Kristlikud matused on väärikad, mõõdukad ja Jumalale meelepärased

ÕHK on kaebehüüetest tiine. Sündmuse puhuks mustadesse rüüdesse riietunud leinajad halavad, ise pööraselt end kurvastusest vastu maad tagudes. Tantsijad õõtsutavad end muusika rütmis. Ülejäänud tähistavad sündmust valju naeru ja lõbutsemise saatel einet võttes. Mõningaid on ohtralt jagatav palmiviin ja õlu jalust maha niitnud. Mis toimub? Mõnes maailma paigas on need tüüpilised matused, kuhu on kokku tulnud sadu inimesi, et surnuga jumalaga jätta.

Paljud Jehoova tunnistajad elavad kogukonnas, kus sugulased ja naabrid on ülimalt ebausklikud ja pelgavad surnuid. Miljonid inimesed usuvad, et inimesest saab surma korral esivanemate vaim, kel on võime elavaid aidata või neile kahju tekitada. See uskumus on tihedalt seotud arvukate matusekommetega. Surnud inimest leinata on muidugi mõista täiesti normaalne. Oli olukordi, kus Jeesus ja ta jüngrid kalleid kadunuid leinasid (Joh. 11:33–35, 38; Ap. t. 8:2; 9:39). Ometi ei väljendanud nad oma leina mitte kunagi äärmuslikul moel, nagu tol ajal kombeks oli (Luuka 23:27, 28; 1. Tess. 4:13). Miks? Üheks põhjuseks oli see, et nad teadsid tõde surma kohta.

Piibel ütleb selgesõnaliselt: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ... Niihästi nende armastus kui viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud ... Surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Kog. 9:5, 6, 10). Need Piibli inspireeritud salmid näitavad selgelt, et kui inimene sureb, pole ta enam teadvusel. Ta ei saa enam mõelda, tunda või midagi mõista. Kuidas peaks selle olulise piiblitõe mõistmine mõjutama kristlike matuste korraldamist?

„Ärge puudutage roojast”

Sõltumata etnilisest või kultuurilisest taustast, hoiduvad Jehoova tunnistajad kõrvalekaldumatult igasugu kommetest, mis seonduvad usuga, et surnud on teadvusel ja saavad elavatele mõju avaldada. Sellised kombed nagu surnuvalvamine, matustel pidutsemine, matusetähtpäeva pidamine, surnule ohverdamine ja leseriitused on kõik Jumala silmis roojased ja vastuvõtmatud, sest need on seotud pühakirjavastase deemonliku õpetusega, et hing või vaim ei sure (Hes. 18:4). Tõsikristlased „ei või osa võtta Issanda lauast ja kurjade vaimude lauast”, mistõttu nad ei järgi selliseid kombeid (1. Kor. 10:21). Nad kuuletuvad käsule „eralduge neist ... ja ärge puudutage roojast” (2. Kor. 6:17). Kuid sellest seisukohast kinni pidada pole sugugi alati kerge.

Aafrikas ja ka mõnel pool mujal valitseb üldlevinud uskumus, et esivanemate vaimud solvuvad, kui kindlatest kommetest kinni ei peeta. Kõrvalekaldumisi peetakse tõsiseks üleastumiseks, mis toob kogukonnale needuse ja hädad. Paljusid Jehoova rahva seast on selle tõttu, et nad on keeldunud osalemast sellistes pühakirjavastastes riitustes, külakogukonna või suguvõsa poolt arvustatud, solvatud ning väljatõugatutena koheldud. Mõningaid on süüdistatud ühiskonnavastasuses ja lugupidamatuses surnute vastu. Mõnikord on uskmatud  võtnud kristlase matused vägisi enda korraldada. Kuidas siis hoiduda vastasseisust nendega, kes rangelt nõuavad Jumalat pahandavate matusekommete järgimist? Mis veelgi tähtsam, mida saab teha, hoidumaks roojastest riitustest ja kommetest, mis võivad kahjustada meie suhteid Jehoovaga?

Selgitagem oma seisukohta

Mõnes maailma paigas on tavaks, et surnu matmise asjus on sõna sekka öelda hõimuvanematel ja ka kaugematel sugulastel. Ustaval kristlasel tuleb seepärast teha neile selgeks, et seda matust korraldavad ja viivad läbi Jehoova tunnistajad kooskõlas Piibli põhimõtetega (2. Kor. 6:14–16). Kristlikel matustel toimuv ei tohiks häirida usukaaslaste südametunnistust või panna komistama teisi, kel on teada, mida me seoses surnutega usume ja õpetame.

