Muistne kiilkiri ja Piibel

PÄRAST seda, kui Paabelis segati ära inimeste keel, arenes mitmeid kirjasüsteeme. Mesopotaamias elunevad rahvad, nagu sumerid ja babüloonlased, kasutasid kiilkirja. See kiri sai nimetuse selle järgi, et kolmekandilise krihvliga vajutati niiskesse savitahvlisse kiilukujulised märgid.

Arheoloogid on välja kaevanud kiilkirjatekste, kus on juttu Pühakirjas mainitud inimestest ja sündmustest. Mida me teame sellest vanast kirjasüsteemist? Ja kuidas sellised tekstid tõendavad Piibli usaldusväärsust?

Tänapäevani säilinud ülestähendused

Õpetlased arvavad, et algselt kasutati Mesopotaamias piktograafilist kirjasüsteemi ehk piltkirja, kus sõna või mõistet tähistati sümboli või pildiga. Näiteks tähistas härjapea kujutis härga. Kui kasvas vajadus kirjalike ülestähenduste järele, arenes välja kiilkiri. „Märgid ei kujutanud enam vaid sõnu, vaid ka silpe, millest sai kombineerida sõnu,” selgitab „NIV Archaeological Study Bible”. Viimaks võimaldasid umbes 200 märki anda kiilkirjas täielikult edasi „kõnet kogu selle keeruka sõnavara ja grammatikaga”.

Aabrahami päeviks umbes 2000 aastat e.m.a oli kiilkiri hästi välja arenenud. Järgmise 20 sajandi vältel võttis selle kirja omaks umbes 15 keelt. Rohkem kui 99 protsenti seni leitud kiilkirjatekstidest on kirjutatud savitahvlitele. Viimase 150 aasta jooksul on selliseid tahvleid leitud hulgaliselt Urist, Urukist, Babülonist, Namrudist, Nippurist, Assurist, Niinevest, Marist, Eblast, Ugaritist ja Amarnast. Väljaanne „Archaeology Odyssey” teatab: „Ekspertide hinnanguil on välja kaevatud juba üks kuni kaks miljonit kiilkirjatahvlit ning iga aasta leitakse veel umbes 25 000 tahvlit.”

Kiilkirjaekspertidel kogu maailmas on tõlkida tohutul hulgal keerukat materjali. Ühe hinnangu kohaselt on „meie ajal läbi loetud vaid kümnendik olemasolevatest kiilkirjatekstidest ja sedagi vaid korra”.

Kiilkirja dešifreerimisel sai pöördepunktiks kaks- ja kolmkeelsete kiilkirjatekstide avastamine. Õpetlased panid tähele, et need ürikud sisaldasid sama teksti eri keeltes. Dešifreerimisele aitas kaasa see, kui mõisteti, et nimed, tiitlid, valitsejate sugupuud ja ka eneseülistusväljendused korduvad sageli.

Aastaks 1850 suutsid õpetlased lugeda kiilkirjas vanaaja Lähis-Ida akadi (Assüüria-Babüloonia) lingua franca’t ehk ühist suhtluskeelt. Entsüklopeedia „Britannica” selgitab: „Kui dešifreeriti akadi keel, mõisteti kogu süsteemi tuuma ning seda mustrit kasutati ka teiste keelte kiilkirjade tõlkimisel.” Kuidas on need kirjutised seotud Pühakirjaga?

Tunnistus, mis ühtib Piibliga

Piibel ütleb, et enne kui Taavet umbes aastal 1070 e.m.a Jeruusalemma vallutas, valitsesid seal Kaanani kuningad (Joosua 10:1; 2. Saam. 5:4–9). Mõned õpetlased aga  kahtlesid selles. Ent aastal 1887 leidis üks talunaine Egiptuses Amarnas ühe savitahvli ning ühtekokku leiti sealt umbes 380 tahvlit, mis sisaldasid diplomaatilist kirjavahetust Egiptuse vaaraode (Amenhotep III ja Ehnaton) ja Kaanani kuningriikide valitsejate vahel. Kuus kirja olid Jeruusalemma valitsejalt ’Abdi-Hebalt.

