Kasvagem vennalikus armastuses

„Käige edasi armastuses, nii nagu ka Kristus armastas teid” (EFESL. 5:2)

1. Mis oli Jeesuse sõnul tema järelkäijate tähtis tunnus?

JEHOOVA TUNNISTAJAID tuntakse selle poolest, et nad kuulutavad majast majja Jumala kuningriigi head sõnumit. Kuid Kristus Jeesus valis kristluse juures ühe teise aspekti, mille järgi eristada tema tõelisi jüngreid. Ta ütles: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage üksteist ka teie. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus” (Joh. 13:34, 35).

2., 3. Kuidas mõjutab meie vennalik armastus neid, kes tulevad meie koosolekutele?

² Tõeliste kristlaste seas valitsev armastus on ühiskonnas täiesti ainulaadne. Nagu magnet tõmbab rauda, nii liidab armastus Jehoova teenijaid ja toob siiraid inimesi tõelise jumalateenimise juurde. Näiteks võiks tuua Kamerunis elava mehe Marcelino juhtumi. Ta kaotas töö juures nägemise. Pärast õnnetust levisid jutud, nagu oleks ta pimedaks jäänud sellepärast, et on nõid. Selle asemel et teda lohutada, heitsid pastor ja kirikuliikmed ta hoopis kogudusest välja. Üks Jehoova tunnistaja kutsus Marcelinot koosolekule, kuid mees kartis, et teda tõrjutakse sealgi.

³ Kuningriigisaalis tabas Marcelinot üllatus: teda võeti soojalt vastu ning kuuldud piiblisõnum lohutas teda. Ta hakkas käima kõigil koosolekutel, uuris hoolega Piiblit ja ristiti aastal 2006. Nüüd jagab ta teadmisi tõest pereliikmetele ja ümberkaudsetele inimestele ning uurib omakorda mitme inimesega Piiblit. Marcelino soovib, et tema piibliõpilasedki tunneksid sarnast armastust, mida tema on Jumala rahva keskel tundnud.

4. Miks tuleks tõsiselt suhtuda Pauluse sõnadesse „käige edasi armastuses”?

⁴ Vennalik armastus on küll ääretult meeldiv, kuid ei saa loota, et see püsiks iseenesest. Kujutlegem öist lõkketuld, mille soojad värelevad leegid kutsuvad inimesi ligi. Kuid lõkketule nautijad peavad pidevalt lõkkesse puid lisama, muidu kustub see ära. Niisamuti nõrgeneb koguduses imeline armastusside, kui iga kristlane selle tugevdamiseks ei tegutse. Mida me siis teha saame? Apostel Paulus vastab: „Käige edasi armastuses, nii nagu ka Kristus armastas teid ja andis ennast teie eest magusa lõhnana ohvrianniks Jumalale” (Efesl. 5:2). Küsimus on nüüd, kuidas käia armastuses.

„Avarduge ka teie”

5., 6. Miks õhutas Paulus Korintose kristlasi avarduma?

⁵ Paulus kirjutas vanaaja Korintose kristlastele: „Meie suu on otsekohene teiega, korintlased, meie süda on avardunud. Teil pole kitsas meie sees, vaid teie endi hell kiindumus on kitsavõitu. Niisiis, vastutasuna omalt poolt – ma räägin nagu lastele  – avarduge ka teie” (2. Kor. 6:11–13). Miks ergutas Paulus korintlasi armastuses avarduma?

