest ka kuulda on?” Olin kohtunud vend Knorriga 20 aastat tagasi Egiptuses oma kodulinnas Aleksandrias.

OLEN sündinud 1914. aasta 23. jaanuaril Aleksandrias pere neljast lapsest esimesena. Meri jäi meist kiviviske kaugusele. Tol ajal oli Aleksandria kaunis maailmalinn, kuulus oma arhitektuuri ja ajaloo poolest. Kuna eurooplased käisid araablastega tihedalt läbi, õppisime meie lapsed rääkima araabia, inglise, itaalia ja prantsuse keelt, muidugi ka kodust kreeka keelt.

Lõpetanud kooli, sain tööd prantsuse moemajast, kus mul oli au kavandada ja õmmelda elegantseid kleite kõrgseltskonna leedidele. Olin ka sügavalt usklik ning armastasin Piiblit lugeda, kuigi ma loetust suurt midagi ei mõistnud.

Umbes sel ajal – 1930. aastate keskpaiku – kohtasin Küproselt pärit kena noormeest Theodotos Petridest. Ta oli edukas maadleja, ent oli õppinud ka kondiitritoodete valmistamise kunsti ning töötas tuntud kondiitriäris. Theodotos armus minusse, pisikesse brünetti. Tihtilugu võis kuulda teda mu akna all romantilisi kreeka serenaade laulmas. Abiellusime 1940. aasta 30. juunil. Need olid õnnelikud ajad. Elasime alumisel korrusel ema korteri all. Meie esimene laps John sündis aastal 1941.

Õpime tundma Piibli tõdesid

Theodotosel oli juba mõnda aega olnud meie religiooni suhtes kahtlusi ning tal oli tavaks Piibli kohta küsimusi esitada. Mulle teadmata oli ta hakanud koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ühel päeval, kui olin beebiga kodus, koputas meie uksele keegi naine ja ulatas mulle kaardi, millel oli kirjas piibliline sõnum. Viisakusest võtsin pisut aega ja lugesin selle läbi. Seejärel pakkus naine mulle piiblilist kirjandust. Nägin üllatusega, et tegemist on samade raamatutega, mida Theodotos oli koju kaasa toonud!

„Mul on need raamatud,” sõnasin. „Palun  astuge sisse!” Asusin tunnistajat – Eleni Nicolaou oli ta nimi – otsekohe küsimustega pommitama. Ta vastas mulle kannatlikult, kasutades selleks Piiblit. See meeldis mulle. Äkitselt sai mulle Piibli sõnum mõistetavaks. Vestlusesse tekkinud pausi ajal märkas Eleni mu mehe fotot. „Ma tean seda härrat!” hüüatas ta. Theodotose saladus oli paljastatud ja mina keeletu. Theo oli hakanud ilma minuta kristlikel koosolekutel käima – mulle sõnagi lausumata! Kui Theodotos sel päeval koju tuli, ütlesin talle: „See nädal tulen ma sinuga kaasa sinna paika, kus sa eelmine pühapäev käisid!”

Esimesel koosolekul, kuhu läksin, arutas kümmekonnast inimesest koosnev rühm Piibli Miika raamatut. Kuulasin ahnelt igat sõna! Sestpeale hakkasid meie pool reedeõhtuti käima George ja Katerini Petraki, et ühiselt Piiblit uurida. Isa ja kaks venda olid sellele vastu, et me tunnistajatega Piiblit uurime, ent õde suhtus asjasse sallivalt, ehkki temast tunnistajat ei saanud. Seevastu ema võttis Piibli tõe vastu. Aastal 1942 ristiti Aleksandria lähistel meres meid Theodotosega ja ema, millega tunnistasime avalikult oma pühendumist Jehoovale.

Segipaisatud elud

Aastal 1939 puhkes Teine maailmasõda, mis peagi hoogustus. 1940. aastate alguseks olid saksa kindrali Erwin Rommeli tankiväed El Alameini alla jõudnud ning Aleksandria kihas briti sõjaväelastest. Kogusime tagavaraks kuivtoitu. Siis aga paluti Theodotosel võtta oma hoole alla peremehe uus kondiitriäri Suessi lähistel Port Taufiqis ning me kolisime sinna. Seal asusid meid üles otsima kaks kreeka keelt kõnelevat tunnistajat. Olgugi et nad meie aadressi ei teadnud, tegid nad majast majja kuulutustööd, seni kuni meid üles leidsid.

Port Taufiqis olles uurisime Piiblit koos Stavros ja Giula Kypraiose ning nende laste Totose ja Georgiaga. Neist said meie head sõbrad. Stavrosele meeldis uurida Piiblit sedavõrd, et ta kogu maja kellad tunni võrra tagasi keeras, nii et jäime viimasest kodu poole sõitvast rongist maha ning pidime kauemaks neile jääma. Meie keskustelud jätkusid hilisööni.

Elasime Port Taufiqis 18 kuud, aga kui mu ema haigeks jäi, pöördusime Aleksandriasse tagasi. Aastal 1947 ta suri, jäänud Jehoovale ustavaks. Taas kord võisime kogeda, kuidas Jehoova küpsete kristlike sõpradega läbikäimise kaudu meie usku tugevdas. Meil oli ka võimalus osutada külalislahkust välismaisele  tööpõllule siirduvatele misjonäridele, kui nende laevad mõnda aega Aleksandrias peatusid.

