Hakkasin mõtlema oma Loojale 90 aastat tagasi

Jutustab Edwin Ridgwell

VAHERAHUPÄEVAL 11. novembril 1918 koguti meie kooli lapsed ootamatult kokku, et tähistada Esimese maailmasõja lõppemist. Olin vaid viieaastane ega suutnud asja tähendust päris hästi mõista. Siiski otsustasin selle põhjal, mida vanemad mulle olid Jumala kohta õpetanud, et ma ei taha tseremoonias osaleda. Palvetasin Jumala poole, kuid siis said tunded mu üle võitu ja ma puhkesin nutma. Sellegipoolest ei osalenud ma pidulikul talitusel. See oligi aeg, mil hakkasin mõtlema oma Loojale (Kog. 12:1).

Mõni kuu enne seda koolis juhtunud intsidenti oli meie pere kolinud Glasgow’ lähistele Šotimaal. Umbes sel ajal käis isa kuulamas avalikku kõnet pealkirjaga „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”. See kujunes tema elu pöördepunktiks. Isa ja ema asusid uurima Piiblit ning kõnelesid omavahel alatasa Jumala Kuningriigist ja tulevastest õnnistustest. Ma tänan Jumalat, et sellest ajast peale kasvatasid nad minus armastust ja usaldust Jumala vastu (Õpet. 22:6).

Alustan täisajalist teenistust

15-aastaselt oleksin võinud oma haridusteed jätkata, kuid ma tahtsin väga hakata täisajaliseks jumalateenijaks. Isa arvates olin veel liiga noor, seepärast töötasin mõnda aega ühes kontoris. Kuid mu soov teenida Jehoovat täisajaliselt oli sedavõrd tugev, et ühel päeval kirjutasin ma kirja vend Rutherfordile, kes oli tol ajal ülemaailmse kuulutustöö ülevaataja. Küsisin temalt, mida ta mu plaanidest arvab. Vend Rutherford kirjutas mulle: „Kui sa oled piisavalt vana, et tööl käia, oled sa ka piisavalt vana, et Issanda teenistusse astuda. ... Usun, et Issand õnnistab sind, kui pingutad end, et Teda ustavalt teenida.” See 1928. aasta 10. märtsi kuupäevaga kiri avaldas meie perele sügavat mõju. Peagi olime kõik, nii isa, ema, mu vanem õde kui mina, täisajalised teenijad.

Aastal 1931 Londoni konvendil kutsus vend Rutherford vabatahtlikke üles viima head sõnumit teistessegi maadesse. Pakkusin end vabatahtlikult teenima ning mind määrati koos Andrew Jackiga Leedu tolleaegsesse pealinna Kaunasesse. Olin siis 18-aastane.

Võõrsil kuningriigisõnumit kuulutamas

Tol ajal oli Leedu vaene põllumajandusmaa ning maapiirkondades kuulutada polnud sugugi kerge. Majutust oli raske leida ning mõningad ulualused jäid kauaks meelde. Näiteks ärkasime ühel ööl Andrew’ga üles, sest tundsime end ebamugavalt. Kui olime süüdanud õlilambi, võisime näha, et  voodi olid kaetud sadade lutikatega. Olime pealaest jalatallani puretud! Tolle nädala igal hommikul tuli mul kipituse leevendamiseks kaelani lähedalasuva jõe külmas vees seista. Sellegipoolest püsisime otsusekindlalt teenistuses. Varsti pärast seda meie majutusprobleem lahenes, kui kohtasime noort abielupaari, kes oli Piibli tõe vastu võtnud. Nad võtsid meid oma tillukesse, kuid puhtasse majja elama. Milline kergendustunne! Olime heal meelel nõus põrandal magama.

Tollal oli Leedu elus ülekaalukas roll roomakatoliku ja vene õigeusu vaimulikkonnal. Piiblit võisid endale lubada vaid rikkad. Meie peamiseks sihiks oli töötada läbi võimalikult suur territoorium ning levitada huvilistele võimalikult palju piiblilist kirjandust. Kõigepealt otsisime endale asulas peatuspaiga, seejärel töötasime ettevaatlikult ümbruskonna läbi, misjärel käisime kiiresti läbi ka asula. Sel kombel saime tavaliselt oma töö tehtud, enne kui kohalik preester meid kimbutama jõudis hakata.

