Igavene elu maa peal – taasavastatud lootus

„Taaniel, pea need sõnad saladuses ... lõpuajaks! Siis uurivad paljud seda ja arusaamine kasvab!” (TAAN. 12:4)

1., 2. Milliseid küsimusi selles artiklis käsitletakse?

MILJONID tänapäeval elavad inimesed mõistavad selgelt, et lootus elada igavesti maises paradiisis põhineb Pühakirjal (Ilm. 7:9, 17). Juba inimajaloo alguses tegi Jumal teatavaks, et ta ei loonud inimesi mitte selleks, et nad elaksid veidi aega ja siis sureksid, vaid et nad elaksid igavesti (1. Moos. 1:26–28).

² Iisraeli rahva lootuseks oli, et inimesed saavad tagasi täiuse, mille Aadam kaotas. Piibli kreekakeelne osa selgitab, kuidas Jumal igavese elu paradiisis maa peal võimalikuks teeb. Ent miks sellest lootusest siis vahepeal ei räägitud? Kuidas tõde uuesti päevavalgele toodi ja miljonitele inimestele teatavaks tehti?

Kuidas lootus ähmastati

3. Miks pole üllatav, et inimkonna lootus elada igavesti maa peal on varjul olnud?

³ Jeesus ennustas, et valeprohvetid hakkavad tema õpetusi väänama ning enamik inimesi laseb end eksiteele viia (Matt. 24:11). Apostel Peetrus hoiatas kristlasi: „Teiegi seas saab olema lahkõpetajaid” (2. Peetr. 2:1). Ka apostel Paulus rääkis ajast, mil inimesed „ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu” (2. Tim. 4:3, 4, P 1997). Saatan eksitab inimesi õigest usust taganenud ristiusu kirikute kaudu, et ähmastada seda südantsoojendavat tõde Jumala eesmärgi kohta maa ja inimestega. (Loe 2. Korintlastele 4:3, 4.)

4. Millise lootuse heitsid kirikuisad kõrvale?

⁴ Pühakiri näitab, et Jumala kuningriik on taevane valitsus, mis teeb lõpu kõigile inimvalitsustele (Taan. 2:44). Kristuse tuhandeaastase riigi ajal on Saatan vangistatud sügavikku, surnud äratatakse üles ja maa peal elavad inimesed saavad täiuslikuks (Ilm. 20:1–3, 6, 12; 21:1–4). Ent ristiusu ärataganenud vaimulikud võtsid omaks teistsugused ideed. Näiteks kolmanda sajandi kirikuisa Origenes Aleksandriast kritiseeris neid, kes uskusid tuhandeaastase rahuriigi maistesse õnnistustesse. Katoliku teoloog Augustinus Hippost (354–430) oli veendumusel, et sellist tuhandeaastast rahuriiki ei tulegi, ütleb teatmeteos „The Catholic Encyclopedia”. *

5., 6. Miks olid Origenes ja Augustinus vastu tuhandeaastase riigi õpetusele?

⁵ Miks olid Origenes ja Augustinus tuhandeaastase rahuriigi õpetuse vastu? Origenes oli Aleksandria Klemensi õpilane ning Klemens oli võtnud kreeklastelt üle hinge surematuse idee. Origenes, keda mõjutasid tugevalt Platoni õpetused hinge kohta, „liitis kristlike õpetustega kogu laiahaardelise hingekäsitluse, mille ta oli üle võtnud Platonilt”, märgib teoloog Werner Jaeger. Niisiis siirdas Origenes tuhandeaastase  rahuriigi õnnistused maa pealt taevasse.

⁶ Enne kui Augustinus 33-aastaselt ristiusku pöördus, oli ta olnud uusplatonist, see tähendab toetanud Platoni filosoofiat, mida arendas edasi Plotinos 3. sajandil. Pärast ristiusku pöördumist jäi aga Augustinus mõtteviisilt siiski uusplatonistiks. „Augustinuse mõistuses segunes Uue Testamendi religioon täielikult Kreeka filosoofia platonistliku traditsiooniga,” annab teada „The New Encyclopædia Britannica”. Augustinus pidas Ilmutusraamatu 20. peatükis kirjeldatud tuhandeaastast rahuriiki vaid allegooriaks, ütleb „The Catholic Encyclopedia” ning lisab: „Sellise selgituse ... võtsid järjest omaks ka lääne teoloogid ning tuhandeaastane riik oma algsel kujul ei saanud enam toetust.”

