Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Leiti peidetud aarded

Leiti peidetud aarded

Leiti peidetud aarded

KAS sina oled kunagi sattunud aardeleiule paigas, kust seda oodatagi ei oleks osanud? Just seda koges 2005. aasta 27. märtsil Ivo Laud, Jehoova tunnistaja Eestist. Ta aitas eaka tunnistaja Alma Vardja vana kuuri lammutada. Välisseina maha võttes jäi neile silma tugiposti kattev laud. Laua alt tuli nähtavale 1,2 meetrit pikk õnarus laiuse ja sügavusega 10 sentimeetrit. Seda maskeeris sinna täpselt sobitatud puidutükk (1). Tõeline aardepeidik! Mis aarded seal olid? Kes need sinna peitis?

Peidikust tuli nähtavale mitu hoolikalt jõupaberisse mässitud pakki (2). Pakkides oli Jehoova tunnistajate kirjandus: peamiselt „Vahitorni” uurimisartiklid – mõningad neist aastast 1947 (3). Need olid hoolikalt eesti keeles käsitsi kirja pandud. Pakkidest selgus ka see, kes oli peitja. Sellele viitasid märkmed Alma abikaasa Villem Vardja ülekuulamistest. Leiud sisaldasid samuti teavet tema vangla-aastate kohta. Miks ta vangi pandi?

Villem Vardja oli Jehoova tunnistajate vastutav sulane algul Tartu, hiljem Otepää koguduses. Ilmselt õppis ta Piibli tõde tundma mõni aeg enne Teise maailmasõja puhkemist. Mõni aasta hiljem 1948. aasta 24. detsembril arreteeris kommunistlik võim vend Vardja tema usulise tegevuse pärast. KGB kuulas teda üle ning kohtles julmalt, üritades sundida teda andma üles usukaaslaste nimesid. Andmata temale võimalust end kohtus kaitsta, määrati talle 10-aastane vanglakaristus Venemaa laagrites.

Villem Vardja jäi Jehoovale ustavaks kuni surmani 1990. aasta 6. märtsil. Tema naisel polnud kirjandusepeidikust aimugi. Ilmselt soovis Villem oma naist kaitsta, juhul kui teda peaks üle kuulatama. Miks pidi Villem kirjandust peitma? Sest Nõukogude julgeolekukomitee KGB korraldas tihtilugu Jehoova tunnistajate kodudes ootamatuid läbiotsimisi, et leida usulist kirjandust. Ilmselt peitis vend Vardja väljaandeid, hoolitsemaks selle eest, et kaaskristlastele jääks vaimset toitu, juhul kui KGB kõik muu ära võtab. Peidetud kirjandust oli leitud varemgi – 1990. aasta suvel. Ühele peidikule satuti Tartus. Ka selle oli seadnud sisse Villem Vardja.

Miks me nimetame neid säilitatud materjale aareteks? Sest need ülihoolikalt käsitsi ümber kirjutatud ja ära peidetud ajakirjad on kõnekas tõend selle kohta, kui väga hindasid tunnistajad tol ajal saada olnud vaimset toitu (Matt. 24:45). Kas sina hindad vaimset toitu, mis on sinu kandis saadaval praegu? Selle hulka kuulub ka eesti keeles ja veel rohkem kui 170 keeles välja antav „Vahitorn”.