Leidsin elu mõtte

Jutustab Gaspar Martínez

Mõnes mõttes on minu elu lugu vaesest maapoisist, kes sai linnas rikkaks. Kuid see rikkus polnud just see, mida olin alguses otsinud.

KASVASIN 1930. aastatel üles Põhja-Hispaania viljatus La Rioja maapiirkonnas. Kümneaastaselt pidin kooli pooleli jätma, kuid olin selleks ajaks õnneks lugemise ja kirjutamise selgeks saanud. Minu ja mu kuue venna-õe ülesandeks oli karjatada lambaid ning harida väikseid maalapikesi.

Kuna olime vaesed, pidasime materiaalseid asju väga tähtsaks. Kadestasime neid, kellel oli meist rohkem vara. Siiski märkis piiskop kord, et meie küla on selles piiskopkonnas kõige religioossem. Ilmselt ei osanud ta tollal veel aimata, et üsna varsti hülgavad paljud külaelanikud katoliikluse.

Otsin midagi paremat

Abiellusin oma küla tüdruku Mercedesega. Peagi oli meil pisipoeg, kelle eest hoolt kanda. 1957. aastal kolisime lähedalasuvasse Logroño linna ning lõpuks tuli kogu mu pere meile järele. Mõistsin varsti, et kuna mul ei ole mingisuguseid erilisi oskusi, pole mul ka suurt väljavaadet head tööotsa saada. Ma ei teadnud, kust juhatuse otsimisega peale hakata. Alustasin kohalikust raamatukogust, kuigi mul polnud tegelikult aimugi, mida ma üldse otsin.

Hiljem kuulsin kirja teel peetavast Piibli uurimise kursusest. Kursuse lõppedes võtsid minuga ühendust evangeelsed protestandid. Käisin mõned korrad nende jumalateenistustel, kuid näinud nende juhtide seas rivaalitsemist, ei tahtnud ma sinna enam tagasi minna ning järeldasin, et kõik religioonid on samasugused.

Mu silmadelt langevad soomused

1964. aastal tuli meie ukse taha noor mees Eugenio. Ta kuulus Jehoova tunnistajate hulka, kellest ma polnud kunagi varem midagi kuulnud. Siiski oli mul suur soov Piiblist rääkida. Arvasin tollal, et tunnen Pühakirja hästi. Vesteldes Eugenioga tuginesin neile mõnele piiblitekstile, mida olin teada saanud tänu oma varasemale kursusele. Kuigi püüdsin kaitsta mõningaid protestantlikke õpetusi, polnud mul õigupoolest endalgi neisse usku.

Pärast kahte pikka vestlust pidin tunnistama, et Eugenio tunneb Jumala Sõna nagu  oma viit sõrme. Olin rabatud sellest, kuidas ta piiblitekste üles leiab ja nende tähendust selgitada oskab, kuigi tal oli veel vähem kooliharidust kui minul. Eugenio näitas mulle Piiblist, et elame viimsetel päevadel ning peagi rajab Jumala kuningriik maa peale paradiisi. See kõik oli minu jaoks väga huvitav. (Laul 37:11, 29; Jes. 9:5, 6; Matt. 6:9, 10.)

Olin meeleldi nõus Piiblit uurima hakkama. Peaaegu kõik, mis ma õppisin, oli mulle uus ja puudutas mu südant. Minu ees avanes justkui uus maailm, mis pakkus midagi tõeliselt elamisväärset. Mul polnud vaja otsinguid jätkata. Sotsiaalse staatuse parandamine tundus nüüd ühtäkki tühisena ning tööprobleemidki polnud enam mäekõrgused. Kui Jehoova teeb ükskord lõpu isegi surmale ja haigustele, siis suudab ta lahendada ka kõik muud probleemid (Jes. 33:24; 35:5, 6; Ilm. 21:4).

Muidugi ei suutnud ma jätta sugulastele rääkimata seda, mida olin ise õppinud. Suure õhinaga selgitasin neile Jumala tõotust luua maa peale paradiis, kus jumalakartlikud inimesed saavad elada igavesti.

Mu sugulased võtavad Piibli tõe vastu

Peagi kogunes mu onu juurde iga pühapäeva pärastlõunal kümmekond sugulast Piibli teemasid arutama. Meie vestlused kestsid iga kord kaks-kolm tundi. Kui Eugenio nägi, et nii paljud minu sugulased on Piiblist huvitatud, hakkas ta iga perekonnaga eraldi tegelema.

Osa minu sugulasi elas ka 120 kilomeetri kaugusel väikeses linnas Durangos, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Niisiis võtsin kolme kuu pärast mõned päevad puhkust ja sõitsin Durangosse, et teistelegi sugulastele oma äsjaleitud usust teada anda. Igal õhtul kogunes kokku umbes kümme inimest ning me vestlesime varajaste hommikutundideni. Kõik kuulasid suure huviga. Kui pidin koju tagasi sõitma, jätsin neile mõned Piiblid ja piiblilist kirjandust. Hoidsime edaspidigi omavahel kontakti.

