Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas jääda visalt isiklike eelistuste juurde?

Kas jääda visalt isiklike eelistuste juurde?

Kas jääda visalt isiklike eelistuste juurde?

KAKS väikest last on koos mängimas. Üks laps kahmab teise käest oma lemmiklelu ja kisendab: „Minu oma!” Isekust võib täheldada ebatäiuslike inimeste juures juba maast madalast (1. Moos. 8:21; Rooml. 3:23). Pealegi propageerib maailm üldiselt minakeskset hoiakut. Et sellest hoiduda, tuleb meil isekate kalduvuste vastu tõsiselt võidelda. Kui me seda ei tee, võib kergesti juhtuda, et paneme teisi komistama ning meie suhted Jehoovaga nõrgenevad (Rooml. 7:21–23).

Apostel Paulus pani kirja manitsuse arvestada sellega, millist mõju meie teod teistele avaldavad: „Kõik on lubatav, kuid kõigest ei ole kasu; kõik on lubatav, kuid kõik ei ehita kogudust.” Samuti ütles Paulus: „Ärge olge pahanduseks [„komistuseks”, P 1997]” (1. Kor. 10:23, 32). Seega oleks tark tegu isiklike eelistuste asjus endalt küsida: kas ma olen valmis loobuma mõningatest isiklikest eelistustest, kui ohus on koguduse rahu? Kas ma olen valmis järgima Piibli põhimõtteid ka siis, kui mul pole seda hõlbus teha?

Töökohavalik

Enamik inimesi peab töökohavalikut isiklikuks asjaks, mis teistesse suurt – või üleüldse – ei puutu. Ent mõelgem ühe Lõuna-Ameerika väikelinna ärimehe juhtumile. Tal oli hasartmängija ja joomari kuulsus. Kuid Jehoova tunnistajatega Piiblit uurides hakkas ta vaimseid edusamme tegema ning muutis oma eluviisi (2. Kor. 7:1). Kui ta väljendas soovi osaleda koos kogudusega avalikus kuulutustöös, soovitas üks kogudusevanem taktitundeliselt tal mõelda sellele, mis laadi on ta ilmalik töö. Mees oli olnud juba mõnda aega linna põhiline varustaja suhkruroost valmistatud puhta alkoholiga. Sel tootel on küll hulk kasutusvõimalusi, kuid selles regioonis on üldiselt tavaks segada seda alkoholivabade karastusjookidega ning siis tarbida ainsal eesmärgil end purju juua.

Mees mõistis, et kui ta teeks avalikku kuulutustööd ja ikkagi sellist toodet müüks, seaks see koguduse halba valgusse ning mõjuks halvasti tema suhetele Jumalaga. Ehkki tal oli suur pere ülal pidada, lõpetas ta alkoholi müümise. Nüüd elatab ta peret paberkaupade müümisega. See mees koos naise ja kahe lapsega viiest on praeguseks ristitud. Nüüd saavad nad head sõnumit takistamatult ja innuga kuulutada.

Kaaslaste valik

Kas seltsimine inimestega, kes pole meiega sama usku, on pelgalt isikliku eelistuse küsimus või tulevad siin mängu Piibli põhimõtted? Õde soovis minna peole noormehega, kes polnud tõsikristlane. Olgugi et teda ohtude eest hoiatati, arvas ta, et tal on õigus seda teha, ja ta läks peole. Peagi pärast kohalejõudmist pakuti talle jooki, kuhu oli segatud tugevatoimelist uinutit. Ta ärkas alles mitme tunni pärast, mil selgus, et tema nõndanimetatud sõber on ta vägistanud. (Võrdle 1. Moosese 34:2.)

Kuigi seltsimine uskmatutega alati ei lõppe nõnda kurvalt kui sel juhtumil, hoiatab Piibel: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega [„rumalatega”, UM] seltsib, selle käsi käib halvasti!” (Õpet. 13:20). Pole mingit kahtlust selles, et halbu kaaslasi valides seame end ohtu! „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu,” ütleb Õpetussõnad 22:3, „aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” On kaaslasi, kes võivad mõjuda kahjulikult meile ja meie suhetele Jumalaga (1. Kor. 15:33; Jak. 4:4).

