Kuidas kolm konventi mõjutasid mu elu

Jutustanud George Warienchuck

KAS sind on kunagi mõni meie konventidel kuuldud mõte niivõrd puudutanud, et see on oluliselt mõjutanud su elu? Minuga juhtus just niimoodi. Tagasi vaadates mõistan, et kolm konventi kujundasid mu elu eriti. Esimene aitas mul üle saada oma pelglikkusest, teine aitas leida rahulolu, kolmas ergutas endast rohkem andma. Aga enne, kui räägin neist muutustest pärast konvente, tahaksin jutustada mõningatest ammustest sündmustest lapsepõlves.

Olen sündinud 1928. aastal meie pere kolmest lapsest noorimana. Kasvasin koos õdede Margie ja Olgaga üles USA-s New Jersey osariigis South Bound Brookis, mis oli tollal umbes 2000 elanikuga linnake. Vaesusest hoolimata oli meie ema väga heldekäeline. Kui tal oli vähegi raha, valmistas ta mõne erilise söögi ja pakkus seda ka naabritele. Ajal, mil olin üheksa-aastane, külastas ema üks Jehoova tunnistaja, kes rääkis ungari keelt. See oli mu ema emakeel ja ta jäi Piibli sõnumit kuulama. Hiljem jätkas emaga piibliuurimist 20-aastates õde Bertha, kes aitas tal saada Jehoova teenijaks.

Emast erinevalt olin mina pelgliku loomuga ja mul puudus enesekindlus. Asja tegi veel hullemaks, et ema kippus mind maha tegema. Kui küsisin pisarsilmil, miks ta muudkui kritiseerib, vastas ema, et armastab mind ega taha mind ära rikkuda. Emal olid head kavatsused, kuid kuna ta oli kiitusega kitsi, tundsin end alaväärsena.

Ühel päeval kutsus naaber, kes minuga sageli väga lahkelt rääkis, mind koos tema poegadega nende kiriku pühapäevakooli. Teadsin, et see ei meeldiks Jehoovale, kuid kartsin solvata ka lahket naabrit. Niisiis käisin päris mitu kuud kirikus, kuigi tundsin seepärast häbi. Ka koolis mõjutas inimkartus mind eirama oma südametunnistust. Kooli direktor, väga võimukas mees, andis õpetajatele korralduse, et kõik lapsed peavad lippu tervitama. Ka mina tervitasin peaaegu terve aasta lippu, kuid siis toimus pööre.

Õppetund: ole julge

1939. aastal hakkas meie kodus koos käima raamatu-uurimisgrupp, mida juhatas noor pioneer Ben Mieszkalski. Me kutsusime teda Big Beniks ja oli ka põhjust. Mulle näis ta sama pikk ja lai nagu meie välisuks. Kuid tema muljetäratava kogukuse taga oli soe süda ning tema sõbraliku naeratuse tõttu tundsin varsti end tema seltsis vabalt. Kui siis Ben mind kuulutustööle kutsus, olin kohe rõõmuga nõus. Meist said peagi sõbrad. Kui olin kurb, rääkis ta minuga hoolitsevalt nagu vanem vend. See tähendas  mulle palju ja ma hakkasin teda südamest armastama.

Aastal 1941 pakkus Ben meie perele võimalust sõita tema autoga konvendile Missouri osariiki Saint Louisi. Kujutlege vaid mu elevust! Ma polnud kunagi käinud kodust eemal rohkem kui 80 kilomeetrit, nüüd aga pidin minema lausa 1500 kilomeetri kaugusele. Saint Louisis kerkis probleeme. Sealse kogukonna liikmed olid lubanud Jehoova tunnistajatele majutust pakkuda, kuid nende kiriku vaimulikud keelasid neil tunnistajaid oma koju võtta. Paljud ütlesidki öömaja üles. Perekond, kelle juures meie pidime ööbima, oli samuti hirmul, kuid nad võtsid meid vastu. Meie võõrustajad ütlesid, et soovivad oma lubadust pidada. Nende julgus avaldas mulle muljet.

Minu õde ristiti sellel konvendil. Samal päeval pidas vend Rutherford Brooklyni Peetelist sütitava kõne. Ta palus püsti tõusta kõigil lastel, kes soovivad täita Jumala tahet. Tõusis ligi 15 000 last, mina teiste hulgas. Seejärel palus ta neil, kes sooviksid kõigest väest kuulutustööd teha, öelda „jah”. Hüüdsin koos teiste lastega: „Jah!” Järgnes tormiline aplaus. Olin vaimustuses.

Pärast konventi külastasime üht venda Lääne-Virginias. Ta jutustas, kuidas ta kord kuulutustööl vihase jõugu käest peksa sai ning lisaks mätsiti ta kokku tõrva ja sulgedega. Kuulasin teda, ärevusest hingetu. „Aga mina kuulutan edasi,” ütles vend. Tema juurest lahkudes tundsin end nagu Taavet. Olin valmis seisma vastamisi Koljatiga – meie kooli direktoriga.

