Ära unusta Jehoovat

JEHOOVA oli äsja Jordani jõe veed seisma pannud. Nüüd võisid iisraellased, keda oli mitu miljonit, laia rivina läbi jõe Tõotatud Maale minna. Mõned iisraellased olid ka varem kuiva jalaga veekogust läbi läinud, kuid enamik neist koges midagi sellist esimest ja viimast korda oma elus. Nii nagu nende esivanemad 40 aastat tagasi Punase mere ääres, võisid ka paljud, kes nüüd läbi Jordani läksid, mõelda: „Ma ei unusta iial seda, mida Jehoova täna meie heaks tegi.” (Joosua 3:13–17.)

Ent Jehoova teadis, et mõned iisraellased ’unustavad varsti tema teod’ (Laul 106:13). Seepärast käskis ta Iisraeli juhil Joosual võtta jõepõhjast 12 kivi ja viia need nende esimesse leeripaika. Joosua selgitas: „Need kivid olgu Iisraeli lastele igaveseks mälestuseks” (Joosua 4:1–8). Kividest tehtud mälestussammas pidi iisraellastele tuletama meelde Jehoova vägevaid tegusid ja kinnistama nende meelde, kui oluline on Jehoovat alati ustavalt teenida.

Kas see jutustus omab tähtsust ka Jumala rahvale nüüdisajal? Kahtlemata omab. Ka meie ei tohiks kunagi unustada Jehoovat; meil tuleb teda alati ustavalt teenida. Me võime õppida ka teistest iisraellastele antud hoiatustest. Mõtle Moosese sõnadele: „Hoia, et sa ei unusta Jehoovat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, kohtuseadused ja seadlused” (5. Moos. 8:11). Siit on näha, et kui keegi unustab Jehoova, võib tagajärjeks olla talle mittekuuletumine. See oht varitseb meid ka tänapäeval. Apostel Paulus hoiatas kristlasi, et nad poleks sõnakuulmatud nagu iisraellased kõrbes (Heebr. 4:8–11).

Vaadelgem mõningaid sündmusi iisraellaste ajaloos, mis rõhutavad seda, miks me ei tohiks Jehoovat unustada. Lisaks aitavad õppetunnid kahe ustava iisraeli mehe elust meil teenida Jehoovat vastupidavuse ja tänutundega.

Miks pidada Jehoovat meeles

Kõigi nende aastate vältel, mil iisraellased olid Egiptuses, ei unustanud Jehoova neid. Ta „mõtles oma lepingule Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga” (2. Moos. 2:23, 24). Iisraellased oleksid pidanud alatiseks meelde jätma, kui imeliselt Jehoova nad orjusest vabastas.

Jehoova lõi egiptlasi üheksa nuhtlusega, mille vastu vaarao nõid-preestrid olid jõuetud. Sellest hoolimata hakkas vaarao Jehoovale vastu ega lubanud iisraellastel ära minna (2. Moos. 7:14–10:29). Kümnes nuhtlus oli aga nii ränk, et see sundis uhket vaaraod kuuletuma Jumalale (2. Moos. 11:1–10; 12:12). Moosese juhtimisel lahkus Iisrael koos segarahvaga Egiptusest, kokku oli neid umbes kolm miljonit (2. Moos. 12:37, 38). Ent peagi muutis vaarao meelt. Ta käskis valmis seada sõjavankrid ja ratsanikud – tolle aja kõige võimsama sõjaväe –, et oma endised orjad uuesti vangi võtta. Jehoova ütles Moosesele, et ta viiks iisraellased Pii-Hahirotti, Punase mere ja mäeseljaku vahele, mis võis tunduda neile väljapääsmatu tupikuna (2. Moos. 14:1–9).

Vaarao uskus, et iisraellased on sattunud lõksu ja on tema sõjaväele kerge saak. Jehoova aga hoidis egiptlasi tagasi, seades nende ja iisraellaste vahele pilve- ja tulesamba. Seejärel lõhestas Jumal Punase mere, avades merepõhjas läbikäigu, mida ümbritsesid umbes 15-meetrised veevallid. Iisrael sammus kuiva jalaga läbi mere. Peagi jõudsid egiptlased ranniku äärde ja vaatasid,  kuidas iisraellased neist järjest kaugenesid (2. Moos. 13:21; 14:10–22).

Iga vähegi arukas väejuht oleks lõpetanud tagaajamise, kuid vaarao seda ei teinud. Ta oli nii enesekindel, et lasi oma sõjavankritel ja ratsanikel iisraellastele tulistvalu mööda merepõhja järele kihutada. Enne iisraellaste järelväeni jõudmist tehti nende hullumeelsele kihutamisele aga lõpp. Egiptlaste sõjavankrid jäid seisma, kuna Jehoova rebis neilt rattad alt (2. Moos. 14:23–25; 15:9).

