„Taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks”

VÄRSKELT sillutatud tee näib olevat tugev ja vastupidav. Kuid ometi tekib aja jooksul teekattesse pragusid ja auke. Järelikult tuleb liiklusohutuse tagamiseks ja tee korrashoiuks teha parandustöid.

Nii võivad ka meie suhted teistega mõnikord pingestuda ja koguni mõraneda. Apostel Paulus möönis, et Rooma kristlastel on mõnes küsimuses eri seisukohad. Seepärast andis ta usukaaslastele nõu: „Taotlegem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks” (Rooml. 14:13, 19). Miks on tarvis taotleda seda, „mis läheb tarvis rahuks”? Kuidas võtta julgus kokku, et kellegagi rahu sobitada?

Miks taotleda rahu?

Kui teekattesse tekkinud pragudega midagi ette ei võeta, võivad neist saada ohtlikud löökaugud. Nii on kurvad tagajärjed ka sellel, kui jätame omavahelised lahkarvamused klaarimata. Apostel Johannes kirjutas: „Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud” (1. Joh. 4:20). Lahendamata lahkheli võib viia kristlase lõpuks ka nii kaugele, et ta hakkab oma usukaaslast vihkama.

Jeesus Kristus ütles, et meie teenistus pole Jehoovale vastuvõetav, kui me ei ole teistega rahu teinud. Ta andis oma jüngritele juhise: „Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and” (Matt. 5:23, 24). Jah, peamine põhjus, miks taotleda rahu, on soov meeldida Jehoova Jumalale. *

Filipi koguduses valitsenud olukord toob välja teise põhjuse, miks taotleda rahu. Seal oli kahe kristliku õe Euodia ja Süntühhe vahel tekkinud mingi lahkheli, mis ilmselt ähvardas ohustada terve koguduse rahu (Filipl. 4:2, 3). Lahendamata omavahelised erimeelsused võivad kiiresti saada avalikuks. Niisiis soov säilitada koguduses armastust ja  ühtsust paneb meid kaasusklikega rahu taotlema.

„Õndsad on rahunõudjad,” ütles Jeesus (Matt. 5:9). Rahu taotlemine toob rahulolu ja rõõmu. Pealegi mõjub rahu hästi tervisele, sest „südamerahu on ihule eluks” (Õpet. 14:30). Teisest küljest jälle võib vimmapidamine mõjuda tervisele laastavalt.

Kuigi enamik kristlasi on nõus, et rahu taotleda on oluline, ei pruugi me teada, kuidas mõnd omavahelist probleemi ära klaarida. Uurigem seepärast Pühakirja põhimõtteid, mis on meile abiks.

Rahulik vestlus aitab rahu taastada

Peened praod teekattes saab tihtipeale kõrvaldada, kui katta katkine koht uue materjaliga. Kas suudame oma usukaaslastele andestada ja katta kinni nende väikesed eksimused? Tõenäoliselt aitab see enamiku omavaheliste erimeelsuste puhul, sest apostel Peetrus kirjutas: „Armastus katab pattude hulga” (1. Peetr. 4:8).

Mõni probleem tundub aga tõsisem ja me ei saa seda lihtsalt ignoreerida. Mõtle sellele, mis juhtus iisraellastega peagi pärast Tõotatud Maale jõudmist. Enne kui „ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu” läksid teisele poole Jordani jõge, püstitasid nad „silmapaistvalt suure altari”. Teised Iisraeli suguharud arvasid, et seda altarit kasutatakse ebajumalateenimiseks, ning nad ei saanud sellele tõigale lihtsalt läbi sõrmede vaadata. Seepärast valmistusid nad sõjaks (Joosua 22:9–12).

Mõned iisraellased võisid arvata, et väärteo kohta on piisavalt tõendeid ning et kõige vähem ohvreid tooks neile vargsi ründamine. Kuid selle asemel et tegutseda rutakalt, saatsid Jordanist lääne pool paiknevad suguharud oma vendade juurde delegaadid kerkinud probleemi arutama. Nad küsisid: „Mis jumalavallatus see on, mida te olete osutanud Iisraeli Jumala vastu, et te nüüd taganete Jehoova järelt?” Tegelikult ei olnud altari ehitanud suguharud Jehoovale üldsegi truudusetud. Kuidas nad aga sellisele süüdistusele reageerisid? Kas nad ründasid sõnadega oma süüdistajaid või keeldusid nendega suhtlemast? Ei, süüdistuste osaliseks saanud suguharud vastasid leebelt, selgitades, et nende motiiviks oli olnud hoopis soov Jehoovat teenida. Tänu sellisele reageeringule säilitasid nad head suhted Jumalaga ja päästsid nii enda kui ka teiste elu. Rahulik arutelu lahendas arusaamatuse ning rahu sai taastatud (Joosua 22:13–34).