7. Milline valeuskumus on õõnestanud inimeste lootust elada igavesti maa peal, ja kuidas?

⁷ Lootust elada igavesti maa peal õõnestas idee, mida usuti muistses Babüloonias ja mis levis kõikjale maailma. See oli õpetus surematust hingest ehk vaimust, mis elab ajutiselt füüsilises kehas. Kui ristiusk võttis selle õpetuse omaks, hakkasid teoloogid väänama piiblitekste, mis räägivad taevasest lootusest, ning püüdsid nende abil tõestada, et kõik head inimesed lähevad taevasse. Selle seisukoha järgi pidigi inimese elu maa peal olema ajutine ning näitama seda, kas ta on väärt saama elu taevas. Varem oli midagi sarnast juhtunud ka juutide lootusega elada igavesti maa peal. Kuna juudid võtsid aegamisi omaks kreeklaste idee hinge surematusest, tuhmus nende algne lootus elada igavesti maa peal. See kõik erineb drastiliselt sellest, mida Piibel inimese kohta ütleb. Inimene on füüsiline, mitte vaimne olend. Jehoova ütles esimese inimese kohta: „Sa oled põrm” (1. Moos. 3:19). Mitte taevas pole inimese igavene kodu, vaid maa. (Loe Laul 104:5; 115:16.)

Tõesähvatused pimeduses

8. Mida on mõned 17. sajandi õpetlased öelnud inimeste lootuse kohta?

⁸ Kuigi enamik ristiusu kirikuid eitab igavese elu lootust maa peal, pole Saatanal mitte alati õnnestunud tõde varjata. Läbi sajandite on mõned hoolikad Piibli lugejad kogenud tõesähvatusi, kui nad said aru mõnest aspektist inimese täiusesse tagasi viimise kohta (Laul 97:11; Matt. 7:13, 14; 13:37–39). Tänu Piibli tõlkimisele ja trükkimisele sai Pühakiri 17. sajandiks laialdasemalt kättesaadavamaks. Näiteks kirjutas üks õpetlane 1651. aastal, et kui inimesed kaotasid Aadama tõttu „paradiisi ja igavese elu maa peal”, siis tänu Kristusele „saavad kõik inimesed elu maa peal tagasi”. (Loe 1. Korintlastele 15:21, 22.) Kuulus inglise kirjanik John Milton (1608–1674) kirjutas poeemi „Kaotatud paradiis” ja selle järje „Tagasivõidetud paradiis”. Oma poeemides  viitas Milton tasule, mille ustavad jumalateenijad saavad maises paradiisis. Kuigi Milton pühendas suure osa oma elust Piibli uurimisele, sai ta aru, et Pühakirja tõde mõistetakse täielikult alles Kristuse juuresoleku ajal.

9., 10. a) Mida kirjutas Isaac Newton inimkonna lootuse kohta? b) Miks näis Newtonile Kristuse juuresolek olevat mägede taga?

⁹ Ka kuulsal matemaatikul Isaac Newtonil (1642–1727) oli Piibli vastu sügav huvi. Ta mõistis, et pühad äratatakse üles taevasse, kus nad valitsevad nähtamatult koos Kristusega (Ilm. 5:9, 10). Ent Jumala kuningriigi alamate kohta kirjutas ta järgmist: „Ka pärast kohtupäeva elavad maa peal inimesed ja mitte ainult 1000 aastat, vaid igavesti.”

