„Aeg vaikida”

„RÄÄKIMINE hõbe, vaikimine kuld.” Nii kõlab tuntud vanasõna, mis arvatakse olevat idamaise päritoluga. Väljaande „Brewer’s Dictionary of Phrase and Fable” sõnul on selle vanasõna heebrea vaste „Sõna väärtus on seekel, vaikimise väärtus aga kaks”. Muistse Iisraeli tark kuningas Saalomon pani kirja järgmise mõtte: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: ... aeg vaikida ja aeg rääkida” (Kog. 3:1, 7).

Ent millises olukorras tasub pigem vaikida kui rääkida? Sõnu „vaikima” ja „vaikus” esineb Piiblis sageli. Nende sõnade kontekst näitab, et vaikimine ja vaikus on hea vähemalt kolmel juhul. Vaadelgem siis nüüd, kuidas vaikimine võib näidata lugupidamist ja mõistlikkust ning samuti, kuidas aitab vaikne ümbrus mõtiskleda.

Märk lugupidamisest

Vaikimine võib olla austuse või lugupidamise märgiks. Prohvet Habakuk ütles: „Jehoova on oma pühas templis, tema palge ees vaikigu kogu maa!” (Hab. 2:20). Samuti ütleb Piibel, et õigetel jumalateenijatel tuleb „vaikselt oodata Jehoova päästet” (Nutul. 3:26). Laulik laulis: „Ole vait Jehoova ees ja oota teda; ära ärritu sellest, kelle tee õnnestub” (Laul 37:7).

Kas me saame kiita Jehoovat ka ilma sõnadeta? Näiteks kas ei valda meid mõnikord nii suur aukartus loodu ilu vaadeldes, et jääme lausa sõnatuks? Jumala suursugusele loodule mõtlemine on kahtlemata viis kiita teda oma südames. Laulik Taavet alustas üht oma laulu järgmiste sõnadega: „Vaikse meelega kiidetakse sind, Jumal, Siionis ning tasutakse sulle tõotused!” (Laul 65:2).

Nii nagu Jehoova ise väärib meie lugupidamist, väärivad seda ka tema sõnad. Näiteks siis, kui Jumala prohvet Mooses pidas Iisraeli rahvale oma hüvastijätukõne, ütles ta koos preestritega kõigile  kuulajatele: „Vaiki ... Kuule siis Jehoova, oma Jumala häält.” Iisraelis nõuti, et isegi lapsed kuulaksid rahva kogunemistel tähelepanelikult Jumala Seaduse ettelugemist. „Kogu kokku rahvas, mehed ja naised ja lapsed ..., et nad kuuleksid ja õpiksid,” ütles Mooses (5. Moos. 27:9, 10; 31:11, 12).

Järelikult tuleks Jehoova teenijatel ka tänapäeval lugupidavalt kuulata, kui neile antakse nõuandeid koosolekutel, sealhulgas suurtel kokkutulekutel. Kas ei näitaks see meie lugupidamatust Jumala Sõna ja tema organisatsiooni vastu, kui me lobiseksime omavahel sel ajal, kui lavalt tähtsaid Piibli tõdesid ette kantakse? Kõnede ajal on aeg vaikida ja kuulata.

Isegi omavahelistes vestlustes on oskus kuulata märk lugupidamisest. Näiteks ütles patriarh Iiob oma süüdistajatele: „Õpetage mind, siis ma vaikin!” Iiob oli valmis vaikselt kuulama, kui teised rääkisid. Ja siis, kui saabus tema kord kõnelda, palus ta: „Olge vait mu ees ja laske mind rääkida” (Iiob 6:24; 13:13).

Märk mõistlikkusest

Piibel ütleb: „Kes talitseb oma huuli, on mõistlik!”, „Mõistlik mees on vait!” (Õpet. 10:19; 11:12.) Sellest, et Jeesus teatud olukordades vaikis, ilmnes hästi tema mõistlikkus. Jeesus vaikis sel juhul, kui ta sai aru, et tema vaenlaste tekitatud vaenulikus õhkkonnas pole mõtet rääkida (Matt. 26:63). Hiljem, kui Jeesus Pilaatuse ees seisis, „ei vastanud ta midagi”. Jeesus lasi oma tegudel enda eest rääkida (Matt. 27:11–14).