Samal ajal kui egiptlased heitlesid oma katkiste sõjavankritega, jõudis kogu Iisrael mere idapoolsele kaldale. Nüüd sirutas Mooses käe Punase mere kohale ja Jehoova lasi veevallidel kokku langeda. Vaarao ning tema sõdurite peale langes miljoneid tonne vett ja uputas nad. Mitte ükski vaenlane ei jäänud ellu! Iisrael oli vaba! (2. Moos. 14:26–28; Laul 136:13–15.)

Selle sündmuse tõttu kartsid ümberkaudsed rahvad iisraellasi veel pikka aega (2. Moos. 15:14–16). Nelikümmend aastat hiljem ütles Jeerikos elav Raahab kahele iisraeli mehele: „Meid on vallanud hirm teie ees ... Sest me oleme kuulnud, kuidas Jehoova kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest väljusite” (Joosua 2:9, 10). Isegi paganrahvad polnud unustanud, kuidas Jehoova oma rahva vabastas. Selge, et Iisraelil oli veel enam põhjust Jehoovat meeles pidada.

’Ta hoidis neid nagu oma silmatera’

Tulnud Punasest merest läbi, suundusid iisraellased Siinai kõrbe, mis oli „suur ja kardetav”. Jehoova ei jätnud sellist tohutut rahvahulka omapäi, kui nad rändasid läbi „põudse paiga, kus ei olnud vett” ega toitu. Mooses meenutas: „Ta [Jehoova] leidis tema [Iisraeli] kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera!” (5. Moos. 8:15; 32:10). Kuidas Jumal nende eest hoolt kandis?

 Jehoova andis neile ’taevast leiba’, mida nimetati mannaks ja mis ilmus imeväel „kõrbe pinnale” (2. Moos. 16:4, 14, 15, 35). Ta pani ka veed voolama „ränikivikaljust”. Jumal õnnistas neid nii, et nende neljakümne kõrbes veedetud aasta vältel ei kulunud neil riided seljas ega paistetanud nende jalad (5. Moos. 8:4). Mida Jehoova neilt õigustatult vastu ootas? Mooses ütles iisraellastele: „Ole ainult valvel ja hoia väga oma hinge, et sa ei unustaks neid asju, mida su silmad on näinud, ja et need ei lahkuks su südamest kogu su eluaja” (5. Moos. 4:9). Kui iisraellased oleksid Jehoova päästetegusid tänulikult meeles pidanud, oleksid nad teda alati teeninud ja tema käske täitnud. Mida aga nemad tegid?

Unustamine põhjustab tänamatust

Mooses teatas: „Sa ei mäletanud kaljut, kes sind sünnitas, ja unustasid Jumala” (5. Moos. 32:18). Peagi unustasid iisraellased, kuidas Jehoova oli neid Punase mere ääres aidanud, kõrbes elus hoidnud ja neile palju muud head teinud. Nad muutusid mässumeelseks.

Kord heitsid iisraellased Moosesele ette seda, et neil pole joogivett (4. Moos. 20:2–5). Neid elus hoidnud manna kohta kurtsid nad: „Meie hing tülkab seda viletsat toitu” (4. Moos. 21:5). Nad seadsid kahtluse alla Jumala kohtuotsused ja hülgasid Moosese kui oma juhi, öeldes: „Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! ... Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!” (4. Moos. 14:2–4).

Mida tundis Jehoova, kui iisraellased sõnakuulmatuks muutusid? Vaadates tagasi nendele sündmustele, kirjutas laulik: „Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal! Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha! Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest, kui ta tegi tunnustähti Egiptuses” (Laul 78:40–43). See, et Iisrael ei mõelnud enam Jehoovale, tegi talle haiget.

Kaks meest, kes ei unustanud Jehoovat

Oli ka neid iisraellasi, kes ei unustanud Jehoovat. Kaks neist olid Joosua ja Kaaleb. Nad olid 12 mehe hulgas, kes läkitati Kaades-Barneast Tõotatud Maad uurima. Kui kümme maakuulajat tõid kaasa negatiivseid  uudiseid, siis Joosua ja Kaaleb ütlesid rahvale: „Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on üpris väga hea maa. Kui Jehooval on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab! Ärge ainult pange vastu Jehoovale.” Kui iisraellased neid sõnu kuulsid, ütlesid nad, et Joosua ja Kaaleb tuleb kividega surnuks visata. Kuid need kaks meest jäid kindlaks ja uskusid Jehoovasse (4. Moos. 14:6–10).

Aastaid hiljem sõnas Kaaleb Joosuale: „Jehoova sulane Mooses läkitas mind Kaades-Barneast maad kuulama ja ma tõin temale sõnumeid oma parima arusaamise järgi. Aga mu vennad, kes olid käinud ühes minuga, tegid rahva südame araks, kuna mina käisin täiesti Jehoova, oma Jumala järel” (Joosua 14:6–8). Lootes Jumalale, tulid Kaaleb ja Joosua raskustega toime. Nad olid otsustanud pidada Jehoovat meeles kogu oma elu.

