„See on tee, käige seda!”

Emilia Pedersoni lugu

Jutustanud Ruth Pappas

MINU ema Emilia Pederson sündis aastal 1878. Kuigi temast sai kooliõpetaja, oli ta tegelikuks sooviks aidata inimestel Jumala ligi tulla. Ema südamesoovi tõendiks oli mahukas reisikohver meie kodus väikses Jasperi linnas (USA, Minnesota). Ta oli hankinud selle, et võtta oma varanatuke kaasa Hiinasse, kuhu ta tahtis misjonäriks minna. Ent kui suri ta ema, tuli tal oma plaanidest loobuda ja jääda koju nooremate õdede-vendade eest hoolt kandma. Aastal 1907 abiellus ta Theodore Holieniga. Mina sündisin 1925. aasta 2. detsembril seitsmest lapsest viimasena.

Emal oli Piibli kohta küsimusi, millele ta tõemeeles vastuseid otsis. Üks küsimus puudutas õpetust, et põrgu on paik, kus kurjad tulelõõmas piinlevad. Ta päris parajasti nende kanti külastavalt luteri kiriku ametnikult, kust ta võib leida Piibli kinnitust sellele õpetusele. Too aga lausus emale, et öelgu Piibel mida tahes – vaja on õpetada, et põrgu on lõõmav piinapaik.

Ema vaimne nälg rahuldatakse

Peagi pärast 1900. aastat siirdus ema õde Emma Northfieldi (Minnesota) muusikat õppima. Ta leidis ulualust kooliõpetaja Milius Christiansoni pool, kelle naine oli piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Emma mainis, et tal on õde, kes on tulihingeline piiblilugeja. Ei läinud kuigi kaua aega, kui proua Christianson kirjutas emale kirja, kus olid vastused tema piiblilistele küsimustele.

Ühel päeval saabus Lõuna-Dakotast Sioux Fallsist piibliuurija Lora Oathout rongiga Jasperisse kuulutustööd tegema. Ema asus piiblilist kirjandust uurima ning aastal 1915 hakkas ta piiblitõdesid teistele jagama ning Lora antud kirjandust levitama.

Aastal 1916 sai ema kuulda, et Iowasse Sioux Citysse tuleb konvendile Charles Taze Russell. Ka ema soovis sinna minna, kuid sel ajal oli tal juba viis last ning noorim neist, Marvin, kõigest viiekuune. Sellest hoolimata võttis ta koos kõigi oma lastega ette 160-kilomeetrise rongisõidu Sioux Citysse, et käia ära konvendil. Ta kuulis vend Russelli kõnesid, nägi „Loomise fotodraamat” ning lasi end ristida. Naasnud koju, kirjutas ta konvendist artikli, mis avaldati ajalehes „Jasper Journal”.

Aastal 1922 oli ka ema nende 18 000 seas, kes viibisid Ohios Cedar Pointis konvendil. Pärast seda konventi ei lakanud ta kunagi Jumala Kuningriiki kuulutamast. Tema eeskuju innustas meidki järgima  üleskutset: „See on tee, käige seda!” (Jes. 30:21).

Kuningriigi kuulutamise viljad

1920. aastate hakul kolisid mu vanemad majja Jasperi lähistel. Isal tuli suurt peret ülal pidada ja edukat äritegevust arendada. Tema ei süvenenud piibliuurimisse sedavõrd kui ema, kuid ta toetas kogu hingest kuulutustööd ning osutas külalislahkust reisivatele teenijatele, keda tol ajal tunti rändjutlustajate nime all. Juhtus tihtilugu, et kui keegi reisiv vend meie pool kõnet pidas, tuli kokku sadakond inimest, kes täitsid tihedalt nii meie elu-, söögi- kui ka magamistoa.

Kui olin umbes seitsmeaastane, helistas mu tädi Lettie ning ütles, et tema naabrid Ed Larson naisega soovivad Piiblit uurida. Nad võtsid Piibli tõed heal meelel vastu ja kutsusid hiljem uurimisele veel ühe naabri – kaheksa lapse ema Martha Van Daaleni. Ka Marthast ja kogu tema perest said piibliuurijad. *

Umbes sel ajal tuli isa juurde tööle noor mees Gordon Kammerud, kes elas meist mõne kilomeetri kaugusel. Gordonit hoiatati: „Vaata ette! Ülemuse tütred on üht kummalist usku.” Kuid Gordon asus Piiblit uurima ning oli peagi veendunud, et on leidnud tõe. Kolm kuud hiljem ta ristiti. Ka tema vanematest said usklikud ning meie peredest – Holienidest, Kammerudidest ja Van Daalenitest – lähedased sõbrad.

