Jäljenda Ittai lojaalsust

„SUURED ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa rahvaste Kuningas! Kes ei peaks kartma sind, Issand, ja andma austust sinu nimele? Sest sina üksi oled püha [„lojaalne”, UM].” See laul, mida laulsid taevas need, „kes olid võitnud metsalise ja ta kuju”, juhib meie tähelepanu Jumala lojaalsusele (Ilm. 15:2–4). Jehoova soovib, et tema teenijad jäljendaksid teda ning ilmutaksid samuti seda hinnalist omadust (Efesl. 4:24, UM).

Teiselt poolt teeb aga Kurat-Saatan kõik mis tema võimuses, et lahutada Jumala maiseid teenijaid Jumala armastusest. Ometi on paljud jäänud Jumalale lojaalseks isegi kõige rängemates tingimustes. Kui tänulikud me küll oleme, et Jehoova hindab kõrgelt säärast pühendumust! Tõepoolest, Jumala Sõna kinnitab meile: „Jehoova armastab õiglust ega hülga oma vagasid [„lojaalseid”, UM]” (Laul 37:28). Selleks et aidata meil jääda lojaalseks, on Jumal lasknud  oma Sõnasse kirja panna paljude ustavate teenijate teod. Üks selline jutustus on gatlasest Ittaist.

’Võõras ja pagulane’

Ittai oli eeldatavasti vilistite linna Gati elanik. See oli kuulus linn, kus elasid hiiglane Koljat ja ka teised Iisraeli kardetavad vaenlased. Esimest korda räägitakse kogenud sõjamehest Ittaist ilma lähemalt tutvustamata siis, kui Absalom tõstis mässu kuningas Taaveti vastu. Ittai ja 600 talle järgnenud vilisti meest elasid tol ajal pagulastena Jeruusalemma läheduses.

Ittai ja tema meeste olukord tuletas Taavetile ilmselt meelde omaenda põgenikupäevi pagenduses, kui tema ja 600 iisraeli sõjameest läksid vilistite territooriumile ning sisenesid Gati kuninga Aakise valdustesse (1. Saam. 27:2, 3). Ent mida tegid Ittai ja tema mehed, kui Absalom tõstis oma isa vastu mässu? Kas nad toetasid Absalomi, jäid neutraalseks või ühendasid oma jõud Taaveti ja tema meestega?

Kujuta ette järgmist vaatepilti: Taavet põgeneb Jeruusalemmast ning peatub „viimase koja juures”. Tõenäoliselt on see Jeruusalemmast Õlimäe poole minnes viimane maja enne Kiidroni orust läbiminekut (2. Saam. 15:17). Siin vaatab Taavet oma sõjaväe üle, kui see temast möödub. Vaata aga vaata, koos temaga pole mitte ainult ustavad iisraellased, vaid ka kõik kreedid ja pleedid! Lisaks on temaga liitunud kõik gatlased – Ittai ja tema 600 sõjameest (2. Saam. 15:18).

Taavet ütles Ittaile hingepõhjani liigutatult: „Miks sinagi tuled ühes meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde [ilmselt pidas ta silmas Absalomi], sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast. Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda ühes meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan! Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega. Arm ja ustavus sulle!” (2. Saam. 15:19, 20).

Ittai kinnitab kuningale oma vankumatut lojaalsust. Ta vastab: „Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!” (2. Saam. 15:21). See võis Taavetile meelde tuletada sarnaseid sõnu, mida oli lausunud tema vanavanaema Rutt (Rutt 1:16, 17). Ittai sõnadest liigutatuna ütles Taavet: „Tule siis ja mine edasi!” Seepeale „gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid ühes temaga” ning läbisid Kiidroni oru (2. Saam. 15:22).

„Kirjutatud meile õpetuseks”

„Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks,” öeldakse kirjakohas Roomlastele 15:4. Seetõttu tuleks meil endalt küsida, mida me võime Ittai eeskujust õppida? Mõelgem, mis võis olla selle ajendiks, et ta oli Taavetile lojaalne. Kuigi ta oli võõramaalane ja põgenik Vilistimaalt, tunnistas Ittai, et Jehoova on elav Jumal ja et Taavet on Jehoova võitu. Ittai vaatas kaugemale vaenulikkusest, mis valitses iisraellaste ja vilistite vahel. Ta ei pidanud Taavetit lihtsalt inimeseks, kes oli tapnud vilistite vägilase Koljati ja paljud teised Ittai kaasmaalased (1. Saam. 18:6, 7). Ittai nägi Taavetis meest, kes armastab Jehoovat, ning kahtlemata pani ta tähele Taaveti silmapaistvaid omadusi. Ja Taavet omalt poolt hindas Ittaid väga kõrgelt. Tagatipuks andis Taavet koguni kolmandiku oma sõjameestest Ittai käe alla, kui nad läksid otsustavasse lahingusse Absalomi vägede vastu! (2. Saam. 18:2.)

Ka meie peaksime püüdma vaadata üle kultuurilistest, rassilistest või rahvuslikest  erinevustest – sisse juurdunud eelarvamustest ja vaenulikkusest – ning märkama teistes häid omadusi. Taaveti ja Ittai vahel tekkinud side illustreerib ilmekalt, et kui me õpime Jehoovat tundma ja armastama, aitab see meil sellised barjäärid ületada.

Kui mõtiskleme Ittai eeskuju üle, võiksime endalt küsida: Kas mina olen Suuremale Taavetile Jeesus Kristusele sama lojaalne? Kas ma näitan oma lojaalsust sellega, et kuulutan innukalt Kuningriigi sõnumit ja osalen inimeste jüngriteks tegemise töös? (Matt. 24:14; 28:19, 20.) Kui palju ma olen valmis endast andma selle nimel, et tõendada oma lojaalsust?

Perekonnapead saavad samuti kasu sellest, kui mõtisklevad Ittai lojaalsuse eeskuju üle. Ittai truudus Taavetile ja tema otsus minna edasi koos Jumala võitud kuningaga meelestas ka ta mehi samamoodi talitama. Otsused, mida langetavad perekonnapead tõelise jumalakummardamise toetuseks, kujundavad nõndasamuti perekonna meelelaadi ning võivad ka ajutisi raskusi kaasa tuua. Sellegipoolest julgustavad meid sõnad „Lojaalse suhtes sa [Jehoova] tegutsed lojaalselt” (Laul 18:26, UM).

Pärast Taaveti võitlust Absalomiga ei räägita Pühakirjas Ittaist enam midagi. Ent selle lühikese Jumala Sõnas leiduva jutustuse põhjal mõistame kahtlemata väga selgelt, milline roll tal oli sellel Taaveti elu raskel perioodil. Fakt, et Piiblis räägitakse Ittaist, kinnitab meile, et Jehoova märkab neid, kes on talle lojaalsed, ja tasub neile (Heebr. 6:10).