Ustav majapidaja ja selle juhtiv kogu

„Kes on siis ustav ja mõistlik majapidaja, keda isand seab oma pere üle neile õigel ajal andma määratud moona?” (LUUKA 12:42)

1., 2. Millise olulise küsimuse tõstatas Jeesus, andes koondtundemärgi viimsete päevade kohta?

ANDES koondtundemärgi viimsete päevade kohta, tõstatas Jeesus küsimuse: „Kes on nüüd ustav ja mõistlik sulane, kelle ta isand on pannud oma pere üle neile rooga andma õigel ajal?” Seejärel rääkis Jeesus, et tasuks ustavuse eest pannakse see sulane kogu Isanda vara üle (Matt. 24:45–47).

² Mitu kuud varem oli Jeesus esitanud samasuguse küsimuse. (Loe Luuka 12:42–44.) Ta nimetas sulast „majapidajaks” ja „perele” viitas ta kui „oma teenijaskonnale” (UM). Majapidaja korraldab majapidamisasju ning ta on pandud teenijaskonna  üle, kuid temagi on teenija. Kes on see sulane ehk majapidaja ja kuidas ta ’annab rooga õigel ajal’? Meil kõigil on väga oluline tunda ära, millise kanali kaudu vaimset rooga jagatakse.

3. a) Kuidas on ristiusu õpetlased selgitanud Jeesuse sõnu „sulase” kohta? b) Kes on „majapidaja” ehk „sulane” ja „pere” ehk „teenijaskond”?

³ Ristiusu õpetlased on sageli seisukohal, et need Jeesuse sõnad käivad vastutaval kohal olevate ristiusu vaimulike kohta. Kuid Jeesus, selles näites „isand”, ei öelnud, et tohutu hulk sulaseid on laiali ristiusu erisugustes usulahkudes. Ta ütles hoopis selgesõnaliselt, et on ainult üks „majapidaja” ehk „sulane”, kelle ta paneb üle kogu oma vara. Seega, nagu see ajakiri on sageli selgitanud, kujutab majapidaja võitud jüngrite „pisukest karjukest” kui gruppi tervikuna. Luuka evangeeliumi kontekst näitab, et Jeesus oligi just eelnevalt nendele viidanud (Luuka 12:32). „Teenijaskond” ehk „pere” viitab samale grupile, kuid rõhutab nende rolli üksikisikutena. Seega tekib huvitav küsimus: kas iga sulaseklassi liige osaleb vaimse roa jagamises õigel ajal? Vastus selgub siis, kui uurime lähemalt, mida Pühakiri ütleb.

Jehoova sulane möödunud aegadel

4. Kuidas viitas Jehoova muistsele Iisraeli rahvale ja mida on selle rahva puhul oluline täheldada?

⁴ Jehoova rääkis oma rahvast, muistsest Iisraelist kui kollektiivsest sulasest. „Teie [mitmus] olete minu tunnistajad [mitmus], ütleb Jehoova, minu sulane [ainsus], kelle ma olen valinud” (Jes. 43:10). Kõik selle rahva liikmed moodustasid ühe sulaseklassi. Kuid on oluline tähele panna, et ainult preestrid koos mittepreesterlike leviitidega vastutasid rahva õpetamise eest (2. Ajar. 35:3; Mal. 2:7).

5. Milline suur muudatus pidi Jeesuse sõnul toimuma?

⁵ Kas Jeesus mõtles sulasest rääkides selle all Iisraeli rahvast? Ei. Seda võime järeldada sellest, et Jeesus ütles oma aja juutidele: „Jumala riik võetakse teilt ära ja antakse sellele rahvale, kes selle vilja kannab” (Matt. 21:43). On selge, et pidi toimuma mingi muudatus. Jehoova lõi uue rahva. Kuid mis puutub vaimsesse juhatusse, siis töö, mida teeb sulane Jeesuse näites, sarnaneb tööga, mida tegi Jumala sulane muistses Iisraelis.