Kui matust palutakse korraldada kristliku koguduse esindajal, saavad ametissemääratud kogudusevanemad anda kasulikke nõuandeid ja olla vaimseks toeks, nõnda et kõik toimingud oleksid Pühakirja juhtnööride kohased. Kui mõningad, kes pole tunnistajad, soovivad tuua sisse ka roojaseid kombeid, on tähtis säilitada kindel meel ning lahkel ja lugupidaval moel kartmatult selgitada meie kristlikku seisukohta (1. Peetr. 3:15, 16a, P 1997). Ent mida teha siis, kui uskmatud sugulased ikkagi nõuavad roojaste riituste sissetoomist matusetoimingutesse? Sel juhul võib usklik perekond otsustada matustest kõrvale tõmbuda (1. Kor. 10:20). Kui nii peaks minema, võib kohalikus kuningriigisaalis või mõnes muus sobivas paigas pidada lihtsa mälestusteenistuse, jagamaks „Kirja troosti” neile, kes kalli inimese kaotuse pärast siiralt kurvastavad (Rooml. 15:4). Ka siis, kui lahkunu surnukeha pole kohal, on selline samm väärikas ja igati vastuvõetav (5. Moos. 34:5, 6, 8). Uskmatute taktitu sekkumine võib sündmusele veelgi stressi ja muret lisada, kuid meid võib trööstida teadmine, et meie kindlameelsus teha seda, mis on õige, ei jää märkamata Jumalale, kes saab meile anda „üliväga suurt väge” (2. Kor. 4:7).

Pangem oma seisukoht kirja

Kui inimene juhendid oma matuse korraldamise kohta kirja paneb, on seda hulga kergem selgitada pereliikmetele, kes pole tunnistajad, sest tõenäoliselt nad austavad lahkunu soove. Kirja tuleks panna olulised üksikasjad selle kohta, kuidas matust pidada, kus peaks see toimuma ning kellel peaks olema ainuõigus seda korraldada ja läbi viia (1. Moos. 50:5). Tunnistajate juuresolekul allkirjastatud dokument on kõige mõjusam. Need, kes targalt Piibli põhimõtetele tuginedes tulevikku vaatavad, teavad, et neil ei tarvitse enne sellise sammu astumist oodata,  kuni nad on väga vanaks saanud või pöördumatult haigestunud (Õpet. 22:3; Kog. 9:12).

Mõne meelest pole sugugi kerge selliseid juhendeid kirjaliku dokumendina vormistada. Ent kui seda tehakse, on see tõendiks kristlikust küpsusest ja armastavast hoolivusest teiste suhtes (Filipl. 2:4). On palju etem ise sellised asjad korda seada kui jätta need korraldada murest murtud pereliikmetele, kellele võidakse suruda peale roojaseid kombeid, millesse lahkunu kas ei uskunud või mida ta heaks ei kiitnud.

Hoidkem matused mõõdukad

Paljudes Aafrika paikades valitseb laialt levinud seisukoht, et matused peavad olema väga suured ja muljetavaldavad, vältimaks esivanemate vaimude pahandamist. Teistele annavad matused võimaluse oma sotsiaalset ja majanduslikku seisu demonstreerides viljeleda „elukõrkust” (1. Joh. 2:16). Lahkunu „korraliku” matmise peale kulutatakse määratu palju aega, vaeva ja raha. Äratamaks tähelepanu võimalikult paljudes inimestes, kleebitakse eri paikadesse hiigelplakatid lahkunu pildiga, et sel teel avalikkust matustest teavitada. Valmistatakse ja levitatakse lahkunu portreega T-särke eesmärgiga, et leinajad neid kannaksid. Pealtvaatajaile mulje avaldamiseks hangitakse uhke ja kallis kirst. Ühel Aafrika maal minnakse koguni nii kaugele, et valmistatakse kirste, mis meenutavad autosid, lennukeid, laevu ja muid objekte, mis peaksid demonstreerima rikkust, suursugusust ja luksust. Surnukeha võidakse kirstust välja võtta ja eriliselt dekoreeritud voodisse välja panna. Surnud naine võidakse riietada valgesse pruutkleiti ja uhkelt meikida ning ehtida rikkalikus koguses kalliskivide ja pärlitega. Kas ikka sobib Jumala rahval sellistes kommetes osaleda?

