Olen näinud Jumala rahva juurdekasvu Koreas

Jutustab Milton Hamilton

„Peame teile kurvastusega teatama, et Korea Vabariigi valitsus on tühistanud kõik misjonäride viisad ning näidanud, et te pole sinna riiki teretulnud. ... Niisuguse asjade käigu tõttu olete ajutiselt määratud teenima Jaapanisse.”

SELLISE sõnumi saime naisega 1954. aasta lõpu poole USA-st New Yorgist Brooklynist. Varem samal aastal olime lõpetanud New Yorgi osariigi põhjaosas Gileadi kooli 23. lennu. Ajal, mil saime selle kirja, olime ajutiselt Indiana osariigis Indianapolises.

Mina ja mu naine Liz (varem Liz Semock) olime keskkoolis klassikaaslased. Abiellusime aastal 1948. Liz armastas täisajalist teenistust, kuid pelgas veidi välisriiki teenima minna. Mis siis aitas tal oma kartusest üle saada?

Liz nõustus tulema minuga koosolekule, mis oli mõeldud Gileadi koolist huvitatutele. See oli 1953. aastal rahvusvahelise konvendi ajal New Yorgis Yankee staadionil. Pärast seda innustavat koosolekut täitsimegi Gileadi kooli avaldused. Olime üllatunud, kui meid kutsuti juba järgmisele kursusele, mis pidi algama 1954. aasta veebruaris.

Meid määrati Lõuna-Koreasse, kuigi 1953. aasta suvel oli Koreas just lõppenud kolm aastat kestnud laastav sõda. Siis aga saime ülaltoodud juhise ning meil tuli kõigepealt hoopis Jaapanisse sõita. Jõudsime sinna 1955. aasta jaanuaris pärast 20-päevast ookeanireisi koos kuue kaasmisjonäriga, kes olid olnud samuti Koreasse määratud. Maabunud sadamas, kohtusime hommikul kell kuus kai peal Lloyd Barryga, kes oli tollal Jaapani harubüroo ülevaataja. Peagi sõitsime sealt edasi misjonikodusse Yokohamasse. Juba samal päeval läksime kuulutama.

Pääseme Koreasse

Mõne aja pärast õnnestus meil saada Korea Vabariigi viisad. 1955. aasta 7. märtsil tõusis meie lennuk õhku Tokyo Haneda rahvusvaheliselt lennuväljalt ning kolme tunni pärast olime Yoido lennujaamas Soulis. Meid oli vastu võtmas üle 200 Korea Jehoova tunnistaja, mis puudutas meie südant, nii et valasime rõõmupisaraid. Lõuna-Koreas oli tollal vaid 1000 Jehoova tunnistajat. Nii nagu ka paljud teised Läänest tulnud, arvasime meiegi, et Idamaades on kõik inimesed ühte nägu ja ühte tegu. Siiski ei läinud kaua, kuni hakkasime märkama erinevusi. Korealastel pole mitte ainult oma keel ja tähestik,  vaid ka oma köök, iseloomulik välimus, oma rahvariided ja palju muud eriomast, nagu näiteks arhitektuur.

Meie esimeseks proovikiviks Koreas sai keele õppimine. Selle tarvis polnud meil ühtki raamatut. Peagi mõistsime, et korea sõnade hääldamiseks tuleb õppida uusi häälikuid. Õiget hääldust on võimalik õppida üksnes korea tähestikku tundes.

Kõnelemisel juhtus meil ikka äpardusi. Näiteks küsis Liz kord enda arvates ühelt naiselt, kas tal on Piibel. Naine vaatas talle kummalise näoga otsa, läks siis korraks tuppa ja tuli tagasi tikutopsiga. Ilmnes, et Liz oli küsinud Piibli ehk sungkyung’i asemel sungnyang’i ehk tikke.

Mõne kuu pärast avanes meil võimalus rajada lõunapoolsesse sadamalinna Pusani misjonikodu. Rentisime endale ning koos meiega sinna määratud kahele kristlikule õele kolm väikest tuba. Meil polnud ei kraanivett ega vesiklosetti. Üksnes öösiti oli veesurve piisavalt tugev, nii et saime lasta voolikuga vett teisele korrusele. Niisiis tuli meil kordamööda varakult üles tõusta, et anumatesse vett koguda. Selleks et vesi oleks joogikõlblik, tuli seda keeta või klooritada.

Harjuda tuli ka muude ebamugavustega. Kuna voolutugevus oli majas väga nõrk, ei saanud me kasutada ei pesumasinat ega triikrauda. Meie köögiks oli koridor ning meie ainsaks kodumasinaks petrooleumipriimus. Varsti õppisime kõik uutes tingimustes süüa tegema. Kolm aastat pärast Koreasse kolimist nakatusime mõlemad Liziga hepatiiti. Noil aastatel haigestus hepatiiti tegelikult enamik misjonäre. Kulus kuid, enne kui terveks saime, ning hepatiit ei jäänud meie ainsaks tervisehädaks.

Oleme moraalseks toeks

Viimased 55 aastat on Korea poolsaar olnud poliitiliselt väga ebastabiilne paik. Poolsaart jagab demilitariseeritud tsoon, mis asub Korea Vabariigi pealinnast Soulist 55 kilomeetrit põhja pool. Aastal 1971 külastas meid Frederick Franz ühingu peakorterist Brooklynist. Viisin teda demilitariseeritud tsooni juurde, mis on maailma kõige tugevamini kindlustatud piir. Aastate jooksul on ÜRO ametnikud kohtunud seal tihti mõlema Korea valitsuse esindajatega.