„Biblical Archaelogy Review” teatab: „Amarna tahvlid viitavad selgelt Jeruusalemmale kui linnale, mitte maavaldusele, ning ’Abdi-Hebale kui ... maavalitsejale, kellel oli Jeruusalemmas oma residents ja 50 Egiptuse sõduriga garnison, mis näitab, et Jeruusalemm oli väike mägismaine kuningriik.” Sama ajakiri lisas: „Amarna kirjadele tuginedes võime olla kindlad linna olemasolus, mis oli teiste tolle aja linnade hulgas tähelepanuväärne.”

Nimed Assüüria ja Babüloonia ürikutes

Assüürlased ja hiljem babüloonlased kirjutasid oma ajaloo savitahvlitele, samuti silindritele, prismadele ja monumentidele. Kui siis õpetlased dešifreerisid akadi kiilkirja, leidsid nad, et tekstides mainitud inimeste nimed esinevad ka Piiblis.

Raamat „The Bible in the British Museum” ütleb: „Dr Samuel Birch esitas 1870. aastal vastloodud Piibliarheoloogia Seltsile ettekande, milles ta tõestas, et [kiilkirjatekstides esinevad] Heebrea kuningate nimed Omri, Ahab, Jehu, Asarja, ... Menahem, Pekah, Hoosea, Hiskija ja Manasse, Assüüria kuningad Tiglatpilesar ... [III], Sargon, Sanherib, Assarhaddon ja Assurbanipal, ... ja Süüria [kuningad] Ben-Hadad, Hasael ja Retsin.”

Raamat „The Bible and Radiocarbon Dating” võrdleb Piiblis olevat Iisraeli ja Juuda ajalugu muistsete kiilkirjatekstidega. Mis on tulemus? „Muudes allikates esineb ühtekokku 15 või 16 Juuda ja Iisraeli kuningat, kelle nimed ja [tegutsemis]ajad on täielikus vastavuses [Piibli] Kuningate[raamatu] omadega. Kõik kuningad on nimetatud õiges järjekorras, ka ei ole teistes allikates ühtegi sellist nime, mida pole Piibli Kuningateraamatus.”

1879. aastal leitud Kyrose silindril on kuulsaks saanud kiilkirjatekst, kus on kirjas, et pärast Babüloni vallutamist aastal 539 e.m.a rakendas Kyros talle tavapärast poliitikat ja saatis vangid tagasi oma kodumaale. Kojupääsnute hulgas olid ka juudid. Vastav määrus on tsiteeritud Piiblis (Esra 1:1–4). Paljud 19. sajandi õpetlased olid aga kahelnud selle määruse autentsuses. Ent Pärsia perioodi kiilkirjadokumendid, sealhulgas Kyrose silinder, tõendavad veenvalt selle Piibli aruande õigsust.

Aastal 1883 leiti Babüloni lähedalt Nippurist arhiiv, mis koosnes rohkem kui 700 kiilkirjatekstist. Nendes oli mainitud 2500 nime, millest 70 olid juudi päritolu. Ajaloolase Edwin Yamauchi sõnul oli tegemist „lepingu osapoolte, esindajate, tunnistajate, maksukogujate ja kuninglike ametnike” nimedega, mis on ilmne tõend, et juutide pagendusest vabanemise ajal tegutsesid mõned juudid Babüloni lähistel jätkuvalt nendes ametites. See kinnitab Piibli prohvetlikku teadaannet, mille kohaselt Iisraeli jääk pidi pöörduma Assüüria ja Babüloni pagendusest tagasi Juudamaale, paljud aga mitte (Jes. 10:21, 22).

Esimesel aastatuhandel e.m.a oli kiilkiri kasutuses paralleelselt tähtkirjaga. Kuid lõpuks hülgasid assüürlased ja babüloonlased kiilkirja ja läksid üle tähtkirja kasutamisele.

Sajad tuhanded muuseumides säilitatavad tahvlid ootavad veel uurimist. Need, mida eksperdid on juba dešifreerinud, tunnistavad kõnekalt Piibli usaldusväärsust. Kes aga teab, mis lisatõendeid sisaldavad veel läbiuurimata tekstid!

[Pildi allikaviide lk 21]

Photograph taken by courtesy of the British Museum