Riietumine ja ehtimine

Igal hooajal mood muutub, ent Piibli põhimõtted riietumise ja ehtimise kohta ei muutu. Paulus kutsus kristlikke naisi üles ’kaunistama end korraliku riietusega, olles tagasihoidlikud ja terve mõistusega’ – sama põhimõte käib ka meeste kohta (1. Tim. 2:9, UM). Paulus ei soovitanud ilmetut rõivastuslaadi ega öelnud, et kõigil kristlastel peaks olema ühesugune maitse. Kuid mida öelda tagasihoidlikkuse kohta? „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” järgi on tagasihoidlik muu hulgas „esiletükkimatu” ja „liialdusteta”.

Meil tuleks endalt küsida: kas ma saan ausalt öelda, et olen tagasihoidlik, kui nõuan oma õigust riietuda laadis, mis paneb inimesi kulmu kergitama? Kas mu rõivastusviis annab valesignaale selle kohta, kes ma olen või millised on minu moraalipõhimõtted? Kui me ’ei vaata selle peale, mis on tulus meile, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele’, siis ei anna me selles vallas põhjust komistamiseks (2. Kor. 6:3; Filipl. 2:4).

Äriasjad

Kui Korintose koguduses tekkis tõsiseid tüliküsimusi ebaõigete või petislike äriliste suhete pärast, kirjutas Paulus: „Miks te pigemini ei kannata ülekohut? Miks te pigemini ei lase enestele kahju teha?” Paulus andis kristlastele nõu olla pigem valmis järele andma kui käima vennaga kohut (1. Kor. 6:1–7). Vend USA-st võttis seda nõu kuulda. Tal tekkis oma kristlasest tööandajaga lahkarvamus väljateenitud palga asjus. Juhindudes Pühakirja põhimõtetest, kohtusid need kaks venda korduvalt, ent probleemile jäi lahendus leidmata. Lõpuks viisid nad asja kogudust esindavate kristlike kogudusevanemate ette (Matt. 18:15–17).

Kahjuks ei suudetud tüliküsimust ikka lahendada. Pärast tõsist palvetamist otsustas töötaja loobuda suuremast osast rahast, mis ta arvas olevat välja teeninud. Miks? Hiljem sõnas ta: „See lahkmeel röövis mult rõõmu ja raiskas kallist aega, mida oleksin võinud kasutada kristlikuks tegevuseks.” Teinud sellise otsuse, sai vend oma rõõmu tagasi ning võis kogeda Jehoova õnnistust tema teenimisel.

Isegi pisiasjus

Kui me ei jää visalt oma isiklike eelistuste juurde, võib see osutuda õnnistuseks ka väikestes asjades. Pioneeridest abielupaar tuli piirkonnakonvendi esimesel päeval varakult kohale, et saada endale soovitud istekohad. Programmi alates kiirustas rahvast täis staadionile suur lasterohke pere. Nähes, et pere otsib sobivat paika istumiseks, loovutas pioneeridest abielupaar neile enda istekohad. Tänu sellele sai kogu pere koos istuda. Mõni päev pärast konventi said pioneerid sellelt perelt tänukirja. Kirjast selgus, kui ähmi täis nad olid olnud konvendile hilinedes. Kuid tänu pioneeridest abielupaari lahkusele asendus see tunne peagi rõõmu- ja tänutundega.

Olgem valmis võimaluse korral ohverdama oma eelistusi teiste kasuks. Osutades armastust, mis „ei otsi omakasu”, aitame hoida koguduses ja kaasinimestega suheldes rahu (1. Kor. 13:5). Ent mis kõige olulisem, me säilitame sõpruse Jehoovaga.

[Pilt lk 20]

Kas sa oled valmis endale rõivamoodi valides jätma kõrvale oma isiklikud eelistused?

[Pilt lk 20, 21]

Kas sa oled valmis loobuma teiste kasuks oma istekohast?