Uskutugevdavad konvendid

Cedar Pointi konvent oli ema usku kõvasti kinnitanud, mistõttu ta ei tahtnud üheltki konvendilt puududa. Niisiis sisalduvad mu kõige varasemates mälestustes pikad reisid neile kogunemistele. Aastal 1931 peetud konvent Ohios Columbuses oli pöördelise tähtsusega, sest tookord võeti tarvitusele nimetus Jehoova tunnistajad (Jes. 43:10–12). Samuti on mul meeles Washingtoni konvent aastal 1935, mil ajaloolises kõnes näidati ära, kes on Ilmutusraamatus mainitud „suur hulk rahvast” (Ilm. 7:9). Umbes 800 seal ristitu seas olid ka mu õed Lilian ja Eunice.

Meie pere reisis konventidele Ohios Columbuses aastal 1937, Washingtonis Seattle’is aastal 1938 ja New Yorgis aastal 1939. Meiega koos sõitsid Van Daaleni ja Kammerudi pere ning veel teisigi, ja me ööbisime teel olles telkides. Eunice abiellus 1940. aastal Leo Van Daaleniga ning nad hakkasid pioneerideks. Samal aastal abiellus Lilian Gordon Kammerudiga ning ka nendest said pioneerid.

 Aastal 1941 Missouris Saint Louisis peetud konvent oli väga eriline. Seal said tuhanded noored raamatu „Lapsed”. Mulle oli see konvent pöördepunktiks. Üsna varsti, 1941. aasta 1. septembril, hakkasin koos oma venna Marvini ja ta naise Joyce’iga pioneeriks. Olin 15-aastane.

Meie põllunduspiirkonnas ei olnud kõigil vendadel sugugi kerge konventidel käia, sest tihtilugu toimusid need just saagikoristusajal. Seepärast korraldasime oma tagaõues konvendiülevaateid nende heaks, kes polnud saanud kohal olla. Küll need olid toredad kokkusaamised!

Gilead ja teenimine välismaal

1943. aasta veebruaris alustas tööd Gileadi kool, kus pioneere valmistati ette misjoniteenistuseks. Esimesel kursusel oli kuus Van Daaleni pere liiget: vennad Emil, Arthur, Homer ja Leo ning nende tädipoeg Donald ja minu õde, Leo naine Eunice. Hüvastijätul segunes meie rõõm kurbusega, sest me ei teadnud, millal me neid jälle näha saame. Pärast lõpetamist määrati kõik kuus Puerto Ricosse, kus tol ajal oli vaid kümmekond tunnistajat.

Aasta hiljem õppisid Gileadi kooli kolmandal kursusel Lilian ja Gordon, samuti Marvin ja Joyce. Ka nemad saadeti Puerto Ricosse. 1944. aasta 4. septembril asusin 18 aasta vanusena õppima Gileadi kooli neljandal kursusel. Pärast lõpetamist 1945. aasta veebruaris läksin ka mina õdede-vendade juurde Puerto Ricosse. Kui kütkestav maailm mu ees avanes! Olgugi et hispaania keelt õppida polnud kuigi kerge, juhatasid mõningad meist peagi enam kui 20 piibliuurimist. Jehoova õnnistas meie tööd. Praegusel ajal on Puerto Ricos umbes 25 000 tunnistajat!