Lisaks ilmutasid Kaaleb ja Joosua tänulikkust, tunnustades seda, et Jehoova täitis oma tõotuse tuua rahvas sellele viljakandvale maale. Iisraellased võlgnesid oma elu Jehoovale. Joosua kirjutas: „Nõnda andis Jehoova Iisraelile kogu maa, mille ta vandega oli tõotanud anda nende vanemaile ... Ainustki sõna ei langenud tühja kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova oli rääkinud Iisraeli soole, vaid kõik läks täide!” (Joosua 21:43, 45.) Kuidas saame meie Kaalebi ja Joosua sarnaselt tänulikkust ilmutada?

Ole tänulik

Üks jumalakartlik mees küsis kord: „Kuidas ma tasun Jehoovale kõik tema heateod minu vastu?” (Laul 116:12). Me võlgneme Jehoovale materiaalsete õnnistuste, vaimse juhatuse ja tulevase pääste eest niivõrd palju, et ka igavikust ei piisa, et suudaksime talle seda tasuda. Tegelikult ei suuda me seda kunagi. Üks asi, mida me siiski kõik saame teha, on osutada talle tänulikkust.

Kas Jehoova nõuanded on aidanud sul vältida probleeme? Kas tõsiasi, et Jehoova andestab, on aidanud sul saada tagasi puhta südametunnistuse? Kasu, mis kaasneb  selliste Jumala tegudega, on pikaajaline, ja me peaksime kõige selle eest Jehoovale tänulikud olema. 14-aastane Sandra seisis silmitsi tõsiste probleemidega, kuid ta sai neist Jehoova abiga üle. Ta sõnab: „Palusin, et Jehoova aitaks mind. Ja see, kuidas ta olukorra lahendas, avaldas mulle sügavat muljet. Nüüd ma tean, miks isa korrutas mulle Õpetussõnades 3:5, 6 toodud mõtet: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Olen kindel, et nii nagu Jehoova on mind siiani aidanud, aitab ta ka edaspidi.”

Näita, et sa mäletad Jehoovat, olles vastupidav

Piibel tõstab esile veel üht omadust, mis on seotud Jehoova mäletamisega: „Ent kannatlikkus [„vastupidavus”, UM] omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust” (Jak. 1:4). Mida tähendab ’olla laitmatu ja ilma puudusteta’? Muu hulgas seda, et meil tuleb arendada endas omadusi, mis aitavad meil katsumustes loota Jehoovale ja püüda otsustavalt vastu pidada, mitte alla anda. Selline vastupidavus toob suurt rahulolu, kui usukatse läbi saab. Ja ükski katse pole igavene (1. Kor. 10:13).

Kauaaegne Jehoova teenija, kel on korduvalt olnud tõsiseid terviseprobleeme, selgitab, mis on aidanud tal vastu pidada: „Püüan mõelda sellele, mida teeb Jehoova, mitte sellele, mida mina tahaksin teha. Laitmatus eeldab, et mõtlen Jumala eesmärkidele, mitte oma soovidele. Raskustes ei küsi ma Jehoovalt, miks see küll minuga juhtus. Ma lihtsalt teenin teda edasi ja püsin ta ligi, ka siis, kui mind tabavad ootamatud raskused.”

Tänapäeval teenib kristlik kogudus Jehoovat „vaimus ja tões” (Joh. 4:23, 24). Grupina ei unusta tõelised kristlased kunagi Jumalat nii nagu Iisrael seda tegi. Kuid see, et keegi on koguduse liige, ei tähenda veel, et ta jääb laitmatuks. Meil tuleb Kaalebi ja Joosua sarnaselt ilmutada tänulikkust ja olla Jehoova teenistuses vastupidavad. Meil on selleks häid põhjusi, kuna Jehoova juhib meid ja hoolib meist igaühest praegusel raskel lõpuajal.

Nii nagu Joosua püstitatud mälestussammas, nii kinnitavad ka Jumala päästeteod meile, et ta ei hülga iial oma rahvast. Olgem siis sama meelt laulikuga, kes kirjutas: „Ma meenutan Jehoova tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid!” (Laul 77:12, 13).

[Pilt lk 7]

Terve rahvas pidi rändama läbi põudse paiga

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pilt lk 8]

Kui Iisrael oli Kaades-Barneas leeris, saadeti maakuulajad Tõotatud Maale

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pilt lk 9]

Pärast kõrbes veedetud aastaid oleksid iisraellased pidanud olema tänulikud viljakandva maa eest, mis neid Tõotatud Maal ees ootas

[Alikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.

[Pilt lk 10]

Kui keskendume Jehoova eesmärkidele, aitab see meil kõigis katsumustes vastu pidada