Ilmub ustav sulane

6. Milline uus rahvas sündis 33. aasta nelipühal ja kes selle hulka arvati?

⁶ Uus rahvas, „Jumala Iisrael”, koosneb vaimsetest iisraellastest (Gal. 6:16; Rooml. 2:28, 29; 9:6). See rahvas sündis 33. aasta nelipühal Jumala vaimu väljavalamisega. Seejärel said kõik vaimuga võitud kristlased rahvaks, kes hakkas teenima sulaseklassina, kelle oli määranud ametisse Isand Jeesus Kristus. Selle rahva igale liikmele anti käsk kuulutada head sõnumit ja teha inimesi jüngriteks (Matt. 28:19, 20). Kuid kas iga liige oli seotud vaimse roa andmisega õigel ajal? Vaadakem, millise vastuse annab sellele küsimusele Pühakiri.

7. Mis oli algul apostlite peamiseks tööks ja mis sellele hiljem lisandus?

⁷ Kui Jeesus määras ametisse 12 apostlit, oli nende peamiseks tööks hea sõnumi kuulutamine, mida Jeesus neid läkitas tegema. (Loe Markuse 3:13–15.) See ülesanne on kooskõlas kreekakeelse sõna apostolos põhitähendusega. Sõna on tuletatud verbist, mis tähendabki ’lähetama’. Ent aeg läks edasi ja kui moodustati kristlik kogudus, oli apostli ülesandeks „ülevaatajaamet” (Ap. t. 1:20–26).

8., 9. a) Mille eest kandsid 12 apostlit esmajoones hoolt? b) Kellele veel anti juhtiva kogu kinnitusel vastutusrikkaid ülesandeid?

 ⁸ Mille eest kandsid 12 apostlit esmajoones hoolt? See selgub sündmustest, mis leidsid aset pärast nelipühapäeva. Kui tõusis vaidlus seoses leskedele jagatava igapäevase toiduga, kutsusid 12 apostlit jüngrid kokku ja ütlesid: „See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest.” (Loe Apostlite teod 6:1–6.) Seejärel määrasid apostlid teised pädevad vennad „seda vajalikku tööd tegema” (UM), nii et apostlid saaksid täielikult olla „sõna teenistuses”. Sellel korraldusel oli Jehoova õnnistus, sest „Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas” (Ap. t. 6:7). Niisiis lasus apostlitel esmane vastutus jagada vaimset toitu (Ap. t. 2:42).

⁹ Aja möödudes said teisedki vastutusrikkaid ülesandeid. Antiookia kogudusest lähetati Paulus ja Barnabas püha vaimu suunamisel misjoniteenistusse. Nemadki said tuntuks apostlitena, ehkki ei kuulunud algse 12 apostli hulka (Ap. t. 13:1–3; 14:14; Gal. 1:19). Juhtiv kogu Jeruusalemmas kinnitas nende määramist (Gal. 2:7–10). Peagi pärast seda oli Paulus osaline vaimse toidu jagamises. Ta kirjutas oma esimese inspireeritud kirja.

10. Kas esimesel sajandil olid kõik vaimuga võitud kristlased seotud vaimse toidu valmistamisega? Selgita.

¹⁰ Kuid kas kõik vaimuga võitud kristlased olid seotud kuulutustöö ülevaatamise ja vaimse toidu valmistamisega? Ei olnud. Apostel Paulus sõnab: „Ega kõik ole apostlid? Ega kõik prohvetid? Ega kõik õpetajad? Ega kõik imetegijad?” (1. Kor. 12:29). Kuigi kõik vaimuga võitud kristlased osalesid kuulutustöös, olid Kristlike Kreeka Kirjade 27 raamatu kirjutajateks vaid väga vähesed – kõigest kaheksa meest.