Meie peret tabavad õnnetused

Leo ja Eunice jäid Puerto Ricosse ka pärast poja Marki sündi aastal 1950. Aastal 1952 otsustasid nad võtta puhkust ja külastada sugulasi kodus. Nad asusidki 11. aprillil lennukiga teele. Kahjuks prantsatas lennuk peagi pärast õhkutõusmist ookeani. Leo ja Eunice hukkusid. Kaheaastane Mark leiti ookeanis hulpimast. Üks pääsenu upitas ta päästeparvele, talle tehti kunstlikku hingamist ning ta jäi ellu. *

Viis aastat hiljem, 7. märtsil 1957, olid mu ema ja isa teel kuningriigisaali poole, kui autokumm tühjaks läks. Kui isa parajasti tee ääres rehvi vahetas, sai ta mööduvalt autolt löögi ja suri silmapilkselt. Matusekõnet oli kuulamas umbes 600 inimest, nii et ümbruskonna rahvas, kes isast väga lugu pidas, sai head tunnistust.

Uued ülesanded

Just enne isa surma sain lähetuse Argentiinasse. 1957. aasta augustis saabusin Mendoza linna Andide jalamil. 1958. aastal lähetati Argentiinasse George Pappas Gileadi 30. kursuselt. Saime George’iga headeks sõpradeks ning 1960. aasta aprillis me abiellusime. Aastal 1961 suri ema 83 aasta vanuselt. Ta oli  ustavalt käinud õige jumalakummardamise teed ning aidanud sellele ka paljusid teisi.

Teenisime koos George’i ja teiste misjonäridega kümne aasta jooksul paljudes misjonikodudes. Seejärel olime seitse aastat ringkonnatööl. 1975. aastal pöördusime tagasi USA-sse, et olla abiks haigetele pereliikmetele. 1980. aastal kutsuti mu mees ringkonnatööle hispaaniakeelsele põllule. Tol ajal oli USA-s umbes 600 hispaaniakeelset kogudust. 26 aasta jooksul külastasime paljusid neist ning võisime näha, kuidas kogudusi sai tublisti üle 3000.

Nad on käinud seda teed

Emal oli rõõm näha ka seda, kuidas nooremad pereliikmed täisajalist teenistust alustavad. Näiteks minu vanema õe Estri tütar Carol hakkas tegema pioneeritööd aastal 1953. Ta abiellus Dennis Trumborega ning sellest ajast peale on nad üheskoos täisajalises teenistuses olnud. Estri teine tütar Lois abiellus Wendell Jenseniga. Nad käisid Gileadi kooli 41. kursusel ning teenisid misjonäridena 15 aastat Nigeerias. Marki, kelle vanemad lennuõnnetuses hukkusid, lapsendas ja kasvatas üles Leo õde Ruth La Londe koos abikaasa Curtissiga. Mark ja ta naine Lavonne tegid aastaid pioneeritööd ja kasvatasid ka oma neli last käima Jehoova näidatud teed (Jes. 30:21).

Orlen, ainuke mu vendadest-õdedest, kes on elus, on tublisti üle 90 aasta vana. Ta teenib seniajani ustavalt Jehoovat. Meil George’iga on rõõm täisajalises teenistuses edasi olla.

Ema pärand

Minu käes on praegu üks ema hinnaline ese – tema kirjutuslaud, mille mu isa talle pulmadeks kinkis. Ühes sahtlis on ta vana album kirjade ja ajaleheväljalõigetega tema kirjutatud artiklitest, mis andsid suurepärast tunnistust Kuningriigist. Mõningad neist on pärit 20. sajandi algusajast. Samuti on sahtlites armastusega hoitud kirjad ema misjonäridest lastelt. Küll on neid rõõm ikka ja jälle lugeda! Ka ema kirjad meile olid alati nii uskukinnitavad ja tulvil positiivseid mõtteid. Tema soov saada misjonäriks jäi täitumata, kuid ta innukas misjoniteenistuse vaim sütitas järjest uute põlvkondade südamed. Kuidas ma küll igatsen aega, mil meie suur pere ema ja isaga paradiislikul maal taas kokku saab! (Ilm. 21:3, 4.)

[Allmärkused]

[Pilt lk 17]

Emilia Pederson

[Pilt lk 18]

1916: ema ja isa (süles Marvin); all vasakult paremale: Orlen, Ester, Lilian, Mildred

[Pilt lk 19]

Leo ja Eunice veidi aega enne hukkumist

[Pilt lk 20]

1950: ülal vasakult paremale: Ester, Mildred, Lilian, Eunice, Ruth; all: Orlen, ema, isa ja Marvin

[Pilt lk 20]

George ja Ruth Pappas ringkonnatööl, 2001