Küpsed kristlased mõistavad, kui tark on vältida äärmusi, mida lubavad endale inimesed, kes kas ei tunne Jumala põhimõtteid või ei hooli neist. Me teame, et toretsevad ja pühakirjavastased kombed ei ole Jumalast, vaid on maailmast, mis kaob (1. Joh. 2:15–17). Tuleb olla väga hoolas, et mitte lasta end kaasa tõmmata ebakristlikust võistlusvaimust ja üritada teisi üle trumbata (Gal. 5:26). Kogemused näitavad, et kui surnutekartus on kohaliku kultuuri ja ühiskondliku elu oluline  aspekt, võivad matused tihtilugu kujuneda väga suurteks, mistõttu need kipuvad kiiresti kontrolli alt väljuma. Surnuaustamine võib kergesti õhutada uskmatuid rüvedalt käituma. Sellise matusega võib kaasneda ohjeldamatu ulumine, surnukeha kallistamine, surnu otsekui elusa poole pöördumine ning raha ja muude esemete surnukeha juurde asetamine. Kui seda peaks tehtama kristlikul matusel, võib see tuua Jehoova nimele ja tema rahvale suurt teotust (1. Peetr. 1:14–16).

Surnute tegeliku seisundi teadmine peaks meile kahtlemata andma julgust korraldada matused, toomata sisse maailmalikke jooni (Efesl. 4:17–19). Olgugi et Jeesus oli suurim ja tähtsaim inimene, kes kunagi elanud, toimus tema matmine tagasihoidlikul ja mõõdukal moel (Joh. 19:40–42). Need, kel on „Kristuse meel”, ei näe sellises matmises midagi lugupidamatut (1. Kor. 2:16). Hoida kristlikud matused lihtsad ja parajuse piires on kahtlemata parim moodus vältida seda, mis Pühakirja järgi on roojane, ning hoida rahulikku õhustikku, mis räägib väärikusest ja heast maitsest ning on paslik neile, kes armastavad Jumalat.

Kuidas on lõbusa pidutsemisega?

Pärast matuseid võib sugulastel, naabritel ja teistel olla kombeks koguneda suurel hulgal pidusöömingut nautima ja valju muusika saatel tantsima. Tavapäraselt on sellised matusepidustused seotud suure joomingu ja ebamoraalsusega. Väidetakse, et selline lõbutsemine aitab saada üle surma põhjustatud kurbusest. Arvatakse ka, et see on lihtsalt lahutamatu osa kultuurist. Kuid paljude meelest on selline pillerkaaritamine hädavajalik lahkumisriitus, mida tuleb viia läbi selleks, et austada ja ülistada surnut ning saata lahkunu hing esivanemate juurde.

Tõsikristlased peavad targaks Pühakirja manitsust „Parem on meelehärm kui naer, sest südamel on hea, kui näod on kurvad!” (Kog. 7:3). Liiatigi peavad nad kasulikuks elu lühiduse ning ülestõusmislootuse üle vaikselt mõtiskleda. On ju neile, kel on vääramatud suhted Jehoovaga, „surmapäev ... parem kui sünnipäev” (Kog. 7:1). Niisiis, teades, et lõbutsemine matustel on seotud nii spiritistlike uskumustega kui ebamoraalsusega, peavad tõsikristlased sellise pidutsemise korraldamist või ka selles osalemist ülimalt sobimatuks. Olla matusel trallitajate seltsis tähendaks osutada lugupidamatust Jehoova Jumala ja oma kaasteenijate südametunnistuse vastu.

Las inimesed näevad erinevust

Küll me oleme tänulikud, et me oleme vabad halvavast hirmust surnute ees, mis on vaimses pimeduses viibijate seas nii üldlevinud! (Joh. 8:32.) Meie kui „valguse lapsed” väljendame oma kurbust ja muret viisil, mis kajastab vaimset valgustatust, jääb mõõdukuse piiresse, väljendab lugupidamist ja tunnistab kindlast ülestõusmislootusest (Efesl. 5:8; Joh. 5:28, 29). Selline lootus ei lase meid tõmmata kaasa kaotusevalu liialdatud demonstreerimisse, mida tihtilugu võib täheldada nende seas, „kellel ei ole lootust” (1. Tess. 4:13). See annab meile julgust seista vankumatult puhta jumalakummardamise eest, ilma et jääksime alla inimesekartusele (1. Peetr. 3:13, 14).

Kui me Pühakirja põhimõtetest ustavalt kinni peame, on inimestel võimalus näha vahet „selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni” (Mal. 3:18). Tuleb päev, mil surma ei ole enam (Ilm. 21:4). Leidku Jehoova meid veatuina ja laitmatuina ning kõigiti erinevaina sellest kurjast maailmast ja tema Jumalat teotavatest kommetest nüüd, mil me ootame tema üleva tõotuse täitumist (2. Peetr. 3:14).

[Pilt lk 30]

Tark tegu on oma soovid matuse korraldamise asjus kirja panna

[Pilt lk 31]

Kristlikud matused peaksid olema mõõdukuse piires ja väärikad