Lugejate küsimusi

Pühakiri mainib „Õiglase raamatut” ja „Jehoova sõdade raamatut” (Joosua 10:13; 4. Moos. 21:14). Neid kahte raamatut pole Piibli kaanonis. Kas need inspireeritud kirjutised läksid kaotsi?

Pole põhjust arvata, et need kaks raamatut kirjutati Jumala inspiratsiooni all ja et need läksid hiljem kaotsi. Jumala inspiratsiooni ajel tegutsenud piiblikirjutajad viitasid nii mitmele muulegi kirjutisele. Mõned sellistest kirjutistest võivad tõesti kuuluda Piiblisse, kuid neid nimetati lihtsalt tänapäevasele lugejale võõra nimega. Näiteks 1. Ajaraamat 29:29 mainib „nägija Saamueli lugusid”, „prohvet Naatani lugusid” ja „ilmutaja Gaadi lugusid”. Need kolm võisid viidata raamatutele, mida tunneme kui 1. ja 2. Saamueli raamatut või siis Kohtumõistjate raamatut.

Teisest küljest võivad mõned viited olla raamatutele, mille nimed küll sarnanevad Piibli raamatute omadega, kuid tegelikult ei kuulu need Piibli kaanonisse. Võime näiteks tuua neli vana raamatut: „Juuda kuningate Ajaraamat”, „Juuda ja Iisraeli Kuningate raamat”, „Iisraeli Kuningate raamat”, „Iisraeli ja Juuda Kuningate raamat”. Kuigi need nimed sarnanevad Piibli raamatute nimedega 1. ja 2. Kuningate raamat ning 1. ja 2. Ajaraamat, pole need neli kirjutist Jumala inspireeritud ega kuulu Piibli kaanonisse (1. Kun. 14:29; 2. Ajar. 16:11; 20:34; 27:7). Need on tõenäoliselt ajaloolised kirjutised, mis on pärit ajast, mil prohvet Jeremija ja Esra kirjutasid Piibli kaanonisse kuuluvad omanimelised raamatud.

Tõepoolest, mõned piiblikirjutajad viitasid mõnedele olemasolevatele dokumentidele või ajalooürikutele, mis polnud Jumala inspireeritud, või kasutasid neid uurimisallikatena. Ester 10:2 viitab „Meeda ja Pärsia kuningate Ajaraamatule”. Samamoodi ka evangelist Luukas ’arvas heaks algusest peale kõike hoolega uurida’, valmistudes oma evangeeliumi kirjapanekuks. Tõenäoliselt mõtles ta seda, et uuris talle kättesaadavaid kirjalikke allikaid, et panna kirja Jeesuse põlvnemine, mida võime lugeda tema evangeeliumist (Luuka 1:3; 3:23–38). Kuigi need allikad, mida Luukas uuris, polnud Jumala inspireeritud, oli seda tema kirjapandud evangeelium. Ja see kirjutis on väärtuslik ka meile.

Kaks küsimuses mainitud raamatut, „Õiglase raamat” ja „Jehoova sõdade raamat”, paistavad olevat omaaegsed dokumendid, mis polnud Jumala inspireeritud. Seepärast ei pidanud Jehoova nende säilitamist vajalikuks. Piiblis olevad viited nendele kahele raamatule on viinud õpetlased järeldusele, et need olid luule- või laulukogumikud, mis rääkisid konfliktidest iisraellaste ja nende vaenlaste vahel (2. Saam. 1:17–27). Ühe piiblientsüklopeedia sõnul võis nendes raamatutes olla „muistse Iisraeli eepilist ja lüürilist traditsiooni edasikandvate elukutseliste lauljate luule- või lauluvara”. Ka mõned neist, keda Jumal kasutas mõnikord prohvetite ja nägijatena, tegid selliseid ülestähendusi, mis polnud Jehoova inspireeritud või mida Jumal ei valinud Pühakirja, mis on „kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses” ka tänapäeval (2. Tim. 3:16; 2. Ajar. 9:29; 12:15; 13:22).

Tõik, et Piibel mainib teatud raamatuid ja et need olid kasutamiskõlblikud allikad, ei peaks panema kedagi järeldama, et need olid Jumala inspireeritud. Jehoova Jumal on hoidnud alal kõik kirjutised, mis kuuluvad „Jumala sõnasse”, ning need püsivad igavesti (Jes. 40:8). Tõepoolest, Jehoova valis nende 66 Piibli raamatu hulka just sellised, mida me vajame, et olla „täielikud ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Tim. 3:16, 17).