Jehoova Sulane, keda „haavati meie üleastumiste pärast”

„Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! ... Tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (JES. 53:5)

1. Mida meil tuleks mälestusõhtut pühitsedes meeles pidada ja milline prohvetikuulutus aitab meil seda teha?

ME PÜHITSEME mälestusõhtut, et meenutada Kristuse surma ja kõike seda, mida tema surm ja ülestõusmine on korda saatnud. Mälestusõhtu tuletab meile meelde seda, kuidas Jehoova ülemvõim õigeks mõistetakse, tema nimi pühitsetakse ja tema eesmärk, kaasa arvatud inimkonna pääste, täide viiakse. Võib-olla et parim kirjeldus Kristuse ohvrist ja sellest, mida see on korda saatnud, on toodud ära Jesaja 53:3–12 prohvetikuulutuses. Jesaja ennustab Sulase kannatusi ning toob ära konkreetseid üksikasju Kristuse surma kohta ja sellest tulenevate õnnistuste kohta võitud vendadele ja „teistele lammastele” (Joh. 10:16).

2. Mida tõendab Jesaja prohvetiennustus ja millist mõju see meile avaldab?

² Seitse sajandit enne Jeesuse sündi maa peal inspireeris Jehoova Jesajat prohvetlikult kuulutama, et tema valitud Sulane jääb ustavaks ka viimase piirini läbikatsutult. See fakt tõendab, et Jehoova oli oma Poja ustavuses täiesti kindel. Seda prohvetiennustust uurides täitub meie süda tänumeelega ja meie usk saab tugevamaks.

 „Ta oli põlatud” ja inimesed „ei hoolinud temast”

3. Miks oleks juudid pidanud Jeesuse rõõmuga vastu võtma, ent kuidas nad toimisid?

³ Loe Jesaja 53:3. Võib vaid kujutleda, mida võis Jumala ainusündinud Pojale tähendada loobuda rõõmust teenida Isa kõrval, tulemaks maa peale, et anda oma elu ohvriks, et päästa inimkond patust ja surmast (Filipl. 2:5–8). Tema ohver pidi tooma tõelise pattude andeksanni, mida loomohvrite toomine Moosese Seaduse all vaid ette tähendas (Heebr. 10:1–4). Kas mitte poleks vähemalt juudid, kes ju ootasid Tõotatud Messiat, pidanud teda rõõmuga vastu võtma ja austama? (Joh. 6:14.) Selle asemel oli Kristus juutide poolt „põlatud” ning nad „ei hoolinud temast”, nagu Jesaja prohvetlikult oli kuulutanud. Apostel Johannes kirjutas: „Ta tuli sellesse, mis tema oma, ja tema omad ei võtnud teda vastu” (Joh. 1:11). Apostel Peetrus ütles juutidele: „Meie esiisade Jumal ... on austanud oma sulast Jeesust, kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks teda vabaks lasta. Te salgasite ära Püha ja Õige” (Ap. t. 3:13, 14).

4. Mil moel oli Jeesus haigustega tuttav?

⁴ Lisaks kuulutas Jesaja prohvetlikult, et Jeesus pidi olema „haigustega tuttav”. Kahtlemata oli Jeesus oma teenistustöö ajal mõnikord väsinud, kuid miski ei viita sellele, et ta haige oleks olnud (Joh. 4:6). Ent ta oli nende inimeste haigustega tuttav, kellele ta kuulutas. Tal oli neist hale meel ja ta tervendas paljusid (Mark. 1:32–34). Seeläbi läks Jeesusega täide prohvetikuulutus, mis ütleb: „Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid!” (Jes. 53:4a; Matt. 8:16, 17).