⁶ Vaadakem, kuidas Korintose kogudus alguse sai. Paulus tuli Korintosesse sügisel, aastal 50 m.a.j. Ehkki kuulutada oli algul vastupanu tõttu raske, ei andnud ta alla. Varsti hakkasid paljud linnaelanikud heasse sõnumisse uskuma. „Aasta ja kuus kuud” õpetas ja tugevdas Paulus pühendunult seda uut kogudust. Ilmselgelt armastas ta Korintose kristlasi väga (Ap. t. 18:5, 6, 9–11). Viimastel oli küllaga põhjust Paulust vastu armastada ning temast lugu pidada. Ent osa koguduseliikmeid oli temast eemaldunud. Vahest olid mõningatele vastukarva tema otsekohesed nõuanded (1. Kor. 5:1–5; 6:1–10). Teised jällegi võisid kuulata „ülivõrratute apostlite” laimujutte (2. Kor. 11:5, 6). Paulus soovis, et kõik vennad-õed armastaksid teda siiralt. Sellepärast palus ta tungivalt neil ’avarduda’, saada lähedaseks tema ja teiste kaasusklikega.

7. Kuidas saame vennalikus armastuses avarduda?

⁷ Kuidas on lood meiega? Kuidas meie saame vennalikus armastuses avarduda? Loomulikult on ühevanustel või sama kultuuritaustaga inimestel kergem omavahel läbi saada. Ja need, kes armastavad sarnaselt meelt lahutada, veedavad aega sageli koos. Ühised huvid võivad meid mõne kristlasega küll siduda, teistest aga eraldada. Siis tulekski meil avarduda. Meil tasuks endalt küsida: kui tihti käin kuulutamas või veedan vaba aega koos vendade-õdedega, kes pole just mu lähimad sõbrad? Kas suhtlen kuningriigisaalis uute inimestega vähe ja arvan, et neil tuleb mu sõprus aja jooksul ära teenida? Kas tervitan koguduses nii vanu kui noori?

8., 9. Millist nõu annab Paulus kirjakohas Roomlastele 15:7 vennalikus armastuses kasvamiseks?

⁸ Pauluse sõnad roomlastele puudutavad tervitamist ja õpetavad meile õiget suhtumist kaasteenijaisse. (Loe Roomlastele 15:7.) Kreeka sõna „tervitama”, mis siin on tõlgitud kui „vastu võtma”, tähendab teist „heatahtlikult ja külalislahkelt oma seltsi ja sõpruskonda arvama”. Kui külalislahke peremees Piibli aegadel kodus sõpru võõrustas, andis ta neile teada, et nende nägemine rõõmustab teda. Kristus on meid piltlikus mõttes just nõnda vastu võtnud ja meid innustatakse oma kaasteenijaid samamoodi vastu võtma.

⁹ Tervitades vendi kuningriigisaalis ja mujal, võiksime pöörata tähelepanu eriti neile, kellega pole tükk aega kohtunud või vestelnud. Kas räägiksime nendega paar minutit? Järgmisel koosolekul  lävime jällegi teistega. Varsti oleme juttu puhunud peaaegu kõigi vendade ja õdedega. Ilmselt ei jõua me ühel ja samal korral kõigiga rääkida. Kellelgi ei maksaks solvuda, kui me teda igal koosolekul ei tervita.

10. Milline hindamatu võimalus on kõigil koguduseliikmetel ja kuidas seda kasutada?

¹⁰ Tervitamine on ’üksteist vastu võttes’ esimene samm. Samm, millest võib alata meeldiv vestlus ja püsiv sõprus. Näiteks, kui keegi on kokkutulekul end kellelegi tutvustanud ja temaga vestelnud, ootab ta rõõmuga taaskohtumist. Kuningriigisaalide vabatahtlikud ehitajad ja päästetöödes osalejad saavad tihtipeale headeks sõpradeks, kuna koos tegutsedes on nad õppinud tundma üksteise häid omadusi. Püsivate sõprussuhete sõlmimiseks on Jehoova organisatsioonis rohkesti võimalusi. Kui avardume, siis suureneb meie sõpruskond ja tugevneb armastus, mis liidab meid ühte tõelise Jumala teenimises.