Ka meil on tark oma huuli talitseda, seda eriti veel siis, kui meid provotseeritakse. „Pikameelsel on palju arusaamist, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust!” ütleb üks õpetussõna (Õpet. 14:29). Proovilepanevas olukorras kiirelt vastates võidakse öelda järelemõtlematuid sõnu, mida hiljem kahetsetakse. Sel juhul võivad meie sõnad näida rumalad ning me võime seetõttu kaotada meelerahu.

Mõistlikkust ja arukust näitab ka see, kui valime hoolega sõnu vaenulike inimeste juuresolekul. Meile võib vaikimisest olla abi, kui meid teenistuses naeruvääristatakse. Samuti oleks hea vaikida siis, kui klassi- või töökaaslased räägivad labaseid nalju või ropendavad, et me ei jätaks muljet, nagu läheksime sellega kaasa (Efesl. 5:3). „Ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees!” kirjutas laulik (Laul 39:2).

„Mõistlik mees” ei reeda usaldust (Õpet. 11:12). Tõeline kristlane jälgib hoolega, et  ta usaldusasju kogemata välja ei räägiks. Eriti hoolikad peaksid selles asjas olema kogudusevanemad, et nad ei kaotaks koguduseliikmete usaldust.

Vaikimisel on oma koht ka vestluses. Kord kirjutas 19. sajandi Inglise kirjanik Sydney Smith ühe oma sõbra kohta: „Tema puhutised vaikusepausid teevad vestluse ülimeeldivaks.” Tõepoolest, sõprade suhtlemine peaks olema kahepoolne. Hea suhtleja on hea kuulaja.

„Kus on palju sõnu, seal ei puudu üleastumine,” hoiatas Saalomon, kuid lisas, „aga kes talitseb oma huuli, on mõistlik!” (Õpet. 10:19). Niisiis, mida vähem rääkida, seda väiksem on tõenäosus öelda midagi mõtlematut. „Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab!” (Õpet. 17:28.) Palugem siis Jehoovat, nii nagu laulukirjutaja seda tegi: „Sea hoidja mu huulte uksele!” (Laul 141:3).

Vaikus aitab mõtiskleda

Piibel ütleb õigluse teel käiva inimese kohta, et ta „uurib ... [Jumala] käsuõpetust ööd ja päevad” (Laul 1:2). Üks teine piiblitõlge ütleb samas kohas, et selline inimene „mõlgutab omaette tema seadust päeval ja öösi” (UT 1989). Millised tingimused on niisuguseks mõtiskluseks kõige paremad?

Piibel räägib sellest, kuidas patriarh Aabrahami poeg Iisak „oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema” (1. Moos. 24:63). Iisak valis mõtisklemiseks vaikse aja ja koha. Kuningas Taavet mõtiskles vaiksete öiste vahikordade ajal (Laul 63:7). Täiuslik mees Jeesus otsis üksildasi kohti, kus polnud rahvahulkade kära, ning käis mõtisklemas mägedel, kõrbetes ja teistes kõrvalistes paikades (Matt. 14:23; Luuka 4:42; 5:16).

Sellised vaiksed eneselaadimise hetked on vaieldamatult vajalikud. Vaikne koht annab võimaluse ennast analüüsida, ilma milleta poleks võimalik enda juures muudatusi teha. Vaikuses viibimine aitab säilitada meelerahu. Häirimatu mõtisklemine aitab ka arendada tagasihoidlikkust ja alandlikkust ning mõista, mis on elus tõeliselt väärtuslik.

Kuigi vaikimine on voorus, on ka „aeg rääkida” (Kog. 3:7). Tõelised jumalateenijad kuulutavad kogu maailmas head sõnumit Jumala Kuningriigist (Matt. 24:14). Seetõttu kasvavad Jumala teenijate read ja nende hääl kostab üha valjemalt (Miika 2:12). Olgem siis nende hulgas, kes kuulutavad innukalt Kuningriigi head sõnumit ja räägivad Jumala imelistest tegudest. Samal ajal kui me selles tähtsas tegevuses osaleme, näidaku meie eluviis ka seda, et me tõepoolest mõistame, kui oluline on vahetevahel vaikida.

[Pilt lk 3]

Kristlikel koosolekutel tuleks vaikselt programmi kuulata ja õppida

[Pilt lk 4]

Kui meile teenistuses halvasti öeldakse, võib olla kõige targem vaikida

[Pilt lk 5]

Vaikne ümbrus soodustab mõtisklemist