Kui siis Jehoova tunnistajad ükskord Durangosse jõudsid, leidsid nad 18 inimest, kes olid kohe valmis Piiblit uurima. Nii korraldatigi iga perekonnaga eraldi uurimine.

Selle ajani polnud Mercedes soovinud Piiblit uurida, seda siiski pigem inimkartusest kui vastumeelsusest Piibli õpetuste suhtes. Tol ajal oli Jehoova tunnistajate tegevus Hispaanias keelatud ja seepärast kartis Mercedes, et meie kaks last võidakse koolist välja visata ning et meist saavad heidikud. Ent kui Mercedes nägi, et mu sugulased on Piibli tõe vastu võtnud, soovis temagi uurima hakata.

Kahe aasta jooksul sai meie suguvõsast 40 inimest Jehoova tunnistajateks ning nad lasid end ristida, sümboliseerimaks seda, et on Jehoovale pühendunud ja soovivad teda teenida. Nüüd oli meil kõigil üks ja sama siht. Tundsin, et olen leidnud midagi tõeliselt väärtuslikku. Olime vaimsete rikkustega lausa üle külvatud.

Elu muutub järjest rikkamaks

Järgmise kahekümne aasta jooksul keskendusin oma kahe poja kasvatamisele ja koguduse aitamisele. Siis kui kolisime Mercedesega umbes 100 000 elanikuga Logroño linna, oli seal vaid umbes 20 Jehoova tunnistajat. Peagi oli mul koguduses palju kohustusi.

Kui olin 56-aastane, suleti ootamatult vabrik, kus ma töötasin. Niisiis jäin töötuks. Olin alati soovinud saada täisajaliseks teenijaks ja seepärast kasutasin olukorda ära ning alustasin pioneerteenistust. Minu abiraha oli pisku ja sellest ära elada polnud just kerge. Kuid Mercedes leidis endale koristustööd ning sellest oli meile abi. Saime ikka kuidagimoodi hakkama ning meil polnud hädavajalikest asjadest kunagi puudust. Mina teenin  endiselt pioneerina ning Mercedes, kellele meeldib väga kuulutustöö, on aeg-ajalt abipioneer.

Mõned aastad tagasi hakkas Mercedes viima korrapäraselt ajakirju noorele naisele Merchele, kes oli lapsena Piiblit uurinud. Ta luges meie ajakirju huviga ning Mercedes märkas, et Piibli tõed on jäänud talle südamesse. Lõpuks oli Merche nõus hakkama Piiblit uurima ning ta edenes hästi. Merche abikaasa Vicente oli aga sattunud alkoholi küüsi ega suutnud ühtki töökohta pidada. Seetõttu ei toetanud Vicente oma peret materiaalselt ning alkoholi kuritarvitamine oli nende abielu peaaegu karile viinud.

Mu naine soovitas Merchele, et tema mees minuga räägiks. Lõpuks Vicente seda ka tegi. Pärast mitut jutuajamist nõustus ta piibliuurimisega. Vicente hakkas tasahilju oma elus muudatusi tegema. Mõne aja pärast suutis ta juba mitu päeva kaine olla, siis kogunisti nädala või enam. Viimaks lõpetas ta joomise täielikult. Tema väljanägemine paranes tunduvalt, samuti pereelu. Vicente, Merche ja nende tütar elavad nüüd Kanaari saartel, kus nad on sealsele väikesele kogudusele suureks toeks.

Vaatan rõõmuga tagasi

Kuigi mõned mu sugulased, kes aastaid tagasi Piiblit uurima hakkasid, on nüüdseks surnud, on minu pere kasvanud ning Jumal on meid heldekäeliselt õnnistanud (Õpet. 10:22). Milline rõõm on küll näha, et peaaegu kõik mu sugulased, kes hakkasid 40 aastat tagasi Piiblit uurima, teenivad siiani ustavalt Jehoovat koos oma laste ja lastelastega!

Mul on hulgaliselt tunnistajatest sugulasi, kellest paljud teenivad kogudusevanemate, teenistusabiliste ja pioneeridena. Minu vanem poeg töötab koos oma naisega Jehoova tunnistajate harubüroos Madridis. Kui mina Jehoova tunnistajaks sain, oli Hispaanias vaid umbes 3000 Jehoova teenijat, nüüd on aga üle 100 000. Tunnen pioneeritööst väga suurt rõõmu ning olen Jumalale südamest tänulik imelise elu eest tema teenistuses. Vähesest kooliharidusest hoolimata on mul ka võimalus ringkonnaülevaataja asendajana teenida.

Mõned aastad tagasi sain teada, et küla, kus ma üles kasvasin, on praktiliselt tühjaks jäänud. Vaesuse tõttu olid palju külaelanikud sunnitud oma põllud ja kodud maha jätma ning otsima paremat elu. Õnneks leidsid paljud neist vaimse varanduse just nagu minagi. Me saime teada, et elul on mõte ning et Jehoova teenimine toob suurimat rõõmu, mida üldse on võimalik ette kujutada.

[Pilt lk 32]

Peaaegu kõik Gaspar Martínezi sugulased, kes on tões