Enne kui teised iisraellased otsustavalt tegutsema asusid, arutlesid nad targalt probleemi Ruubeni, Gaadi ja poole Manasse  suguharuga. „Ära lase oma meelt kergesti saada pahaseks,” ütleb Jumala Sõna, „sest pahameel asub alpide põues!” (Kog. 7:9). Niisiis annab Pühakiri nõu lahendada tõsised omavahelised erimeelsused rahuliku ja otsekohese vestluse abil. Kas võiksime oodata, et Jehoova meid õnnistaks, kui peame vimma ega pöördu inimese poole, kes on meie arvates eksinud?

Kuidas käituda aga siis, kui kaaskristlane tuleb meie juurde, sest tunneb, et oleme põhjustanud mingi probleemi, ning esitab koguni alusetuid süüdistusi? „Rahulik vastus vaigistab raevu,” ütleb Piibel (Õpet. 15:1). Süüdistatavad Iisraeli suguharud selgitasid oma seisukohta leebelt, ent selgelt, ja niiviisi lahendasid nad plahvatusohtliku olukorra. Ükskõik kas pöördume ise probleemi tekkides oma usukaaslase poole või pöördub tema meie poole, peaksime mõtlema, millised sõnad, hääletoon ja hoiak aitaksid kõige paremini rahu sobitada.

Taltsuta oma keelt

Jehoova mõistab, et me ei suuda oma muresid enda sees hoida. Kui meil ei õnnestu kellegagi oma erimeelsusi lahendada, tekib meil tõenäoliselt kiusatus rääkida probleemist kolmandale isikule. Vimmapidamine võib kergesti viia kritiseerimiseni. Selle kohta, mida võib tekitada talitsemata keel, ütleb Õpetussõnad 11:11: „Õelate suu kisub selle [linna] maha!” Kui me kaaskristlasest läbimõtlemata sõnadega räägime, võime rikkuda linnataolise koguduse rahu.

Rahu taotlemine ei tähenda aga seda, et me üldse oma vendadest ja õdedest ei räägi. Apostel Paulus andis usukaaslastele nõu: „Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust.” Ja ta lisas: „Vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile ... Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele” (Efesl. 4:29–32). Kui sinu poole pöördub usukaaslane, keda sinu sõnad või käitumine on solvanud, kas poleks siis temalt vabanduse palumine ja rahu sobitamine kergem, kui ta on varem sinust teistele head rääkinud? Seega, kui oleme tuntud selle poolest, et kõneleme kaaskristlastest positiivselt, on meil erimeelsuste kerkides hõlpsam rahu taastada (Luuka 6:31).

Teenigem Jumalat õlg õla kõrval

Meil, patustel inimestel, on kalduvus hoida eemale neist, kes on meid solvanud. See on aga ebatark toimimisviis (Õpet. 18:1). Kuna me hüüame ühtse rahvana appi Jehoova nime, oleme otsustanud teenida teda õlg õla kõrval (Sef. 3:9).

Teiste inimeste kohatud sõnad või käitumine ei tohiks kunagi vähendada meie indu Jumala teenimisel. Vaid mõned päevad enne seda, kui Jeesuse ohver hakkas asendama templis toodavaid ohvreid, ja peagi pärast seda, kui Jeesus oli selgesõnaliselt mõistnud hukka kirjatundjad, märkas ta, kuidas üks vaene lesknaine annetas templi ohvrikirstu „kõik toiduse, mis tal oli”. Kas Jeesus püüdis teda peatada? Vastupidi, ta tõstis hoopis esile seda, kui truult naine Jehoova tolleaegset kogudust toetas (Luuka 21:1–4). Teiste väärteod ei takistanud naist täitmast oma kohust toetada Jehoova teenimist.

Kuidas reageerime meie, kui tunneme, et kristlik vend või õde on käitunud kohatult, isegi ebaõiglaselt? Kas see takistab meid kogu südamest Jehoovat teenimast? Või tegutseme julgelt ning klaarime ära kõik omavahelised erimeelsused, et hoida kallihinnalist rahu Jumala koguduses?

„Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega,” annab Pühakiri nõu (Rooml. 12:18). Otsustagem siis nõnda toimida, sest see aitab meil käia kindlalt teel, mis viib ellu.

[Allmärkus]

[Pilt lk 17]

Euodia ja Süntühhe pidid taotlema rahu

[Pilt lk 18]

Millised sõnad, hääletoon ja hoiak aitaksid kõige paremini rahu säilitada?