Rõõmud ja mured

Aastal 1952 tõin ilmale meie teise poja Jamesi. Mõistsime vanematena, kui oluline on kasvatada poegi vaimselt ülesehitavas õhustikus, seepärast pakkusime oma kodu välja regulaarseks piibliuurimiseks ning võõrustasime tihtilugu täisajalisi jumalateenijaid. Nõnda siis hakkaski meie vanem poeg John Piibli tõde armastama ning alustas juba teismeliseeas pioneerteenistust. Samal ajal käis ta õhtukoolis, et lõpetada oma ilmalik haridustee.

Veidi aega pärast seda diagnoositi Theodotosel tõsine südamehaigus ning tal soovitati senisest tööst loobuda. Meie poeg James oli kõigest nelja-aastane. Mida teha? Kas mitte pole Jehoova tõotanud: „Ära karda, sest mina olen sinuga”? (Jes. 41:10.) Võib kujutleda, millist üllatust ja rõõmu me tundsime, kui meid kutsuti Suessi kanali lähistele Ismailiasse pioneerteenistusse! Järgnevad aastad osutusid Egiptuses keeruliseks ning meie kristlike vendade usk vajas hädasti kinnitust.

Aastal 1960 olime sunnitud Egiptusest lahkuma, igaühel kaasas üksainus kohver. Siirdusime Küprosele, mehe kodusaarele. Selleks ajaks oli Theodotos väga haigeks jäänud ega suutnud enam tööl käia. Ent üks lahke kristlik vend oma naisega pakkus meile peavarju. Kurb küll, aga kahe aasta pärast mu mees suri ning ma jäin väikese Jamesiga üksi. John, kes oli samuti Küprosele tulnud, oli abielus ning tal oli oma pere hoolitseda.

Hoolitsus rasketel aegadel

Siis aga pakkusid meile oma majas eluaset Stavros ja Dora Kairis. Põlvitasin ja tänasin Jehoovat, et ta taas meid hädas on aidanud (Laul 145:16). Kui Stavros ja Dora otsustasid oma maja maha müüa ja püstitada uue hoone kuningriigisaaliga esimesel korrusel, olid nad nii lahked ja ehitasid meile Johniga väikese kahetoalise tiibhoone.

Hiljem James abiellus ning nad olid koos naisega pioneerid, kuni sündis esimene nende  neljast lapsest. Aastal 1974, kaks aastat pärast mälestusväärset vend Knorri külaskäiku, toimus Küprosel poliitiline pööre. * Paljud, kaasa arvatud tunnistajad, põgenesid kodudest ning pidid uut elu alustama. Nende seas oli ka mu poeg John. Ta siirdus koos naise ja kolme lapsega Kanadasse. Kõigele vaatamata oli see aeg, mil võisime Küprosel rõõmuga näha kuningriigikuulutajate arvu kasvu.

Kui hakkasin pensioni saama, võisin kuulutustöös suuremal määral osalema hakata. Kuid mõni aasta tagasi tabas mind kerge insult ning ma läksin oma poja Jamesi pere juurde elama. Kui ma veelgi haigemaks jäin, pidin nädalaid haiglas viibima, misjärel mind toodi hooldekodusse. Lakkamatutest valudest hoolimata saan anda tunnistust hooldetöötajatele, patsientidele ja külastajatele. Pühendan ka palju tunde omaette uurimisele ning tänu kristlike vendade lahkele abile saan käia lähikonnas koguduse raamatu-uurimisel.

Hilisaastate trööst

Mulle on trööstiks kuulda uudiseid neist, keda meil Theodotosega oli õnn aidata. Paljud nende lastest ja lastelastest on täisajalises teenistuses – mõningad neist on teenimas Austraalias, Inglismaal, Kanadas, Kreekas ja Šveitsis. Praegu elab mu poeg John oma naise ja pojaga Kanadas. Nende vanem tütar koos mehega on pioneerid. Nende noorim tütar mehega, Linda ja Joshua Snape, said kutse Gileadi kooli 124. kursusele.

Mu poeg James naisega elab praegu Saksamaal. Nende kaks poega teenivad Peetelis – üks Kreekas Ateenas, teine Saksamaal Seltersis. Nende noorim poeg, samuti tütar mehega, on Saksamaal pioneerteenistuses.

Küll on meil palju jutustada, kui mu ema ja mu kallis Theodotos üles äratatakse ja me taas kohtume! Kuidas nad rõõmustavad, kui näevad, millise võrratu pärandi nad on oma suguvõsale jätnud. *

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 24]

Taas kord võisime kogeda, kuidas Jehoova küpsete kristlike sõpradega läbikäimise kaudu meie usku tugevdas

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

KÜPROS

NIKOSIA

VAHEMERI

EGIPTUS

KAIRO

El Alamein

Aleksandria

Ismailia

Suess

Port Taufiq

Suessi kanal

[Allikaviide]

Based on NASA/Visible Earth imagery

[Pilt lk 23]

Koos Theodotosega aastal 1938

[Pilt lk 25]

Poeg James koos naisega

[Pilt lk 25]

Poeg John koos naisega