Ustav sulane nüüdisajal

11. Millise vara üle on sulane pandud?

¹¹ Jeesuse sõnad kirjakohas Matteuse 24:45 näitavad selgelt, et lõpuajal on ustav ja mõistlik sulaseklass ikka veel maa peal. Ilmutuse 12:17 viitab sellele klassile kui neile, kes on naise seemnest „järele jäänud” (UM). Jääk on grupina pandud kogu Kristuse vara üle siin maa peal. Vara, mille üle ustav majapidaja on pandud hoolitsema, on Isanda kuninglikud huvid maa peal, mille hulka kuuluvad Kuningriigi maised alamad ja materiaalsed vahendid, mida läheb tarvis, et kuulutada head sõnumit.

12., 13. Kust kristlane teab, kas tal on taevane kutsumine?

¹² Kust kristlane teab, kas tal on taevane lootus ja kas ta kuulub vaimsete iisraellaste jäägi hulka? Vastuse saame apostel Pauluse sõnadest neile, kes jagasid temaga samasugust taevast lootust: „Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse” (Rooml. 8:14–17).

¹³ Lühidalt öeldes on Jumala püha vaim need inimesed võidnud ja nad on saanud „taevase kutsumise” ehk kutse (Heebr. 3:1). See on isiklik kutse Jumalalt. Nemad omakorda vastavad sellele kohe vähimagi kõhkluse või kahtluseta ega karda  võtta vastu võimalust saada Jumala lapseks. (Loe 1. Johannese 2:20, 21.) Seega nad ei vali ise endale seda lootust, vaid Jehoova paneb nende peale oma pitseri ehk püha vaimu (2. Kor. 1:21, 22; 1. Peetr. 1:3, 4).

Õige vaatenurk

14. Kuidas suhtuvad võitud oma kutsumisse?

¹⁴ Milline peaks olema võitute suhtumine iseendasse, kui nad alles ootavad oma taevast tasu? Nad mõistavad, et nad on küll saanud imelise kutse, ent see ei ole siiski midagi enamat kui vaid kutse. Neil tuleb jääda surmani ustavaks, et tasu kätte saada. Alandlikult nõustuvad nad Pauluse sõnadega: „Vennad, mina ei arva seda juba kätte saanud olevat; ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Filipl. 3:13, 14). Võitute jäägil tuleb anda oma parim, et ’väärikalt käia kutsumise järgi, millega nad on kutsutud, kõige alandusega’ ning „kartuse ja värinaga” (Efesl. 4:1, 2; Filipl. 2:12; 1. Tess. 2:12).

15. Kuidas peaksid kristlased suhtuma neisse, kes võtavad osa mälestusõhtu sümbolitest, ja kuidas võitud endasse suhtuvad?

¹⁵ Teisalt, kuidas peaksid teised kristlased suhtuma inimesse, kes ütleb, et ta on saanud võidmise, ja hakkab mälestusõhtu sümbolitest osa võtma? Teda ei tohiks arvustada. See on selle inimese ja Jehoova vaheline asi (Rooml. 14:12). Kuid kristlased, kes tõesti on võitud, ei nõua, et neile erilist tähelepanu osutataks. Nad ei arva, et neil on võituna eriline arusaamisvõime, mis ületab isegi mõne kogenud suure rahvahulga liikme oma (Ilm. 7:9). Nad ei leia, et neil on ilmtingimata rohkem püha vaimu kui nende „teistest lammastest” kaaslastel (Joh. 10:16). Samuti ei oota nad erilist kohtlemist ega väida, et mälestusõhtu sümbolitest osavõtmine paigutab nad ametissemääratud kogudusevanematest kõrgemale positsioonile.

16.–18. a) Kas kõik võitud on seotud uute Piibli tõdede esiletoomisega? Too näide. b) Miks pole juhtival kogul tarvis konsulteerida kõigiga, kes ütlevad, et nad on võitud?

