Kus sa peaksid olema siis, kui saabub lõpp?

MIS saab õigetest inimestest siis, kui Jehoova praegusele kurjuse ajastule Harmagedoonis lõpu teeb? Õpetussõnad 2:21, 22 ütleb: „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!”

Ent kuidas need vagad ehk laitmatud ellu jäävad, kas nende jaoks on kuskil mingi varjupaik? Kus peaksid õiged inimesed lõpu saabudes olema? Neile küsimustele heidavad valgust neli ellujäämisega seotud näidet Pühakirjast.

Kui elu sõltus asukohast

Sellest, kuidas Jumal päästis kord patriarhid Noa ja Loti, võime lugeda tekstist 2. Peetruse 2:5–7: „[Jumal] ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale; ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud, ja päästis Loti, kes oli õige ja keda üleannetud inimesed piinasid oma kiimalise käitumisega.”

Kuidas oli Noal võimalik veeuputuses ellu jääda? Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nad ühes maaga! Tee enesele laev goferipuust” (1. Moos. 6:13, 14). Noa ehitaski laeva, nii nagu Jumal teda oli käskinud. Seitse päeva enne veeuputuse algust ütles Jumal Noale, et ta koguks laeva loomad ning läheks ka oma perega laeva. Seitsmendal päeval sulges Jehoova nende tagant ukse ning pärast seda tuli sadu „maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd” (1. Moos. 7:1–4, 11, 12, 16). Noa ja tema pere „viidi ohutult veest läbi” (1. Peetr. 3:20, UM). Nad jäid ellu tänu sellele, et olid laevas. Mitte üheski teises paigas maa peal poleks nad olnud väljaspool ohtu (1. Moos. 7:19, 20).

Lotile anti aga elu päästmiseks veidi teistsugused juhised. Kaks inglit ütlesid temale, kus ta ei tohi olla. „Kõik, kes sul [Soodoma] linnas on, vii siit paigast ära, sest me hävitame selle paiga,” ütlesid inglid Lotile. Neil tuli põgeneda mäestikku (1. Moos. 19:12, 13, 17).

See, kuidas Loti ja Noa pere ellu jäi, näitab, et Jehoova teab, kuidas „päästa jumalakartlikke kiusatusest, aga ülekohtusi säilitada kohtupäevaks” (2. Peetr. 2:9). Mõlema juhtumi puhul oli otsustavaks teguriks asukoht. Noa pidi minema laeva, Lott aga lahkuma Soodomast. Ent kas see on alati nii? Kas Jehoova võib päästa õigeid inimesi ka ilma, et nad peaksid kuskile ümber asuma, ükskõik kus nad ka poleks? Et sellele küsimusele vastust saada, uurigem veel kaht Jehoova päästetegu.

Kas asukoht on alati tähtis?

Enne seda, kui Jehoova saatis Moosese päevil Egiptusele kümnenda nuhtluse, käskis ta iisraellastel määrida paasatalle verega oma uste pealispuid ja piitjalgu. Miks? Piibel ütleb: „Sest Jehoova läheb egiptlasi  nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemail piitjalgadel, siis Jehoova ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.” Selsamal ööl lõi Jehoova maha „kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik lojuste esmasündinud!” Iisraellaste esmasündinud jäid ellu, ilma et oleksid pidanud oma asukohta muutma (2. Moos. 12:22, 23, 29).

Mõelgem ka Jeeriko linnas elanud hoora Raahabi peale. Iisraellastel seisis ees Tõotatud Maa vallutamine. Kui Raahab mõistis, et Jeeriko on hukule määratud, ütles ta kahele Iisraeli maakuulajale, et kogu linn on iisraellaste ees hirmul. Ta peitis maakuulajad ära ning käskis neil vanduda, et nad jätavad tema ja kogu ta pere ellu, kui Jeerikot vallutama hakatakse. Maakuulajad andsid Raahabile juhise koguda oma pere kokku tema kotta, mis asus linnamüüri sees. Sealt lahkumine oleks tähendanud hukku koos ülejäänud linnarahvaga (Joosua 2:8–13, 15, 18, 19). Kuid hiljem ütles Jehoova Joosuale, et ka müür langeb maha (Joosua 6:5). Paik, kuhu maakuulajad olid käskinud Raahabil ja tema perel varjuda, paistis nüüd olevat ohus. Kuidas siis Raahab ja tema pere pääsesid?