Otsekui „Jumalast pekstud”

5. Kuidas vaatasid paljud juudid Jeesuse surmale ning miks suurendas see tema kannatusi?

⁵ Loe Jesaja 53:4b. Paljudele Jeesuse kaasaegsetele jäi mõistmatuks, miks ta kannatas ja suri. Nad arvasid, et Jumal karistab teda, otsekui nuheldes teda jäleda haigusega (Matt. 27:38–44). Juudid süüdistasid Jeesust jumalapilkamises (Mark. 14:61–64; Joh. 10:33). Muidugi mõista polnud Jeesus ei patune ega jumalapilkaja. Ent kui võtta arvesse tema suurt armastust Isa vastu, pidi juba paljas mõte sellest, et tal tuleb jumalapilkamises süüdistatuna surra, suurendama tema kui Jumala Sulase kannatusi. Kõigele vaatamata oli ta valmis alluma Jehoova tahtele (Matt. 26:39).

6., 7. Mis mõttes lasi Jehoova oma ustava Sulase ’lõhki litsuda’ ja miks see oli talle meeltmööda?

⁶ Kuigi meid ei üllata Jesaja prohvetikuulutuse ütlus, et Kristust peetakse „Jumalast pekstuks”, on üllatav lugeda prohvetikuulutuse sõnu „Jehoova arvas heaks teda alandada haigustega [„lõhki litsudes haigeks teha”, P 1938–40]” (Jes. 53:10). Kuidas võis Jehoova soovida teda ’lõhki litsuda’, kui ta oli öelnud ka seda: „Vaata, see on mu sulane, ... mu valitu, kellest mu hingel on hea meel!”? (Jes. 42:1.) Mis mõttes tegi see Jehoovale heameelt?

 ⁷ Mõistmaks seda prohvetikuulutuse osa, tuleks meil pidada meeles, et Jehoova ülemvõimu küsitavaks pidades seadis Saatan kahtluse alla kõigi jumalateenijate ustavuse taevas ja maa peal (Iiob 1:9–11; 2:3–5). Jäädes ustavaks surmani, andis Jeesus Saatana väljakutsele täiusliku vastuse. Niisiis, kuigi Jehoova lubas vaenlastel Kristuse tappa, pole mingit kahtlust, et kui ta nägi, kuidas ta valitud Sulane surmatakse, valmistas see talle kannatusi. Ent sügavat heameelt tundis Jehoova oma Poja täieliku ustavuse nägemisest (Õpet. 27:11). Lisaks tõi Jehoovale rohkelt rõõmu teadmine, millist kasu toob tema Poja surm meelt parandavatele inimestele (Luuka 15:7).

„Teda haavati meie üleastumiste pärast”

8., 9. a) Mil viisil oli Jeesus ’haavatud meie üleastumiste pärast’? b) Kuidas Peetrus seda kinnitas?

⁸ Loe Jesaja 53:6. Patused inimesed on otsekui eksiteele sattunud lambad, kes otsivad pääseteed Aadamalt päritud haigustest ja surmast (1. Peetr. 2:25). Olles ebatäiuslikud, ei saa mitte ükski Aadama järeltulijaist osta tagasi seda, mille Aadam kaotas (Laul 49:8). Ent tegutsedes suure armastusega, laskis Jehoova „meie kõigi süüteod tulla tema [oma armsa Poja ja äravalitud Sulase] peale”. Nõustudes sellega, et teda ’haavatakse meie üleastumise pärast’ ning ’lüüakse meie süütegude tõttu’, kandis Kristus meie patud üles piinapostile ja suri meie asemel.

⁹ Apostel Peetrus kirjutab: „Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes, kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele.” Viidates seejärel Jesaja prohvetikuulutusele, lisab Peetrus: „Ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (1. Peetr. 2:21, 24; Jes. 53:5). Nagu Peetrus hiljem ütleb, avas see patustele tee lepituseks Jumalaga: „On ju ka Kristus kord surnud pattude pärast, õige ülekohtuste eest, et ta meid juhiks Jumala juurde” (1. Peetr. 3:18).

„Nagu tall, keda viiakse tappa”

10. a) Kuidas kirjeldas Ristija Johannes Jeesust? b) Kuidas osutusid Johannese sõnad paikapidavaks?