Meie muidugi jääme poliitikas ja sealhulgas ka Korea poolsaare küsimuses neutraalseks  (Joh. 17:14). Kuna Jehoova teenijad ei osale sõjategevuses, on üle 13 000 Lõuna-Korea Jehoova tunnistaja pidanud ühtekokku vanglas veetma 26 000 aastat (2. Kor. 10:3, 4). Kõik selle maa noored vennad teavad, mis neid ees ootab, kuid nad pole hirmul. Kurb on mõelda, et Korea Vabariigi valitsus nimetab kurjategijateks kristlasi, kelle ainsaks „kuriteoks” on kristliku neutraalsuse säilitamine.

Teise maailmasõja ajal aastal 1944 olin ka mina keeldunud sõtta minemast ja istusin seepärast kaks ja pool aastat Pennsylvanias Lewisburgi vanglas. Kuigi meie Korea vendade olukord on raskem kui minul tollal, pole nende mured mulle võõrad. See, et mõned Lõuna-Koreas teenivatest misjonäridest on samalaadseid katsumusi kogenud, on paljudele korealastele toeks olnud (Jes. 2:4).

Kohtame raskusi

1977. aastal võeti ka meie, misjonäride neutraalsus arutluse alla. Ametnikud arvasid, et meie olime mõjutanud noori korealasi sõjaväeteenistusest ja relvade kasutamisest keelduma. Seepärast otsustas valitsus mitte lubada maale tagasi ühtki misjonäri, kes sealt mingil põhjusel lahkub. See seadus kehtis 1977. aastast kuni 1987. aastani. Kui me oleks tol ajal Koreast lahkunud, poleks meil olnud enam võimalust tagasi tulla. Niisiis ei saanud me sel ajavahemikul kordagi kodus käia.

Kohtusime korduvalt valitsusametnikega ja selgitasime neile endi kui Kristuse järelkäijate erapooletust. Lõpuks nad mõistsid, et meid pole võimalik hirmutada, ja nii kõrvaldati see piirang kümne aasta pärast. Noil aastatel tuli küll mõnel misjonäril maalt lahkuda näiteks terviseprobleemide tõttu. Meie ülejäänud aga jäime ning meil on selle üle hea meel.

1980. aastatel süüdistasid vastased meie juriidilise isiku juhte selles, et me ei luba noori mehi sõjaväeteenistuses osaleda. Seepärast kutsuti meid kõiki välja, et meilt aru pärida. 1987. aasta 22. jaanuaril otsustas prokuratuur, et süüdistus on alusetu. Niisugune otsus aitas ära hoida vääritimõistmisi tulevikus.

Jumal õnnistab meie tööd

Aasta-aastalt osutati meile Lõuna-Koreas neutraalsusküsimuse pärast aina suuremat vastupanu. Seepärast oli meil üha raskem suuremateks kokkutulekuteks sobivaid paiku leida. Niisiis otsustasid tunnistajad lahendada selle probleem nii, et ehitasid Pusani oma kokkutulekusaali, mis oli Idamaades esimene. 1976. aastal 5. aprillil oli mul au pidada 1300 kuulaja ees selle saali pühitsemiskõne.

Alates 1950. aastast on Lõuna-Koreas teeninud kümneid tuhandeid USA sõdureid. Pärast kodumaale naasmist on paljud neist Jehoova tunnistajateks saanud. Nad kirjutavad  meile tihti ning meil on hea meel, et oleme saanud aidata neil Jehoovat tundma õppida.

2006. aasta 26. septembril kaotasin oma armsa abikaasa Lizi. Tunnen temast kirjeldamatult suurt puudust. Kõigi nende 51 aasta jooksul, mis me siin koos veetsime, oli ta rõõmuga nõus vastu võtma igasuguseid ülesandeid ning ta ei kurtnud kunagi. Ta ei vihjanud kordagi sellele, et võiks Ühendriikidesse tagasi minna, kust ta varem ei tahtnud kuidagi lahkuda.

Teenin Lõuna-Koreas edasi siinses Peeteli peres, mis oli algusaegadel väike, aga mis on nüüdseks kasvanud juba umbes 250-liikmeliseks. Mul on rõõm teenida koos seitsme vennaga harubüroo komitees, kes juhib siinset kristlikku tegevust.

Tollal, kui me Lõuna-Koreasse saabusime, oli see väga vaene riik, nüüd aga üks maailma kõige arenenumaid. Lõuna-Koreas on üle 95 000 Jehoova tunnistaja, kellest peaaegu 40 protsenti teenib kas üld- või abipioneerina. See annab mulle lisarõõmu teenida Jehoovat sellel maal ja näha, kuidas Jumala rahvas kasvab.

[Pilt lk 24]

Kaasmisjonäridega pärast Lõuna-Koreasse saabumist

[Pilt lk 24, 25]

Teenistuses Pusanis

[Pilt lk 25]

Koos vend Franziga demilitariseeritud tsooni juures aastal 1971

[Pilt lk 26]

Koos Liziga veidi enne tema surma

[Pilt lk 26]

Korea harubüroo, kus ma töötan Peeteli pere liikmena