Võta teiste jaoks aega

11. Millise eeskuju jättis Jeesus, nagu näitab Markuse 10:13–16?

¹¹ Kõik kristlased võivad olla sõbralikud ja lahked nagu Jeesuski. Pangem tähele, kuidas Jeesus vastas, kui jüngrid keelasid vanematel oma lapsi tema juurde tuua. „Las väiksed lapsed tulevad minu juurde,” ütles ta. „Ärge püüdke neid peatada, sest nendesugustele kuulub Jumala kuningriik.” Seejärel „ta embas lapsi ning õnnistas neid, pannes oma käed nende peale” (Mark. 10:13–16). Küll lapsed võisid alles rõõmsad olla, et Suur Õpetaja neid nii südamlikult tähele pani!

12. Mis võib suhtlust takistada?

¹² Iga kristlane võiks endalt küsida: kas olen teiste jaoks vaba või paistan alailma hõivatud? Mõned harjumused, mis iseenesest polegi valed, võivad vestluse lämmatada. Näiteks, kasutades korduvalt teiste juuresolekul mobiiltelefoni või kuulates midagi kõrvaklappidest, anname mõista, et meelsamini me poleks selles seltskonnas. Kui oleme ühtelugu pihuarvutisse süvenenud, võivad teised järeldada, et me ei hooli suurt nendega rääkimisest. Loomulikult on ka „aeg vaikida”, kuid sageli on teiste keskel siiski „aeg rääkida” (Kog. 3:7). Mõni võib öelda: „Ma eelistan omaette olla” või „Mul pole hommikuti jututuju”. Kuid sõbralikult vesteldes ka sel ajal, kui eriti tahtmist pole, tõendame, et meie armastus „ei taotle oma huve” (1. Kor. 13:5).

13. Millist suhtumist kristlikesse vendadesse ja õdedesse ootas Paulus Timoteoselt?

¹³ Paulus innustas noort Timoteost kõigist koguduseliikmetest lugu pidama. (Loe 1. Timoteosele 5:1, 2.) Meiegi peaksime kohtlema vanemaid kristlasi kui emasid ja isasid ning nooremaid kui lihaseid vendi ja õdesid. Sellise hoiaku puhul ei tunne meie kallid vennad ja õed end meie seltsis tõrjutuna.

14. Mida head pakuvad ülesehitavad vestlused?

¹⁴ Kaasates teisi ülesehitavasse vestlusse, virgutame neid vaimselt ja kosutame emotsionaalselt. Üks vend harubüroost meenutab südamesoojusega, kuidas eakad peetellased leidsid meeleldi aega temaga juttu ajada, kui ta oli alles Peetelisse tulnud. Tänu nende sõbralikele sõnadele tundis ta, et kuulub tõesti Peeteli perre. Nende eeskujul püüab nüüd tema omakorda kaaspeetellastega vestelda.

 Alandlikkus aitab taotleda rahu

15. Mis näitab, et kristlaste vahelgi võib olla lahkhelisid?

¹⁵ Muistse Filippi kristlikel õdedel Euodial ja Süntühhel oli ilmselt raske lahendada üht omavahelist probleemi (Filipl. 4:2, 3). Teatavaks oli saanud ka Pauluse ja Barnabase tuline vaidlus, mis meeste teed mõneks ajaks lahku viis (Ap. t. 15:37–39). Neist lugudest näeme, et tõelistel jumalateenijatelgi võib olla lahkhelisid. Jehoova aitab meil tülisid lahendada ja sõprust taastada. Ent ta soovib, et me ka ise selle heaks tegutseksime.

16., 17. a) Kui oluline on tülide lahendamisel alandlikkus? b) Kuidas näitab Jaakobi ja Eesavi lugu alandlikkuse väärtust?

¹⁶ Ütleme, et lähed koos sõbraga automatkale. Sõidu alustamiseks tuleb auto võtmega käivitada. Erimeelsuste lahendamiseks on samuti vaja kõigepealt võtit. Selleks on alandlikkus. (Loe Jaakobuse 4:10.) Nagu alltoodud Piibli näide kinnitab, võimaldab alandlikkus tülisolijail Piibli põhimõtteid järgida.