¹⁰ Loe Jesaja 53:7, 8. Kui Ristija Johannes nägi Jeesust tulevat, ütles ta jõuliselt: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Joh. 1:29). Rääkides Jeesusest kui Tallest, võis Johannes pidada silmas Jesaja sõnu „tallest, keda viiakse tappa” (Jes. 53:7). „Ta tühjendas oma hinge surmani,” oli Jesaja prohvetlikult kuulutanud (Jes. 53:12). On huvitav, et õhtul, mil Jeesus seadis sisse oma surma mälestamise, ulatas ta 11 ustavale apostlile veinikarika ja ütles: „See on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks” (Matt. 26:28).

11., 12. a) Mida räägib Kristuse ohvri kohta Iisaki valmidus end ohverdada lasta? b) Mida meil tuleb mälestusõhtut tähistades silmas pidada seoses Suurema Aabrahami Jehoovaga?

¹¹ Nagu vanaaja Iisak, oli Jeesus valmis tooma end ohvriks tema kohta käiva Jehoova tahte altaril (1. Moos. 22:1, 2, 9–13; Heebr. 10:5–10). Kuigi Iisak oli valmis selleks, et teda ohverdataks, oli Aabraham see, kes üritas ohvrit tuua (Heebr. 11:17). Jeesus oli samuti valmis selleks, et tal tuleb surra, kuid Jehoova oli see, kes otsustas, kuidas ohver tuua. Poja ohvrikstoomises väljendus Jumala sügav armastus inimkonna vastu.

¹² Jeesus ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene  elu!” (Joh. 3:16). Apostel Paulus kirjutas: „Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime” (Rooml. 5:8). Seega ei tohiks me ajal, mil me Kristuse surma mälestades talle au toome, kunagi unustada, et selle otsustajaks, kuidas lunastus tuua, oli Suurem Aabraham Jehoova. Me peame mälestusõhtut tema auks.

Sulane teeb „paljusid õigeks”

13., 14. Kuidas on Jehoova Sulane teinud „paljusid õigeks”?

¹³ Loe Jesaja 53:11, 12. Jehoova ütles oma valitud Sulase kohta: „Mu õiglane sulane [teeb] paljusid õigeks.” Mil moel? Vastust aitab leida 12. salmi lõpp „ja [Sulane] seisis üleastujate eest”. Kõik Aadama järglased on sündinud patustena, „üleastujatena”, ning saavad seetõttu „patu palga”, nimelt surma (Rooml. 5:12; 6:23). Jehoova ja patuse inimese vahel läheb vaja lepitust. Jesaja prohvetikuulutuse 53. peatükk kirjeldab kaunilt, kuidas Jeesus „seisis” ehk kostis patuse inimkonna eest: „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Jes. 53:5).

¹⁴ Võttes enda peale meie patud ja surres meie eest, tegi Kristus „paljusid õigeks”. Paulus kirjutas: „Jumal arvas heaks kõik täiuse lasta elada temas ja tehes rahu ristivere läbi, lepitada tema läbi enese poole kõik, niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas” (Kol. 1:19, 20).

15. a) Kes on Pauluse mainitud „see, mis on taevas”? b) Kellel on ainuõigus saada osa mälestusõhtu sümbolitest ja miks?

¹⁵ „See, mis on taevas” tähendab Kristuse äravalatud vere läbi Jehoovaga lepitatud võitud kristlasi, kes on kutsutud taevasse koos Kristusega valitsema. Kristlased, kes on „taevase kutsumise osalised”, kuulutatakse õigeks (Heebr. 3:1; Rooml. 5:1, 18, P 1997). Jehoova kuulutab siis nad oma vaimseteks poegadeks. Püha vaim tunnistab neile, et nad on „Kristuse kaaspärijad”, kutsutud saama kuningateks ja preestriteks tema taevases Kuningriigis (Rooml. 8:15–17; Ilm. 5:9, 10). Neist saavad vaimse Iisraeli, „Jumala Iisraeli” hulka kuulujad ning „uue lepingu” osalised (Jer. 31:31–34; Gal. 6:16). Olles uue lepingu liikmed, on neil õigus saada osa mälestusõhtu sümbolitest, sealhulgas karikast punasest veinist, mille kohta Jeesus lausus: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse” (Luuka 22:20).