Ajame rahva kihevile ja pälvime avalikkuse tähelepanu

Aastal 1934 määrati Andrew tööle Kaunase harubüroosse ning mu partneriks sai John Sempey. Kogesime mõndagi unustamatut. Ühel päeval külastasime ühes linnakeses advokaati tema kontoris. Mees muutus raevukaks, tõmbas sahtlist välja püstoli ning käskis mul jalga lasta. Palvetasin endamisi ning tuletasin meelde Piibli nõuannet „Rahulik vastus vaigistab raevu” (Õpet. 15:1). Niisiis sõnasin: „Tulin siia kui sõber, kaasas hea sõnum, ja olen teile tänulik, et te end tagasi hoiate.” Mehe sõrm päästikul lõtvus ning ma lahkusin ta kontorist ettevaatlikult, selg ees.

Kui sain kokku Johniga, rääkis ta mulle, et ka temal on tulnud nii mõndagi üle elada. Ta oli viidud politseijaoskonda, sest talle oli esitatud valesüüdistus suure väärtusega rahatähe varastamises ühelt naiselt, keda ta oli kohanud. Jaoskonnas otsiti ta pealaest jalatallani läbi. Raha talt muidugi ei leitud. Tegelik varas saadi hiljem kätte.

Mõlemad juhtumid ajasid rahva selles muidu nii unises linnakeses päris kihevile, nii et meie töö sai kõvasti tasuta reklaami!

Salaoperatsioonid

Riskantne ettevõtmine oli toimetada piiblilist kirjandust naaberriiki Lätisse, kus meie kuulutustöö oli keelustatud. Umbes kord kuus võtsime öise rongiga ette reisi Lätisse. Mõnikord, kui olime kirjanduse üle andnud, jätkasime sõitu Eestisse, et võtta sealt kaasa uut kirjandust, mille me tagasisõidul Lätisse jätsime.

Kord oli tolliametnikule antud meie tegevusest teada ning ta nõudis meie rongilt mahatulemist ning kirjanduse ülemuse  ette viimist. Palusime Johniga Jehoovat, et ta meid aitaks. Meie üllatuseks ei öelnud tolliametnik oma ülemusele, mis meil kaasas on, vaid lausus lihtsalt: „Neil meestel on midagi deklareerida. „Deklareerisin”, et meil on kaasas kirjandus, mis on abiks õppeasutustele, et mõista meie ülimalt segases maailmas toimuvate sündmuste tähendust. Ülemus viipas, et võime minna, ning me saime oma kirjanduse ohutult kohale toimetada.

Kui poliitiline olukord Balti riikides halvenes, kasvasid tunnistajatevastased meeleolud ning meie töö keelustati ka Leedus. Andrew ja John saadeti maalt välja ning kuna puhkemas oli Teine maailmasõda, soovitati kõigil Briti alamatel maalt lahkuda. Niisiis lahkusin ka mina, kurbus südames.

Teenistusülesanded ja õnnistused Põhja-Iirimaal

Selleks ajaks olid mu vanemad siirdunud elama Põhja-Iirimaale ning aastal 1937 läksin minagi sinna. Sõjaaja hüsteeriast tingituna oli meie kirjandus ka Põhja-Iirimaal keelustatud, kuid meie jätkasime kuulutamist kogu sõjaaja jooksul. Pärast Teist maailmasõda võisime oma tööd edasi teha, ilma et sel oleks õiguslikke piiranguid. Kogenud pioneer Harold King, kes hiljem oli Hiinas misjoniteenistuses, võttis enda peale organiseerida avalikke kõnesid vabas õhus. Ta lausus: „Sel laupäeval esitan esimese vabaõhukõne mina.” Mulle otsa vaadates ütles ta: „Järgmisel laupäeval kõneled sina.” Olin rabatud.

Mu esimene kõne on mul selgelt meeles. Kohale oli tulnud sadu inimesi. Kõnelesin kastil seistes ja ilma igasuguse helivõimenduseta. Kõne lõppedes tuli mu juurde üks mees, surus mul kätt ning sõnas, et ta nimi on Bill Smith. Ta rääkis, et oli märganud  rahvasumma ning tulnud vaatama, mis siin toimub. Selgus, et Bill oli varem olnud ühenduses mu isaga, kuid kaotanud kontakti, kui mu isa koos kasuemaga siirdus Dublinisse pioneeritööd tegema. Hakkasime koos Piiblit uurima. Aja jooksul said Billi üheksa pereliiget Jehoova teenijateks.