Taas koolis olles pöördusingi direktori poole. Ta silmitses mind vihaselt. Palvetasin vaikselt, et saada Jehoovalt abi. Siis pahvatasin: „Ma käisin Jehoova tunnistajate konvendil. Ma ei tervita enam lippu!” Järgnes pikk vaikus. Siis tõusis direktor aeglaselt laua tagant püsti ja tuli minu poole. Viha pärast näost punane, karjus ta mulle: „Sa tervitad lippu või sind visatakse koolist välja!” Seekord ma kompromissi ei teinud ja tundsin sisimas enneolematut rõõmu.

Suutsin vaevu oodata, et saaksin Benile juhtunust rääkida. Kuningriigisaalis hüüdsin talle: „Mind visati koolist välja! Ma ei tervita enam lippu!” Ben kaisutas mind ja ütles naeratades: „Jehoova armastab sind, päris kindlasti.” (5. Moos. 31:6.) Need sõnad andsid mulle tiivad. 1942. aasta 15. juunil mind ristiti.

Õpin rahulolemise saladust

Pärast Teist maailmasõda paranes plahvatuslikult riigi majanduslik olukord ja kogu riiki haaras materialism. Hästitasuva töö tõttu sain endale lubada asju, millest olin varem vaid unistanud. Mõned mu sõbrad muretsesid endale mootorratta, teised renoveerisid oma kodu. Mina ostsin tuliuue auto. Taotlesin järjest enam ainelist heaolu, nii et kuningriigitegevus hakkas tasapisi soiku jääma. Teadsin, et liigun vales suunas. 1950. aasta New Yorgi konvent parandas õnneks mu mõtteviisi.

Sel konvendil õhutasid kõnelejad üksteise järel kuulajaid hoogsalt kuulutustööd tegema. „Heitke ära kõik ülearune ja osalege võidujooksus,” innustas üks kõnepidaja. Näis, nagu räägiks ta just mulle. Nägin ka Gileadi  kooli lõpuaktust. See pani mind mõtlema: kui need minu eakaaslased suudavad loobuda materiaalsest heaolust, et teenida välismaal, siis kas ei peaks mina suutma sedasama siin, kodus. Konvendi lõpuks olin otsustanud alustada pioneerteenistust.

Vahepealt olin hakanud sõbrustama Evelyn Mondakiga, agara õega minu kogudusest. Evelyni ema oli kartmatu naine, kes oli kasvatanud üles kuus last. Talle meeldis suure roomakatoliku kiriku ees tänavatööd teha. Vihane preester käskis teda korduvalt lahkuda, kuid tema ei liikunud paigast. Evelyn oli oma ema moodi ega kartnud inimesi (Õpet. 29:25).

1951. aastal abiellusime Evelyniga, tulime töölt ära ning alustasime pioneerteenistust. Ringkonnaülevaataja soovitas meil minna Amagansetti, New Yorgist umbes 160 kilomeetri kaugusel asuvasse külla Atlandi ookeani ääres. Sealne kogudus teatas, et nad ei saa meile majutust pakkuda. Hakkasime otsima elamiseks haagismaja, kuid ühtki taskukohast polnud saada. Siis aga leidsime ühe, mis vajas tublisti remonti. Omanik küsis selle eest 900 dollarit – just sellise summa olime saanud pulmakingiks. Ostsime haagise ära, putitasime üles ja sõidutasime oma uuele territooriumile. Nüüd oli meil aga raha täitsa otsas. Kuidas küll nõnda pioneeritööd teha?

Evelyn hakkas koristama maju ja mina öösiti üht itaalia restorani. Omanik ütles, et võin kõik ülejäänud toidu koju naisele viia. Nii et kui kell kaks öösel koju jõudsin, täitus meie haagismaja pitsa ja pastaroa aroomidega. Soe toit kulus meile marjaks ära, iseäranis talvel, kui lõdisesime oma jäises elamus. Lisaks jätsid koguduse vennad meile vahel trepile mõne suure kala. Aastate jooksul, mil teenisime külg külje kõrval kallite Amagansetti vendadega, õppisime, et rahulolemine hädavajalikuga võimaldab elada täisväärtuslikku elu. Need olid õnnelikud aastad.

Ajendatud rohkem endast andma

1953. aasta juulis tervitasime sadu välismaal teenivaid misjonäre, kes olid tulnud New Yorki rahvusvahelisele konvendile. Nad jutustasid oma teenistusest põnevaid lugusid. Nende vaimustus oli nakkav. Ja kui siis kõnepidaja rõhutas tõika, et paljudesse maadesse pole kuningriigisõnum veel üldse jõudnud, teadsime, mida teha – endast rohkem anda, laiendada teenistust. Otse sel konvendil täitsime misjonikooli avaldused. Samal aastal kutsuti meid Gileadi kooli 23. kursusele, mis algas 1954. aasta veebruarikuus. Milline eesõigus!