16. Mis on „see, mis on maa peal” ning mil kombel saavad nad õigesse seisundisse Jehoova ees?

¹⁶ „See, mis on maa peal” käib Kristuse teiste lammaste kohta, kel on lootus elada igavesti maa peal. Ka need toob valitud Sulane õigesse seisundisse Jehoova ees. Et nad usuvad Kristuse lunastusohvrisse ning on seega „oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres”, kuulutab Jehoova nad õigeks mitte kui vaimsed pojad vaid kui sõbrad, ning annab neile imelise lootuse  elada üle „suur viletsus” (Ilm. 7:9, 10, 14; Jak. 2:23). Kuna teised lambad pole uue lepingu osalised ning seega puudub neil lootus elada taevas, ei saa nad osa mälestusõhtu sümbolitest, kuid nad viibivad kohal kui lugupidavad pealtvaatajad.

Kogu tänu Jehoovale ja tema heakskiidetud Sulasele!

17. Kuidas aitab Sulasele keskenduvate Jesaja prohvetikuulutuste uurimine valmistada meelt ette mälestusõhtuks?

¹⁷ Uurida Sulasele keskenduvaid Jesaja prohvetikuulutusi on hea moodus valmistada oma meelt ette Kristuse surma mälestusõhtuks. Tänu sellele oskame süvenenult vaadata „usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele” (Heebr. 12:2). Me teame nüüd, et Jumala Poeg ei ole mässumeelne. Erinevalt Saatanast rõõmutseb ta, et on Jehoova poolt õpetatud, ning tunnustab teda Suveräänina. Me mõistame, et maise teenistuse käigus osutas Jeesus kaastunnet inimestele, kellele ta kuulutas, tervendades paljud neist nii füüsiliselt kui vaimselt. Seeläbi näitas ta, mida ta teeb Messias-Kuningana uues maailmas, kui ta „maa peal on rajanud õiguse” (Jes. 42:4). Tema innukus Kuningriigi kuulutamisel, kui ta oli „paganaile valguseks”, aitab ta järeltulijail meeles pidada, et head sõnumit tuleb kõikjal maakeral innukalt kuulutada (Jes. 42:6).

18. Miks on meie süda tänu Jesaja prohvetikuulutustele tulvil tänumeelt Jehoova ja tema ustava Sulase vastu?

¹⁸ Tänu Jesaja prohvetikuulutustele mõistame paremini, kui suure ohvri tõi Jehoova, kui ta läkitas oma kalli Poja maa peale meie eest kannatama ja surema. Jehoova ei tundnud rõõmu mitte oma Poja kannatuste nägemisest, vaid hoopis selle nägemisest, kuidas Jeesus jäi kuni surmani täiesti ustavaks. Ka meil tuleks Jehoova rõõmu jagada ning vääriliselt hinnata kõike, mida Jeesus tegi, näitamaks, et Saatan on valelik, ning pühitsemaks Jehoova nime, et seeläbi tõendada tema ülemvõimu õiguspärasust. Lisaks võttis Kristus meie patud enda peale ja suri meie eest. Sel teel on ta võimaldanud oma võitud vendade väiksel karjal ning teistel lammastel jõuda õigesse seisundisse Jehoova ees. Olgu meie süda tulvil tänumeelt Jehoova ja tema ustava Sulase vastu, kui tuleme kokku mälestusõhtut pidama.

Kordamiseks

• Mis mõttes Jehoova „arvas heaks” lasta oma Poeg ’lõhki litsuda’?

• Mil kombel „haavati” Jeesust „meie üleastumiste pärast”?

• Kuidas teeb Sulane „paljusid õigeks”?

• Kuidas on Sulase kohta käivate prohvetikuulutuste uurimine sinu meelt ja südant mälestusõhtuks ette valmistanud?

[Küsimused]

[Pilt lk 26]

„Ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast”

[Pilt lk 28]

„Ta tühjendas oma hinge surmani”

[Pilt lk 29]

„Teised lambad” viibivad mälestusõhtul lugupidavate pealtvaatajatena