¹⁰ Newton arvas, et Kristuse juuresolek on sajandite kaugusel. „Üks põhjus, miks Newton lükkas Jumala kuningriigi saabumise nii kaugele tulevikku, oli see, et teda kurvastas väga kolmainsuslaste täielik usust taganemine, mida ta nägi kõikjal enda ümber,” kirjutas ajaloolane Stephen Snobelen. Hea sõnum oli veelgi kinni kaetud. Ja Newton ei näinud ühtki kristlikku liikumist, kes oleks võinud seda kuulutada. Ta kirjutas: „Taanieli ja Johannese ennustusi [viimased kirja pandud Ilmutusraamatusse] ei mõisteta enne lõpuaega,” ning selgitas: „Taaniel ütles, et „siis uurivad paljud seda ja arusaamine kasvab”. Sest evangeeliumi tuleb kuulutada kõikidele rahvastele enne suurt viletsust ja maailma lõppu. Palmiokstega rahvahulk, kes jääb ellu selles suures viletsuses, ei saaks olla loendamatu ja kõikidest rahvastest, kui enne viletsust ei kuulutataks evangeeliumi.” (Taan. 12:4; Matt. 24:14; Ilm. 7:9, 10.)

11. Miks jäi Miltoni ja Newtoni päevil inimkonna lootus enamikule siiski ähmaseks?

¹¹ Miltoni ja Newtoni päevil oli ohtlik väljendada mõtteid, mis olid vastuolus kiriku ametlike doktriinidega. Seepärast avaldati paljud Miltoni ja Newtoni kirjutised alles pärast nende surma. 16. sajandi reformatsioon ei suutnud muuta õpetust hinge surematusest ja nii õpetasid ka mõjukamad protestandi kirikud Augustinuse ideed, mille kohaselt tuhandeaastane riik on juba rajatud. Ent kas lõpuajal on arusaamine kasvanud?

„Arusaamine kasvab”

12. Millal pidi õige arusaamine kasvama?

¹² Taaniel kirjutas ühest lõpuajal asetleidvast positiivsest suundumusest. (Loe Taaniel 12:3, 4, 9, 10.) Samamoodi ennustas ka Jeesus lõpuaja kohta: „Siis paistavad õiged nagu päike oma Isa kuningriigis” (Matt. 13:43). Kuidas on õige arusaamine lõpuajal kasvanud? Uurigem mõningaid arenguid usulistes arusaamades mõned aastakümned enne aastat 1914, mil algas lõpuaeg.

13. Mida kirjutas Russell pärast ennistamise teema uurimist?

¹³ Üheksateistkümnenda sajandi lõpus soovisid paljud siirad inimesed mõista „tervete sõnade eeskuju” (2. Tim. 1:13). Üks neist oli Charles Taze Russell. Aastal 1870 moodustas ta koos mõningate teiste tõeotsijatega Piibli uurimise rühma. 1872. aastal uurisid nad inimkonna täiuslikkusesse ennistamise teemat. Russell kirjutas hiljem: „Selle ajani ei suutnud me selgelt näha suurt erinevust, millise tasu saab kogudus [võitud kristlased], keda praegu läbi proovitakse, ja Jumalale ustavad inimesed maailmas.” Viimaste tasuks on „inimliku täiuse taastamine, mida nende esiisa ja pea Aadam nautis kord Eedeni aias”. Russell tunnistas, et selle tõiga mõistmisel olid talle abiks teised. Kes?

14. a) Kuidas mõistis Henry Dunn teksti Apostlite teod 3:21? b) Kes pidid Dunni sõnul hakkama maa peal igavesti elama?

 ¹⁴ Üks neist oli Henry Dunn. Ta oli kirjutanud ajast, mil „taastatakse kõik, millest Jumal on rääkinud oma vanal ajal elanud pühade prohvetite suu läbi” (Ap. t. 3:21, UM). Dunn mõistis, et see taastamine hõlmab ka inimestele täiuse tagasi andmist Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal maa peal. Dunn uuris ka küsimust, mille üle olid vaevanud pead paljud, nimelt seda, kes on need inimesed, kes hakkavad elama igavesti maa peal. Ta selgitas, et miljonid äratatakse üles, neile õpetatakse tõde ning neil on võimalik hakata uskuma Kristusesse.