Kui Jeeriko vallutamiseks oli aeg käes, karjusid iisraellased ja puhusid sarvi. „Ja sündis, kui [Iisraeli] rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt,” annab teada Joosua 6:20. Ükski inimene ei saanud linnamüüri varingut ära hoida. Ent see müüri osa, kus Raahab end oma perega varjas, jäi ime läbi püsti. Joosua ütles kahele maakuulajale: „Minge hooranaise kotta ja tooge sealt välja naine ja kõik, kes tal on, nagu te temale olete vandega tõotanud!” (Joosua 6:22). Kõik, kes olid Raahabi kojas, pääsesid.

Mis oli pääsemiseks kõige olulisem?

Mida me võime õppida nii Noa, Loti, Moosese ajal elanud iisraellaste kui ka Raahabi pääsemisest? Mida need lood näitavad selle kohta, kus peaksime olema meie, kui saabub praeguse kurja ajastu lõpp?

Tõsi, Noa leidis varju laevas. Kuid miks ta oli laevas? Tänu usule ja sõnakuulelikkusele. „Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi,” ütleb Piibel (1. Moos. 6:22; Heebr. 11:7). Kuidas  on lood meiega? Kas me täidame kõiki Jumala käske? Noad on nimetatud ka õigusekuulutajaks (2. Peetr. 2:5). Kas ka meie teeme agaralt kuulutustööd isegi siis, kui inimesed meid kuulata ei taha?

Lott jäi hävingus ellu, kuna põgenes Soodomast. Ta pääses tänu sellele, et oli Jumala silmis õige ning talle oli äärmiselt vastumeelne Soodoma ja Gomorra jumalakartmatute elanike liiderlik eluviis. Kas ka meid häirib inimeste pahelisus, mis on tänapäeva maailmas nii laialt levinud? Või oleme sellega nii harjunud, et ei märkagi seda? Kas teeme kõik, mis suudame, et meid leitaks „veatuina ja laitmatuina rahus”? (2. Peetr. 3:14.)

Egiptuses elanud iisraellaste ja Jeerikos elanud Raahabi elu sõltus kojujäämisest. See nõudis neilt usku ja sõnakuulelikkust (Heebr. 11:28, 30, 31). Võib ette kujutada, mis tundega vaatasid iisraellased oma esmasündinuid, kui egiptlaste kodudest hakkas järgemööda nutuhala kuulduma (2. Moos. 12:30). Samuti võib ette kujutada, kuidas Raahab kössitas koos perega oma kojas, kui linnamüüri mahavarisemisest kostuv kõmin aina lähemale tuli. Võis nõuda suurt usku jääda kuulekaks ja püsida oma kojas.

Peagi on käes Saatana pahelise maailma lõpp. Seda, kuidas Jehoova kaitseb oma teenijaid tulevasel hirmuärataval vihapäeval, me veel ei tea (Sef. 2:3). Hoolimata sellest, kus ja millises olukorras me sel ajal ka poleks, võime olla kindlad, et meie ellujäämine sõltub usust Jehoovasse ja talle kuuletumisest. Niikaua tuleb meil aga arendada õiget suhtumist Jesaja ennustusse, mis räägib „kambritesse” minekust.

„Mine oma kambritesse”

„Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese takka,” ütleb Jesaja 26:20. „Peitu üürikeseks ajaks, kuni meelepaha möödub!” See ennustus võis esmakordselt täituda aastal 539 e.m.a, mil meedlased ja pärslased vallutasid Babüloni. Kui Pärsia valitseja Kyros sisenes Babüloni, ei lubanud ta teadupoolest kellelgi oma kojast väljuda, sest tema sõduritele oli antud käsk hukata kõik, kes on tänavatel.

Tänapäeval võib selle prohvetikuulutuse kambreid seostada Jehoova tunnistajate kogudustega, mida on kõikjal maailmas ühtekokku üle 100 000. Kogudustel on meie elus tähtis roll praegu ja seda kindlasti ka suure viletsuse ajal (Ilm. 7:14). Jumala rahvast kästakse minna „oma kambritesse” ja peita end, „kuni meelepaha möödub”. Seega on eluliselt tähtis, et meil oleks koosolekutel käimisesse õige suhtumine ning et me oleksime kindlalt otsustanud kogudusega tihedalt seotud olla. Meil tuleks võtta südamesse Pauluse õhutus: „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat” (Heebr. 10:24, 25).

[Pildid lk 7]

Mida võime õppida Jumala varasematest päästetegudest?

[Pilt lk 8]

Mida võivad „kambrid” meie ajal tähendada?