Hiljem külastasin Belfasti äärelinna suuri villasid, kus kohtusin ühe vene naisega, kes oli elanud Leedus. Kui näitasin talle kirjandust, osutas ta ühele raamatule ja lausus: „Mul on see. Selle andis mulle mu onu, kes on Kaunase ülikooli professor.” Ta näitas mulle poolakeelset „Loomise” raamatut. Lehtede servad olid täis märkmeid. Küll ta oli üllatunud, kui sai teada, et mina olingi see, kes oli andnud selle raamatu ta onule, kui ma teda Kaunases kohtasin! (Kog. 11:1.)

Kui John Sempey kuulis, et ma lähen Põhja-Iirimaale, palus ta mul külastada oma nooremat õde Nelliet, sest ta oli osutanud Piibli tõe vastu huvi. Viisin koos oma õe Conniega tema juures piibliuurimisi läbi. Nellie edenes jõudsasti ning pühendas oma elu Jehoovale. Hiljem hakkasime lähemalt sõbrustama ja abiellusime.

Teenisime Nelliega 56 aastat üheskoos Jehoovat ning meil oli õnn aidata enam kui sajal inimesel õppida tundma Piibli tõde. Lootsime koos Harmagedooni üle elada ning Jehoova uude maailma jõuda, ent paraku röövis julm vaenlane surm ta minult aastal 1998. See oli ränk löök – üks mu elu raskemaid katsumusi.

Taas kord Balti riikides

Umbes aasta pärast Nellie surma sai mulle osaks ülitore õnnistus. Sain kutse tulla Eestisse Tallinna harubüroosse. Eesti vendade kirjast võis lugeda: „Neist kümnest vennast, kes 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul lähetati teenima Balti riikidesse, oled elus vaid sina.” Edasi oli kirjas, et harubüroo kogub mälestuskilde tööst Eestis, Lätis ja Leedus, ning küsiti, kas ma saaksin kohale tulla.

Milline meeldiv võimalus oli pajatada sellest, mida me koos kaaslastega noil varastel aastatel kogesime! Lätis sain vendadele näidata korterit, mis oli esialgu harubüroo kasutuses, ning katusealust, kus oli peidus meie kirjandus, mis politseil jäigi üles leidmata. Leedus sõidutati mind väiksesse linna Šiauliaisse, kus ma olin pioneeritööd teinud. Ühel sealsel koosviibimisel lausus üks vend mulle: „Ostsime siin linnas aastaid tagasi koos emaga maja. Viskasime pööningult rämpsu välja ning mulle juhtusid näppu raamatud „Jumalik aegade kava” ja „Jumala kannel”. Lugesime neid ja mõistsime, et oleme leidnud tõe. Küllap sina jätsidki need raamatud noil kaugetel aastatel siia majja!”

Ühes linnas, kus olin pioneeritööd teinud, viibisin ringkonnakokkutulekul. Olin seal olnud kokkutulekul ka 65 aastat tagasi. Tollal oli kohalviibijaid 35. Kuid milline rõõm oli nüüd näha enam kui 1500 kokkutulnut! Kuidas küll Jehoova on tööd õnnistanud!

Jehoova ei ole mind maha jätnud

Hiljuti sai mulle osaks täiesti ootamatu õnnistus, kui armas kristlik õde Bee nõustus mulle naiseks tulema. Abiellusime 2006. aasta novembris.

Võin kinnitada igale elu teelahkmel seisvale noorele, et on väga arukas järgida Jumala vaimu abil talletatud sõnu „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil”. Nüüd võin tunda heameelt nagu Piibli laulik, kes sõnas: „Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid! Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Laul 71:17, 18).

[Kaart lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Lätisse kirjandust toimetada oli riskantne ülesanne

EESTI

TALLINN

Liivi laht

LÄTI

RIIA

LEEDU

VILNIUS

Kaunas

[Pilt lk 26]

Hakkasin 15-aastaselt Šotimaal kolportöörina (pioneerina) teenima

[Pilt lk 26]

Koos Nelliega meie pulmapäeval aastal 1942