15. Mida mõistis George Storrs ülesäratamise kohta?

¹⁵ Aastal 1870 oli ka George Storrs tulnud järeldusele, et ülekohtused inimesed äratatakse üles ja neile antakse võimalus elada igavesti. Samuti mõistis ta Pühakirja põhjal seda, et kui ülesäratatud inimene ei vasta selle võimaluse saamise tingimustele, „siis ta sureb, isegi kui patune on saja aastane”. (Jes. 65:20.) Storrs elas New Yorgis Brooklynis ning andis välja ajakirja „Bible Examiner”.

16. Mis eristas piibliuurijaid ristiusku kuulujatest?

¹⁶ Russell sai Piiblit uurides aru, et on saabunud aeg anda heast sõnumist laialdaselt teada. Seega hakkas ta 1879. aastal välja andma ajakirja „Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja” („Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence”), mis kannab nüüd nime „Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki”. Varem olid vaid üksikud inimesed mõistnud tõde inimkonna lootuse kohta, kuid nüüd uurisid „Vahitorni” paljudes riikides tegutsevad piibliuurijate rühmad. Uskumus, et vaid vähesed saavad taevasse, kuid miljonitele antakse täiuslik elu maa peal, eristas piibliuurijaid enamikust ristiusuvooludest.

17. Kuidas õige arusaamine kasvas?

¹⁷ Ennustatud lõpuaeg algas aastal 1914. Kas õiged teadmised inimkonna lootuse kohta hakkasid tõesti kasvama? (Taan.  12:4.) Aastaks 1913 trükiti Russelli jutlusi juba 2000 ajalehes, mille lugejaskond ulatus 15 miljonini. 1914. aastaks oli üle 9 miljoni inimese kolmel mandril näinud „Loomise fotodraamat”: programmi liikuvatest piltidest ja slaididest, mis selgitasid Kristuse tuhandeaastast valitsust. Aastatel 1918 kuni 1925 peeti kogu maailmas rohkem kui 30 keeles kõnet „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, mis selgitas igavese elu lootust maa peal. 1934. aastal said Jehoova tunnistajad aru, et need, kel on lootus elada igavesti maa peal, peaksid laskma end ristida. Arusaam maisest lootusest andis neile uut hoogu kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist. Tänapäeval on miljonid inimesed Jehoovale kogu südamest tänulikud väljavaate eest elada igavesti maa peal.

Ees seisab „auline vabadus”!

18., 19. Millist tulevikku kuulutab ette Jesaja 65:21–25?

¹⁸ Prohvet Jesaja kirjutas inspiratsiooni all sellest, milline elu ootab Jumala rahvast tulevikus maa peal. (Loe Jesaja 65:21–25.) Mõned puud, mis kasvasid Jesaja päevil umbes 2700 aastat tagasi, on tõenäoliselt veelgi elus. Kas sa suudad kujutada, et võiksid ise nii kaua elada ning olla täis tervist ja jõudu?

¹⁹ Selle asemel et elu oleks lühike teekond hällist hauani, on meil tulevikus lõputuid võimalusi ehitada, istutada ja õppida. Mõtle, kui palju sõpru sul on siis võimalik saada. Ja need sõprussuhted muutuvad aja jooksul üha tugevamaks. Millist „aulist vabadust” (UM) küll „Jumala lapsed” siis maa peal nautida saavad! (Rooml. 8:21.)

[Allmärkus]

Kas sa oskad selgitada?

• Kuidas ähmastati tõde inimkonna lootuse kohta elada maa peal?

• Millise arusaamani jõudsid mõned Piibli lugejad 17. sajandil?

• Kuidas sai inimkonna tõeline lootus selgemaks 1914. aasta lähenedes?

• Kuidas tõde maise lootuse kohta kasvas?

[Küsimused]

[Pildid lk 13]

Kirjanik John Milton (vasakul) ja matemaatik Isaac Newton (paremal) uskusid igavesse ellu maa peal

[Pildid lk 15]

Varajased piibliuurijad said tänu Pühakirja uurimisele aru, et inimkonna tõelist lootust on tarvis hakata ülemaailmselt teatavaks tegema