Olime väga põnevil, kui saime teada, et meid on määratud teenima Brasiiliasse. Enne meie 14-päevast aurikureisi teatas üks Peeteli juhtiv vend: „Koos sinu ja su naisega reisib Brasiiliasse ka üheksa vallalist misjonärõde. Hoolitse nende eest!” Võite vaid kujutleda, millist nalja tegi meremeestele vaatepilt, kui ronisin pardale, kümme noort naist riburadamisi kannul. Õed ei teinud olukorrast mingit numbrit, kuid mulle oli siiski kergenduseks, kui lõpuks turvaliselt Brasiilias randusime.

 Kõigepealt õppisime portugali keelt. Seejärel määrati mind Lõuna-Brasiiliasse Rio Grande do Suli osariiki ringkonnatööle. Ringkonnaülevaataja, kelle me välja vahetasime, oli vallaline vend. Ta ütles meile: „Üllatav, et siia saadeti abielupaar. See on karm paik.” Kogudused asusid hajali tohutus maapiirkonnas ja mõnda paika pääses vaid veoautoga. Kui autojuhile süüa ostsime, lubas ta meil autokasti ronida. Istusime kaksiratsi laadungi otsas nagu ratsutajad hobuse seljas ja hoidsime mõlema käega koormanööridest kinni. Järskudel pööretel klammerdusime elu eest tornikõrguse kõikuva laadungi külge ning kiikasime hirmuga all laiuvaid sügavaid orge. Kuid meid pikisilmi oodanud vendade õnnelikud näod korvasid täielikult meie päevapikkuste reiside vintsutused.

Me elasime vendade kodudes. Nad oli küll väga vaesed, kuid see ei takistanud neid vastutulelik olemast. Ühes kõrvalises piirkonnas töötasid kõik vennad lihapakendustehases. Napp palk võimaldas neil süüa vaid korra päevas. Kui nad mõni päev ei töötanud, ei makstud neile ka palka. Siiski võtsid nad meie külastuse ajal end kaheks päevaks töölt vabaks, et osaleda koguduse tegevuses. Nad lootsid täielikult Jehoovale. Me ei unusta kunagi Jumala kuningriigi heaks ohverdamise õppetundi, mille need alandlikud vennad meile andsid. Nende keskel elamine õpetas meile midagi sellist, mida ükski kool ei paku. Siiamaani toob nende meenutamine mulle rõõmupisarad silma.

Aastal 1976 sõitsime tagasi Ameerika Ühendriikidesse, et hoolitseda mu põdura ema eest. Brasiiliast lahkuda oli raske, kuid meid rõõmustas, et olime sellel maal oma silmaga näinud koguduste ja kuulutajate arvu jõudsat kasvu. Kirjad Brasiiliast toovad meile alati meelde palju õnnelikke mälestusi.

Rõõmsad taaskohtumised

Ajal, mil hoolitsesime ema eest, teenisime pioneeridena ja tegime koristustöid. 1980. aastal suri mu ema Jehoova ustava teenijana. Pärast seda kutsuti mind ringkonnatööle Ameerika Ühendriikides. 1990. aastal külastasime abikaasaga üht kogudust Connecticutis. Seal ootas meid üllatus. Üks sealseid kogudusevanemaid oli Ben. Tõepoolest, seesama Ben, kes oli aidanud mul umbes 50 aastat varem võtta seisukoha tõe poolel. See oli tõesti rõõmus taaskohtumine.

Alates 1996. aastast oleme Evelyniga teeninud vaegjõuliste eripioneeridena portugalikeelses koguduses Elizabethis New Jerseys. Mul on küll terviseprobleeme, kuid kalli kaasa abiga osalen võimaluste piires teenistuses. Evelyn aitab ka üht väetiks jäänud eakat naabrit. Keda nimelt? See on Bertha, seesama Bertha, kes aitas mu emal 70 aasta eest Jehoova teenijaks saada. Oleme tõesti rõõmsad võimaluse eest väljendada oma tänumeelt, et ta aitas mu perel õppida tõde.

Olen tänulik, et need ammused konvendid ajendasid mind seisma kindlalt õige jumalateenimise poolel, lihtsustama elu ja laiendama teenistust. Need konvendid mõjutasid tõepoolest mu elu.

[Pilt lk 23]

Evelyni ema (vasakul) ja minu ema

[Pilt lk 23]

Mu sõber Ben

[Pilt lk 24]

Brasiilias

[Pilt lk 25]

Koos Evelyniga praegu