 ¹⁶ Kas kõik võitud, kes maailmas on, kuuluvad mingisse üleilmsesse võrgustikku, mis on kuidagi seotud uute Piibli tõdede avalikustamisega? Ei. Sulaseklass on küll kollektiivselt vastutav perele vaimse toidu jagamise eest, kuid kõigil sulaseklassi liikmeil pole ühesuguseid kohustusi või tööülesandeid. (Loe 1. Korintlastele 12:14–18.) Nagu varem öeldud, olid esimesel sajandil kõik seotud tähtsa kuulutustööga. Samas vaid väga vähesed olid piibliraamatute kirjutajad ja kristliku koguduse ülevaatajad.

¹⁷ Toome selle kohta näite. Pühakirjas on mõnikord räägitud sellest, et kogudus võtab õigusküsimuste lahendamisel midagi ette (Matt. 18:17). Tegelikult on need aga ainult kogudusevanemad, kes midagi ette võtavad, kuna neil on õigus kogudust esindada. Vanemad ei võta ühendust kõigi koguduseliikmetega, et enne otsuse langetamist küsida nendelt mitmesuguseid arvamusi. Nad toimivad teokraatlikult ja täidavad neile määratud rolli, tegutsedes terve koguduse nimel.

¹⁸ Tänapäeval on nõndasamuti piiratud arvul võitud meestel vastutus esindada sulaseklassi. Nad moodustavad Jehoova tunnistajate juhtiva kogu. Nende vaimuga-võitud meeste järelevaatuse all on Kuningriigi töö ja vaimne toitlusprogramm. Kuid nagu esimesel sajandil, ei konsulteeri juhtiv kogu enne otsuste langetamist iga sulaseklassi liikmega. (Loe Apostlite teod 16:4, 5.) Kuid kõik võitud tunnistajad on vägagi seotud olulise lõikustööga, mis praegu toimub. Klassina on „ustav ja mõistlik sulane” üks tervik, kuid üksikisikutena täidavad nad mitmesuguseid tööülesandeid (1. Kor. 12:19–26).

19., 20. Milline tasakaalukas seisukoht on suurel rahvahulgal „ustava ja mõistliku sulase” ning selle juhtiva kogu suhtes?

¹⁹ Kuidas peaksid eelmainitud faktid mõjutama üha kasvavat suurt rahvahulka, kes loodab elada igavesti maa peal? Kuninga vara hulka kuuludes on neil rõõm teha igakülgselt koostööd „ustavat ja mõistlikku sulast” esindava juhtiva koguga ning alluda tema korraldustele. Nad on tänulikud vaimse toidu eest, mida juhtiva kogu juhatusel valmistatakse. Samal ajal kui suure rahvahulga liikmed peavad lugu sulasest kui klassist, jälgivad nad hoolsalt, et ei tõstaks teistest kõrgemale kedagi, kes väidab end kuuluvat sulase hulka. Ükski kristlane, kes on tõesti Jumala vaimuga võitud, ei soovi ega eelda niisugust kohtlemist (Ap. t. 10:25, 26; 14:14, 15).

²⁰ Olgu me siis „pere”, kes kuulub võitud jäägi hulka, või suure rahvahulga liikmed, meie sooviks peaks olema teha täielikult koostööd ustava majapidaja ja selle juhtiva koguga. Valvakem ja jäägem ustavaks kuni lõpuni (Matt. 24:13, 42).

Kas sa mäletad?

• Kes on „ustav ja mõistlik sulane” ning „pere”?

• Kust inimene teab, kas tal on taevane kutsumine?

• Kellel lasub esmane vastutus valmistada uut vaimset toitu?

• Kuidas tuleks võitul endasse suhtuda?

[Küsimused]

[Pilt lk 23]

Tänapäeval esindab ustavat ja mõistlikku sulaseklassi juhtiv kogu. Samalaadne korraldus oli esimesel sajandil