¹⁷ Eesav hakkas esmasünniõiguse kaotamise pärast oma kaksikvenna Jaakobi peale vimma pidama ja soovis teda tappa. Nüüd, kahekümne aasta pärast, seisis neil ees kohtumine. „Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes”, sest ta arvas, et Eesav võib teda rünnata. Ta käitus venda nähes viimasele ootamatult. Jaakob „kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde”. Mis sai edasi? „Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.” Hirm rünnaku ees oli kadunud. Jaakobi alandlikkus võitis Eesavi võimaliku vihavaenu. (1. Moos. 27:41; 32:4–9; 33:3, 4.)

18., 19. a) Miks tuleks tüliküsimuste kerkides võtta ise esimesena kuulda Pühakirja nõu? b) Miks ei peaks lootust kaotama, kui teine kohe positiivselt ei reageeri?

¹⁸ Piiblis leidub suurepäraseid nõuandeid tülide lahendamiseks (Matt. 5:23, 24; 18:15–17; Efesl. 4:26, 27). * Ent kui me neid nõuandeid alandlikult ei rakenda, on raske rahu taastada. Ja see pole lahendus, kui ootame alandlikkust teiselt. On ju meil endalgi olemas seesama võti.

¹⁹ Kui meil ei õnnestu rahu taastada  esimestel katsetel, ei tasu lootust kaotada. Võib-olla vajab teine rohkem aega, et oma tunnetes selgusele jõuda. Näiteks Joosepi vennad reetsid Joosepi. Nad kohtusid uuesti paljude aastate pärast, kui Joosepist oli saanud Egiptuse peaminister. Lõpuks vennad muutusid ja palusid ka andestust. Joosep andestaski neile ning Jaakobi poegadest tuli rahvas, kel oli au kanda Jehoova nime (1. Moos. 50:15–21). Kui hoiame vendade ja õdedega rahu, anname oma osa, et koguduses valitseks ühtsus ja rõõm. (Loe Koloslastele 3:12–14.)

Armastagem „teo ja tõega”

20., 21. Mida me õpime sellest, et Jeesus pesi apostlite jalgu?

²⁰ Mõnda aega enne surma lausus Jeesus apostlitele: „Ma olen näidanud teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina teile tegin” (Joh. 13:15). Ta oli äsja pesnud 12 apostli jalad. Jeesus ei järginud sellega mingit rituaali ega teinud lihtsalt lahket tegu. Enne jalgade pesemise lugu kirjutas Johannes järgmist: „Kuna ta [Jeesus] oli armastanud omi, kes olid maailmas, armastas ta neid lõpuni” (Joh. 13:1). Armastusest jüngrite vastu tegi Jeesus seda, mis tavaliselt oli orja ülesanne. Nüüd tuli ka jüngritel alandlikult teha armastusetegusid üksteise heaks. Jah, siirast vennalikust armastusest peaksime tundma huvi kõigi oma vendade ja õdede käekäigu vastu.

²¹ Peetrus, kelle jalgu Jumala Poeg oli pesnud, mõistis Jeesuse teo tähendust. Ta kirjutas: „Nüüd, kus te olete tõele kuuletudes puhastanud oma hinged ja seeläbi jõudnud silmakirjatsematu vennaliku kiindumuseni, armastage üksteist palavalt ja südamest” (1. Peetr. 1:22). Johannes, kelle jalgu Issand samuti oli pesnud, kirjutas: „Armsad lapsed, armastagem mitte sõna ja keelega, vaid teo ja tõega” (1. Joh. 3:18). Sundigu süda meid oma vennalikku armastust tegudega kinnitama.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

• Kuidas avarduda vennalikus armastuses?

• Kuidas teiste jaoks aega võtta?

• Milline on alandlikkuse roll rahu taastamisel?

• Mis ajendab meid huvituma kaasusklike käekäigust?

[Küsimused]

[Pilt lk 21]

Võta kaasusklikke südamlikult vastu

[Pilt lk 23]

Ära jäta kasutamata võimalust teistega suhelda