Kas lambad tunnevad ära karjase hääle?

MÕNIKORD aeti mitme karjase kari ööseks ühte ja samasse lambatarasse, kus lambaid valvas väravavalvur. Kui karjased tulid hommikul kohale, hüüdsid nad oma karja, kusjuures lambad reageerisid vaid enda karjasele. Karja ees sammuv karjane viis lambad karjamaale (Joh. 10:1–5).

Tuginedes isiklikele tähelepanekutele 19. sajandi Süürias ja Palestiinas, kirjutas W. M. Thomson oma raamatus „The Land and the Book” (1910): „[Lambad] on sedavõrd taltsad ja välja õpetatud, et järgnevad oma karjusele ülimalt kuulekalt. Karjus viib nad lambatarast või külas paiknevast laudast välja sinna, kuhu iganes tahab. Kuna sealkandis on karjasid palju, liigub iga kari eri rada; karjuse tööks on leida oma karjale söödamaa. Niisiis on vajalik, et lambad oleksid õpetatud karjusele järgnema, nii et nad karjast ei irduks kõikjal laiuvatele ahvatlevatele tarastamata viljapõldudele. Lambad, kes uitama lähevad, tõmbavad endale kindlasti pahanduse kaela. Aeg-ajalt meenutab karjus lammastele läbilõikava hüüdega oma kohalolekut. Lambad tunnevad ta häält ning järgnevad talle. Kui aga hüüab võõras, jäävad nad järsult seisma, tõstavad ärevalt pead ning hüüu kordudes pööravad ümber ja põgenevad, sest see on võõras hääl. See tähendamissõna pole mõttekujutlusest sündinud, vaid on ilmne tõsiasi. Olen seda eksperimenti mitu korda korranud. Karjus ei lähe ees mitte ainult selleks, et teed juhatada, vaid ka selleks, et veenduda tee läbimiskõlblikkuses ja turvalisuses.”

Ka J. L. Porter täheldab oma raamatus „The Giant Cities of Bashan and Syria’s Holy Places” (1868): „Karjased juhtisid oma karjad linna väravatest välja. Võisime kogu pilti silmaga haarata, nii et vaatasime ja kuulasime neid suure põnevusega. Tuhanded lambad ja kitsed sebisid ringi ühtse kaootilise massina. Karjased seisid üheskoos, kuni kõik loomad olid väljas. Seejärel läksid karjased igaüks oma teed, tuues liikudes kuuldavale eriomase läbilõikava hõike. Lambad kuulsid neid. Algul pani otsekui mingi sisemine hoovus kogu selle massi lainetama ja liikuma, siis aga hakkasid sellest eralduma üksikud täpid karjaste valitud suundades. Täppide read aina pikenesid, kuni kaosena paistnud massist olid moodustunud pikad voogavad elavate loomade jõed.”

Õhtul tõi karjane loomad tagasi lambatarasse, mille väraval seistes ta lambad üle luges, lastes neid oma karjasekepi või käte alt läbi (3. Moos. 27:32; Jer. 33:13).